Praktikaaruanne. Daniel Vaarik
p>
„Sellest saab kindlasti raamatu,” ütles Marek Tamm käsikirja esimest versiooni lugedes, ning kui ta seda öelnud poleks, poleks ma kirjutamist jätkanud. Marekist sai ka selle teose toimetaja, nii et olen talle kahekordselt tänulik. Minu elukaaslane Kerli Kehman ning sõber Tarmo Jüristo andsid hulga väärtuslikke nõuandeid. Iga korraga, kui nad teksti lugesid, muutus see aina paremaks.
Olen tänulik ka Anvar Samostile, kes andis töö käigus tabavaid soovitusi. Ta jagas minuga ka oma meenutusi, mis aitasid taastada 1990-ndate aastate alguse Eesti ajakirjanduse olustikku. Samamoodi ütlen aitäh Jaanus Piirsalule, raamatu ühele tegelasele ja heale sõbrale, kes täpsustas suurt hulka detaile ning aitas lisada üliõpilaselulisi stseene.
Aitäh Olaf Suuderile, et ta leidis teletöö kõrvalt aega istuda koos minuga Kanal 2 kohvikus ning selle eest, et mitu tundi kestva intervjuu käigus saime koos naerda nii, et tilk püksis. Aitäh Piret Simsonile meenutuste eest ühiselt asutatud kommuunist.
Tänud ka Tõnis Kahule ning Villy Paimetsale mulle antud intervjuude eest, hoolimata sellest, et intervjuu ajal Villyga rääkisin peamiselt mina ise. Villy ütles aega-ajalt vaid mõne üksiku sõna, kuid need tõid mulle meelde terved lood. Villy ongi selline.
Eraldi mainimist on väärt ka Kristi Metste kirjandusmuuseumist, kes aitas üles leida ühe ajaloolise tegelase jäljed, ning Õie Sarv, kes konsulteeris mind seto keele osas. Head sõbrad ja testpiloodid Ede Schank-Tamkivi ja Sten Tamkivi, kes nägid esimesena raamatut peaaegu sellisel kujul, nagu see täna teie ees on, aitasid teha olulisi viimase hetke täiendusi.
Aitäh ka kõigile teistele tegelastele, kes siin raamatus esinevad, nii elusatele kui surnutele. Ning nagu raamatus mainitud isikute puhul ikka öeldakse – kokkulangevused tegeliku eluga pole mitte kuidagi juhuslikud. Vastupidi, kogu lugu on täielik tõde.
Aga nüüd… algab!
ALGUS
Härra õppejõud, nägin teid ükspäev. Ma istusin ülikooli kohvikus ning märkasin aknast välja vaadates, kuidas te möödusite Postimehe toimetuse majast, sellestsamast, kus te rohkem kui viiskümmend aastat tagasi alustasite oma karjääri ajalehe Edasi kirjade osakonna radistina.
Ebatavaliselt suur barett peas, kulgesite te rahulikul sammul üle lumise tänava ülikooli peahoone poole nagu sõbralik talvine seen. Ma oleksin hea meelega teile aknast lehvitanud, kuid kartsin, et oleksin sedasi imelik paistnud. Pealegi polnud ma päris kindel, kui hästi te mind üldse mäletate. Nii ma ei lehvitanudki.
Võib-olla oli see viga, sest midagi jäi nagu kripeldama. Midagi, mis ei anna mulle siiani rahu. Aastaid istusin ma teie loengutes ja ma pean tunnistama, et ma ei mõistnud teid eriti. Mida paganat te üldse öelda tahtsite? Mis kasu oli meil sellistest ainetest nagu Eesti ajakirjanduse süsteem, milles arutati Eesti maakonnalehtede struktuuri? Mis värk sellega oli?
Kui palju te mõistsite neid, keda õpetasite? Kui te lööte täna lahti hommikuse ajalehe ning näete oma kunagiste õpilaste kirjutisi, kas te tunnete seost endaga? Või kas mõistate, miks nad kirjutavad kartlikust kassist, kes võngub tangorütmis, või naisest, kes loomastus pärast pullimunandipitsa söömist? Ning miks nende lugude kõrval on pilt 2012. aasta Eesti eurolaulu eelvooru võitnud lauljast, kellel on kõvaks läinud.
Kui mina oleksin teie, siis ma vahel mõtleksin, et „wtf”, ei, ilmselt siiski ma ei mõtleks „wtf”… ma oleksin liiga viisakas selleks, et nii mõelda, ja ma ilmselt ei teaks, mida see lühend täpselt tähendab. Aga selles pole point, point on selles, et ma oleksin tõsiselt närvis ning lubaksin endale vähemalt ühe mahlaka „kuradi”.
Ma oleksin väga imestunud, sest kui ma oleksin teie, siis ma oleksin ju üle neljakümne aasta üliõpilastele ajakirjandust õpetanud ja ma teaksin, et ma püüdsin neile õpetada midagi muud kui see, mida ma täna lehest loen. Jah, ja ma mõtleksin tõsiselt sellele, et kas mina oleksin kusagil saanud midagi teisiti teha.
Sel hetkel, seal kohvikus, sündiski minu peas otsus kirjutada teile veel üks kord. Alguses ma ei teadnud, kuidas seda täpselt teha. Proovisin niipidi: „Tere, härra Uus…” Kuid kuidas edasi? Kui inimesed on erinevad, siis kuidas teha esimene samm? Isegi kui mul on mingi plaan, siis kuidas hoida teie tähelepanu piisavalt kaua, et ma saaksin kogu loo teile ära rääkida? Prooviks äkki ulmevormis?
