Hingede öö. Karl Ristikivi
ei oleks ühelgi juhul osanud sellele kohe vastata. Püüdsin aega võita sellega, et süüdata sigaretti, aga kui tundsin taskus laperguseks pressitud pakki odavate sigarettidega, tuli mul meelde, et ma peaksin pakkuma ka daamile, ja seda ma ei usaldanud. Püüdsin kõrvale põigelda ka otsesest vastusest.
“Teatud määral – jah…”
“Teatud määral? Mis te sellega mõtlete? Elu teatud määral? Te peate ometi mõistma, et elu teatud määral ei rahulda kedagi. Igatahes ei rahulda see üht naist. Mitte mind.”
Kehitasin õlgu. Mina ei saanud ju sinna midagi parata. Aga see oli nii tüüpiliselt naiselik valada oma rahulolematus etteheideteks konkreetsele inimesele, kelle uskumisest või mitteuskumisest midagi ei olenenud.
“Sellest on juba vähemalt viisteist aastat, kui ma viimati tõsisemalt sellele probleemile mõtlesin. Vahepeal on mul olnud nii palju küsimusi selle elu suhtes, et mul pole aega ja huvi üle jäänud teisele elule mõelda. Viimati – ma usun, see oli siis, kui ma lugesin Steineri “Vaimuteadust”. See tundus siis olevat väga mõistlik. Kuigi ei saa öelda, et seda saaks nimetada niipalju eluks pärast surma kui hinge surematuseks üldse. Elu ja surm on seega mõisted, mis on seotud ainult meie füüsilise kehaga, ja sel puhul on surm lõplik. Hinge puhul on see ainult miljöömuutus – üsna jämedalt võiks seda võrrelda riietevahetusega keha puhul.”
Ta vangutas naeratades pead.
“Jumal hoidku, kui tark jutt! Ja kui rumal! Mis lohutust saab see kellelegi pakkuda? Mis on üldse hing ilma kehata – see on ju ainult abstraktsioon! Ma ei usu, et te seda isegi nüüd enam tõsiselt võtate. Teatud määral peate ometi teiegi olema vanemaks saanud.”
“Olen nii palju vanemaks saanud, et ma arvan, et on parem sellele üldse mitte mõelda. Niikuinii unustame kõik, kui me kord üle läve astume. Me unustame palju isegi juba siinses elus. Isegi uus armastus kustutab vana peaaegu silmapilkselt.”
“Kust te seda teate? Te räägite ju ainult teoreetiliselt. Mulle näib, et te teate armastusest sama vähe kui elust pärast surma. Ma ei küsinud selleks, et saada vastust, tahtsin ainult teada teie arvamust. Vastus on mul endal olemas. Mina usun elu pärast surma – tõelist elu. Aga see ei ole mulle mingiks lohutuseks. Mitte pärast seda, kui ma olen teda näinud.”
“Milleks on siis minu arvamus teile tähtis?”
“Ma pole öelnud, et see oleks mulle tähtis. Aga mõnikord tahad ometi mõne inimesega rääkida, eriti mõne uue inimesega. Alati on lootus, et kohtad mõnd uut inimest, kel on uued arvamused. Ja alati sama pettumus!”
“Kahju! Olete tõepoolest sattunud kokku hoopis vale inimesega. Käin ise ja otsin uusi inimesi, kel oleksid vanad arvamused, ja kohtan enamasti endisi inimesi uute arvamustega. See on sama väsitav. Kas ma võin veel mõnele küsimusele vastata või on see jutuajamine lõpetatud?”
“Kui tahate olla inimlik, siis võite vähemalt natuke huvi tunda selle probleemi vastu. Kas teil pole kunagi mingeid küsimusi?”
“Ei, see viga on mul juba ammu olnud – ma ei oska küsida. Või kui küsingi, siis hoopis valesti, kõrvalistest ja ebaolulistest asjadest. Nüüdki esitaksin meeleldi ühe hoopis isikliku küsimuse.”
“Seda ma ainult ootangi.”
“Kas see on teie mees, keda te leinate?”
“Kas te mõtlete väliselt või sisemiselt? Väliselt ei leina ma kedagi. Kannan musta sellepärast, et see meeldib teatud tüüpi meestele – sellele tüübile, kes omakorda meeldib minule. Küpsed mehed, kes oskavad hinnata hinge ja keha ühinenud tervikut.”
“Kellele meeldib näiteks Tšaikovski muusika?”
“Mis on sel Tšaikovskiga tegemist? Ja mis on teil Tšaikovski vastu?”
“Ei midagi, kui sinna ei segata filosoofiat ja – erootikat.”
“Te olete võimatu! Te segate ju kogu aeg vahele, nii et ma ei saagi teie küsimusele vastata. Miks te üldse küsite, kas see on mu mees, keda ma leinan? Kas teil on põhjust arvata, et see ei ole tema?”
“See ei tarvitse olla ju teie mees. See võib olla ka teie ema, poeg või mõni sugulane.”
“Nüüd te lihtsalt keerutate niisama. Miks me ei katsu vähemalt olla avameelsed. Muidugi on teil õigus – see on mu armuke. Mu mees elab – ta elab väga hästi, tal pole midagi viga. Ta usub ka muide elu pärast surma, mitte nii nagu teie ja mitte ka nii nagu mina. Temale on surm lihtsalt ühest toast teise minek. Üle läve, nagu te isegi kogemata selle kulunud poeetilise võrdlusega välja tulite. Ma ei tea, miks te seda tegite.”
“Olin unustanud, et see üldse on poeetiline võrdpilt. Kulunud piltidega on see hädaoht, et tarvitame neid pahaaimamatult ilma mingi sihiliku kunstilise kavatsuseta.”
“Nojah, see pole nii tähtis. Mul pole mingit õigust teid arvustada, kõige vähem teie väljendusi. Teatud määral olen ju teist olenev, ja kui ma teid nüüd pahandan, võite minuga veel halvemini ümber käia. Aga ärge unustage siiski, et ka teie olete minust olenev, samuti nagu igaühest siin majas. Te pääsete siit sama vähe kui meiegi.”
“Ja te ei usu, et teilgi tarvitseb ainult teise tuppa minna ja seal ootab teid teie armastatu, just nagu ennegi?”
“Ei, mitte enam. Kui ma nüüd puhtast südamest üles tunnistan, siis oli mul tõesti see lihtne lapseusk kuni tänase õhtuni. Oli isegi vastu mõistuse kõige paremat äratundmist. Aga nüüd, kui ma olen teda näinud…”
“Olete teda näinud – kallist kadunut? Kas ta on siis siin?”
“Mu armuke – jah. Või õigemini mu endine armuke, keda teie nii õrnatundeliselt nimetate kalliks kadunuks. Ta ei ole kadunud, siin te sattusite jälle ilustiütlemise ohvriks.”
Mitte ainult muinasjuttudes, vaid ka tegelikus elus tuleb tihti mõni küsimus alla neelata või oma imestust varjata. Aga seekord ma ei suutnud siiski vaikida.
“Kuidas ta saab olla siin, kui ta on surnud?”
Naise nägu muutus korraga ähmaseks ja kaugeks, aga ometi nägin selgesti ta pilkavat naeratust, nii et ma pidin mõtlema Cheshire’i kassile.
“Ma ei tea, kas ma olen teinud hirmsa faux-pas’ või mängite ainult mõistmatust… Hea küll, kuidas soovite. Ma võin ju ka mängida äsja maalt linna tulnud süütust. Ütleme siis, et ta ei ole surnud teistele, vaid ainult minule. See ongi lõpuks ükspuha. See, mis oli kord minu oma, on surnud. Kui mõni teine suudab rahulduda laibaga, siis on see tema eralõbu.”
Mul polnud mingit õigust solvuda ja õieti ma ei solvunudki. Ka mina tahtsin mängida mingit osa, olgu pealegi, et see osa ei olnud minule ette nähtud.
“Milleks te räägite seda minule? Mul ei ole selles igatahes mingit osa, ei elavat ega surnut. Te ei ole võib-olla veel märganud, et ma üldse ei kuulu siia majja?”
Ta valge käsi tegi kiire, lainetava liigutuse, nii et see näis lehviva taskurätina.
“Muidugi olen ma seda märganud. Seda märkab ometi igaüks otsekohe. Aga sellepärast ma teile räägingi. Mis mõtet on mul rääkida inimestega, kes teavad sama palju kui minagi. Nüüd aga, kui ma olen teiega rääkinud ja teid kuulnud, hakkan kahtlema, kas te oletegi nii võõras, nagu te ise arvate. Te ei näi sugugi olevat esimest päeva siin. Veel hullem – te võiksite peaaegu olla minu mees.”
Ma ei tea, miks see oletus mind tõepoolest solvas.
“Tänan lahke komplimendi eest, kuid mul ei ole tõesti mingit tahtmist olla teie mees.”
Ta ei vihastanud, nagu olin lootnud, ta hakkas naerma. Näha leinariietuses inimest niimoodi naermas oli hoopis ebameeldiv. Aga see ebameeldivus, peaaegu füüsiliselt tajutav, oli võib-olla tingitud ka muudest põhjustest. Jutuajamise vältel oli ta nihutanud ennast üha lähemale, nii et nüüd ta põlved puudutasid minu omi. Võõraste inimeste füüsiline lähedus on mulle alati raskesti talutav. Aga seekord oli eriti häiriv see kummaline temperatuuritu jahedus, mida ma kuidagi