Hingede öö. Karl Ristikivi
tõi mulle äkki jälle meelde, kuidas ma olin siia majja sisse tulnud ja et ma polnud pidukohaselt riietatud. Mu piinlikkustunne kasvas, kui nägin, et me olime avaras hallis, kust lai, kaheosaline trepp viis ülemisele korrale. Daamid suurtes õhtutualettides liikusid mannekeenitaoliselt üles ja alla, härrad frakkides seisid gruppide viisi all, puiselt žestikuleerides ja eimidagiütlevaid lauseid vahetades. Mu kaaslane oma laitmatus smokingis sobis muidugi paremini siia miljöösse, kuid ta arvestas peenetundeliselt mu kohmetust ja tõmbas minu endaga kaasa hämarasse põikkoridori, mis pidi viima lahtise akna juurde, sest seal puhus vastu jahe ja värske õhk.
Ma olin seni hoidunud küsimast, eriti olulisi küsimusi, mis tegelikult mul ometi kogu aeg meeles mõlkusid. Nüüd arvasin siiski, et ma võisin olla veidi avameelsem.
“Kas ma tohin midagi küsida? Ainult ühe küsimuse?”
“Miks te arvate, et te ei või midagi küsida – seda ei ole teilt keegi nõudnud. Te võite vabalt küsida, mida iganes soovite. Aga muidugi ei saa ma lubada, et ma võin sellele vastata.”
“Milleks ma olen siin õieti? Mis on minu osa selles – ma ei tea, kuidas seda nimetada? Mul on just keele peal sõna “rituaal”, aga see ei ole vist õige.”
“Miks te arvate, et teil üldse on selles mingi osa?”
“Tähendab, te arvate, et pastor Rothil on õigus. Jumal ei ole mulle oma maailmas mingit osa ette näinud…”
“Ma ei saa olla pastor Rothiga ühel arvamisel, sest ma olen ateist, või peaaegu ateist. Kas olete sellest üllatatud?.. Ma ei usu, et kellelgi meist oleks mingi osa ette nähtud. Ei ole mingit rituaali, kui ma piirdun ainult sellega, mis ma ise arvan. Aga seda on kaunis vähe – ja seda, mis teised arvavad, on nii palju, et mul on raske sellest hulgast üles leida, mis ma ise arvan.”
Vaatamata ta põiklevale vastusele, kordasin oma küsimust: “Miks ma olen siis siin?”
Oli nii hämar, et ma ei võinud näha, aga ma siiski aimasin ta iroonilist naeratust, mis tõmbas ta silmanurgad tihedatesse kurdudesse. “Ja kus oleks see teine koht, kus te võiksite olla?”
“Ma ei tea. ükskõik kus – mitte siin.”
“Ükskõik kus – see ongi siin.”
“Nii et see on tõsi, et siit pole pääsu?”
“Te olete kindlasti kuulnud või lugenud lõplikust, suletud ruumist. Ma ei ole suurem asjatundja matemaatika alal, nii et mul on raske seda selgitada. Ma ei ole determinist selle sõna kitsamas mõistes, aga… Meil ei ole lihtsalt kuhugi minna.”
Ta hakkas naerma ja koputas mulle lohutavalt õlale.
“Aga seda ei maksa võtta nii sõna-sõnalt. Siia majasse mahub paljugi. Ja kui te nüüd ei ole huvitatud inimestest või mingil põhjusel ei taha neid kohata, siis võiksime vaadata midagi muud. Mida arvate näiteks maalikunstist?”
“Kui on valida, siis praegusel hetkel ma valiksin küll kunsti. Kui seda üldse valikuks nimetada…”
“Siis tulge – üks mu noori sõpru on kasutanud juhust väikese erinäituse korraldamiseks.” Oleksin leidnud selle ka ilma teejuhita, sest seinal oli nool, mille kohal lohakalt kirjutatud tähtedega “Kunstinäitus. Sissepääs vaba”.
Ja kahe poolega uks saali seisis pärani lahti.
I passed by his garden, and marked, with one eye,
How the Oxvl and the Panther were sharing a pie.
See oli suur tühi ruum, mille külm päikesevalgust teesklev valgus tuli nähtamatust valguseallikast. Miks mõjub neoonvalgus õieti nii elutult ja muudab ka kõige kiirgavamad värvid kuidagi steriilseks? Nii kõledalt mõjus see saal oma kolme tühja seinaga – ainult neljandal seinal rippus üks keskmise suurusega maal, mis ukselt vaadates tundus pigemini tühja raamina. Ma ei saanud jätta selle kohta imestust avaldamata.
Mu kaaslane näis selles valguses veelgi vanem ja hallim.