„Kalle Muuli suunas annihilaatori Hans H. Luige poole…” Ei. Sellest ei tule ka midagi välja.
Sedasi kõheldes möödus mitu aastat.
Ühel päikeselisel sügispäeval kohtusin ajakirjanduskonverentsil Katrin Lendokiga Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnast, kes ulatas mulle ühe kollase mapi, mis näis kuidagi tuttav. See mapp oli olnud aastaid kadunud, kuid nüüd oli see kolimise käigus kuskilt riiuli vahelt välja kukkunud. Mapi vahel olid ainueksemplaridena minu praktikaaruanded teile, sest te olite ka minu praktilise töö juhendaja. Alles olid kõik neli aruannet, kirjutatud 1990-ndatel aastatel, hästi säilinud.
Koju jõudes laotasin mapi vahel olnud paberid enda ette lauale laiali ning liikusin mõtteis tagasi aega, mil ma olin ajakirjandusüliõpilane, teie olite minu õppejõud ning 20. sajand tiksus oma viimaseid aastaid. Mõtteid tuli nii palju, et ma hakkasin neid aruandeid sealsamas ja kohe pikemaks kirjutama. Lisasin neile peatükke juurde, toetasin faktide ja mälestustega. Seejuures pidasin silmas, et kõik oleks täpne ja tõsi. Sada protsenti tõsi!
Istusin hilise öötunnini laua taga ning jäin sinnasamasse magama. Hommikul olid kolm asja igatahes selged. Esiteks, et ma kirjutan teile uue aruande, mis on palju põhjalikum kui need, mis ma teile kooliajal kirjutasin. Teiseks, et kirjutamisega täidetud öid seisab mul ees veel väga palju. Kolmandaks, et enda mõistetavaks tegemiseks pean ma minema kaugemale. Palju kaugemale.
ÜKS
Ühel õhtupoolikul paar aastat pärast Esimese maailmasõja lõppu rühib üle künkliku Setomaa põllulapi kurjakuulutava olekuga vanamutt. See on minu kauge sugulane Agafja, rahva seas tuntud ka kui Ogask. Ta jõuab naabri maja juurde, haarab maast puuhalu ja hakkab sellega vastu majaseina taguma, ise karjudes: „Ma paloda tarõ maaha!” Kolks. „Õt sa pümmest jääsi! Õt su käe’ haltamma nakasi!” Kolks. „Vai latsi ar’ võtma!” Kolks. „Tuu iist ma massa kätte!” Kolks.
Naabrid on küla peal Ogaski sugulasi süüdistanud orbudele mõeldud raha mahajoomises. Ogask on vihane ning uskuge mind, keegi ei taha, et Ogask vihane oleks, sest tal on äkiline meel ja nõia kuulsus. Ta virutab veel kord haluga vastu majaseina, sülitab maja suunas, ning nähes, et keegi hoovi ei tule, läheb tuldud teed mööda tagasi.
Koju jõudes mõtleb Ogask, et nende vanavaimu orbudega on muidugi mure, tervelt viis tükki on neid. Laste isa hingas möldrina liiga palju jahutolmu sisse ning kopsud ütlesid üles. Ema suri aasta hiljem difteeriasse. Talukoht läks sugulaste kätte. Uus võõrasisa joob igal võimalusel vähemalt endakõrguse pudeli viina ning õhtul kõrtsist tulles sõidab ta hobusega väravad maha. Raha põleb, laste jaoks seda kindlasti ei jätku. Nemad käivad paljajalu lumes ja muu selline dickens.
„Latsõkõsõ’ ti ütte jutust tahadõ’ kullõda’,” küsib Ogask. „Muidogi tahami,” ütlevad need ja istuvad tema ette põrandale maha. „Ütkõrd oll nii, õt katõ maailma piiri pääl elli väiga illos kunigatütär…” alustab Ogask, kelle käest rahvaluulekogujad on kirjandusmuuseumisse korjanud mitu meetrit lugusid.
Üks lastest, kõige väiksem tüdruk, on vaevalt nelja-aastane. See on minu vanaema Aleksandra. Praegu ta istub põrandal ja kuulab, suu ammuli, et mäletada, areneda, ahmida endasse. Kui ta suureks kasvab, ei võta ta oma seto lapsepõlvest kaasa isegi mitte oma nime. Ta vahetab Aleksandra Raja vastu. Kuid üks asi jääb talle külge alatiseks, see on oskus jutustada.
Üheksakümmend aastat hiljem istub Raja kulunud kattega tugitoolis ning naelutab kuulajad oma mälestustega tooli seljatoe külge samasuguse energiaga nagu Ogask, või noh, tänapäeval öeldakse, nagu Chuck Palahniuk. Ta endavanused sõbrad on surnud, ent sellegipoolest on tal hästi läinud, sest tal on pool sajandit nooremaid tuttavaid, kes armastavad tema juures istumas ja jutustusi kuulamas käia.
Ta võib teile rääkida, kuidas Haapsalus Teise maailmasõja ajal naiseriietes mehed metsa jooksid, et pääseda SS-i või Nõukogude vägedesse värbamisest või ühest meie sugulasest, kes arvas, et ta on 140-aastane. Kui teistelt sugulastelt küsiti, olid need muidugi sellise naeruväärse väite ümber lükanud. „Ärge