“Teiegi leiate, et see on imelik, eks ole? Mõned panevad seda kunstniku süüks, aga see on rohkem korraldajate vastutada. Te ei ole kindlasti ainuke, kes nii arvab. Enamik inimesi tuleb ainult ukseni, ja kui nad näevad, et siin ei ole rohkem pilte kui üksainus, pöörduvad kohe tagasi, ilma et sedagi vaataksid. Sellepärast ei olegi siin praegu rohkem publikut, aga seda te vist ei pane pahaks. See kuulub ju peaaegu nende tingimuste hulka, mida esitasite – te ei tahtnud kohata inimesi. Nüüd võite segamatult ainult pilti vaadata.”
Igatahes ei kavatsenud ma ukselt tagasi pöörduda, kuigi suur heledasti valgustatud ruum ei mõjunud just eriti kutsuvalt.
“Muide – kas te pole märganud, kuidas näitustel ja muuseumides pildid vastastikku üksteist surnuks võistlevad? Võib-olla on siin mindud teise äärmusse, aga kuidas leiaksime muidu kesktee, kui me ei alustaks oma katseid äärmustest. Nõuab väga tugevat keskendumist, et pilte täis riputatud seinal koondada oma tähelepanu ainult ühele pildile. Me ei loe ju tavaliselt rohkem kui üht raamatut korraga, ei piilu selle kõrval kogu aeg teise raamatusse. Ja kas pole näiteks segav, kui Skanseni kontserdil vahele kostab tivoli valjuhääldaja? Sellepärast ei pane nad kunagi rohkem välja kui ainult ühe pildi korraga. See ei tähenda muidugi, et nad väga sageli pilte ei vahetakse Kui tuleksite siia üks teine kord, siis näeksite hoopis teist pilti. Seda teevad aga väga vähesed, neil lihtsalt ei ole aega. Ja vaevalt teiegi seda teete.”
Muidugi oli ka minu aeg piiratud, ma teadsin seda, ja sellepärast ei hakanud ma talle isegi viisakuse pärast vastu vaidlema. Ma ei tea, kas ta seda ootaski. Astusin pildile lähemale, et seda täpsemalt vaadelda, aga sellest ei olnud palju abi. Nägin küll, et raam ei olnud tühi, aga oli raske esimese pilguga tabada, mida see kujutas. See oli eriline stiil, mis mind alati häirib – udused, segased piirjooned, mis kogu aeg näivad liikuvat. Nii näeb asju inimene, kes kannatab tugeva astigmatismi all. Ja et mu silmadel loomuldasa on sama viga, siis mõjub see kahekordselt häirivalt. Eriti kui ma tahan midagi kiiresti vaadata.
Ajajooksul taipasin siiski nii palju, et pilt kujutas üht noormeest punasetriibulistes pidžaamapükstes ja palja ülakehaga, kes seisis peegli ees, selg väljapoole pööratud. Peegel oli sedavõrd udune, et sellest midagi ei paistnud. Noormehe käte asendist võis järeldada, et ta ajas habet, aga selle järelduse tegin rohkem oma kujutlusvõime kui silmanägemise abil. Pildi valitsev põhitoon oli ähmaselt hall, selle nüansside nautimiseks ei jätkunud mu kunstimeelest. Ma julgen siiski oletada, et kuski kunstinäitusel see maal vaevalt oleks tähelepanu äratanud, seda enam, et ta polnud ei truualamlikult moodne ega väljakutsuvalt vanamoeline.
“See ongi siis kõik,” ütlesin ma, ja tõenäoliselt võis mu hääles märgata pettumust. Mu teejuht igatahes näis seda nii võtvat.
“Jah, kui te ootasite midagi muud, siis on teil õigus olla pettunud. Nii lühikest aega kui te olete siin olnud, ei ole te muidugi veel jõudnud leppida mõttega, et siin ei ole midagi eriti uut ega isegi mitte rabavat oodata. Kui mul poleks kahju teie ajast, võiksin jutustada nüüd oma loo, aga ma arvan, et selleks ei ole siiski veel aeg. ütlen seda praegu ainult sellepärast, et te ei hakkaks kohe jälle edasi kippuma, nagu ootaks teid kuski mujal midagi huvitavamat. Vaadake siiski seda pilti veel natuke aega. Võib-olla leiate seal midagi, mida te pole seni tähele pannud. Ma arvan, et me võiksime korraks istuda.”
Vastasseinas oli pikk punase polstriga pink ilma seljatoeta. Me istusime sinna ja ma pühendasin kohusetruult oma tähelepanu pildile. Midagi muud ju vaadata ei olnudki, valguse kipsijahune elutus ja tühjade seinte kõledus otse sundis pilgu pildile.
Tõepoolest, siit vaadates vähemalt selgusid kontuurid mõnevõrra, igatahes ei olnud ma nende alalisest laialiujumisest häiritud. “Noh, kas te ei ütleks, mis te sellest pildist ise arvate?” küsis mu kaaslane. Mulle tundus, et ta küsis seda rohkem selleks, et otsustada minu, mitte pildi üle.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен