Julgus elada. Herdis Ojasu

      EELLUGU

      Olen kuulnud ning kogenud, et paljud inimesed teavad vastuseid ja põhjendusi erinevatele keerulistele olukordadele ning oskavad käituda vastavalt hea tava kommetele ja targemate poolt antud nõuannetele.Vähemalt selline mulje on mulle jäänud.

      Mina ei tea vastuseid ja mina ei tea, kuidas on õige probleemidega tegeleda.

      Olen alati olnud põikpäine ning ei pea üldjuhul tavapäraseid lahendusi millekski. Need on minu jaoks kui sõnamulin, kellegi teise tarkus, millel pole katet ja mille toimivuses ma alati kahtlen, sest ei olukorrad ega inimesed pole kunagi lõpuni nii sarnased, et neile ühed lahendused kehtiks.

      Olen terve oma teadliku elu käitunud vaid enese sisetunnetuste põhjal ning kuulda võtnud vaid neid väheseid, kelle arvamused ning soovitused ühtivad minu enese omadega. Aga seda juhtub harva, sest ma olen suhteliselt pöörane ja minu käitumine ning reaktsioon probleemidele on üpriski radikaalne ja paljudele arusaamatu.

      Mul on kombeks probleemide eest põgeneda. Mulle on alati tundunud kõik ebameeldivused kui mäed, millest ma ei suvatse üle ronida, vaid pigem lahkun. Keeran selja ja otsin uue tee. Ma ei arva, et valudes ja vaevas mäkkerühkimine on elamisväärne elu.

      Ma ei ole maailmaparandaja ega teerajaja, ma otsin oma teed ja ma olen veendunud, et elu peab olema elatav suuremate traumadeta.

      Ja see on minu ainus tarkus – leida tee, mis on õige, seega ka lihtne ja kergesti läbitav. Raskused teel on valed ja läbimõtlemata valikud ning vastuvoolu ujumine ennasthävitav ja rumal.

      Elu ei pea olema kannatuste rada või rutiinist nõretavad päevad, kuud, aastad.

      Ma ei ole siin selleks, et ühiskonnale sobiva ja normaalsena näiva eluga justkui paratamatult kaasnevaid raskusi vabatahtlikult ning nurisemata kanda, ma pean olema mina ise, pean õppima iseendaga elama ja iseennnast kuulama ning uskuma. Aegajalt tundub mulle, et ma olen nii „vana hing”, et kõik vastused on minu enda sees olemas. Nii ma usun. Nii ma tahan uskuda. Kui vaid aega oleks end kuulata, enesega olla ja iseendast aru saada. Aga kui sa elad kohusetundlikult perele, lastele, tööle, sõpradele ja staatusele – siis paraku jääb seda aega napiks ja monoloog iseendaga sisutuks.

      Pean tänulikkusega tunnistama, et elu on mind suhteliselt hellitanud. Suuremate ekstsessideta olen jõudnud keskikka. Pöörasused jäävad pigem nooruspõlve ning uksi olen enda järel sulgenud vaid rahulikult, teadlikult ning kaalutletult. Midagi kahetsemata. Olulisi vigu tegemata ning suurimaid üleelamisi vältides. Teatud hetkedel uskusin lausa, et see keegi imeline ingel, kes meie üle valvab, on tõepoolest olemas – nii rahulik oli kõik – kuni päevani, mil see juhtus.

      Juhtus lugu, millega paljud meist on kokku puutunud – võidelnud, hinge vaakunud, valust oianud ja siiski edasi elanud.

      Tean seda.

      Tean neid lugusid.

      Olen neid kõrvalt näinud, lähedalt näinud, aidanud lähedastel sõpradel sellega elada – see üle elada.

      Räägin reetmisest. Sellisest, kui sulle kõige lähedasem, kallim inimene, sind reedab.

      See alandus ja valu, pettumus ja šokk on ilmselt kõigil suur, kuid päris kindlasti on selles nii palju aspekte, et see valu pole mõõdetav ega võrreldav mitte kellegi teise omaga ning mitte kellegi kaalutletud tarkus ei too sind sellest välja – sa pead seda ise tegema. Sa pead sellega tegelema nii, et sa mõtled vaid iseendale. See on see kord elus, mil ainult egoism aitab sul ellu jääda.

      Vähemalt minu puhul on see nii. Muud teed pole.

      Ma olin emotsionaalses koomas paar-kolm nädalat.

      Jõin. Nutsin. Magasin. Röökisin. Peitsin end kõigi eest. Võtsin töölt puhkuse, esialgu küll vaid kaheks nädalaks, lootes, et hullem läheb üle – milline naivism; lülitasin välja telefoni, jõin jälle, lamasin, vahtisin seina, nutsin ja oigasin käpuli maas. Vintsklesin valudes ja tardusin päevadeks. Ei maganud, ei söönud. Oksendasin valust. Juuksed langesid peotäitena peast. Keha oli nõrk kui kalts. Pean kahjuks kiitma alkoholi tuimestavat mõju, sest pudel veini päevas hoiab sind justkui vati sees. Kainena on kildudeks purunemise tunne – sõna otseses mõttes.

      Kolmanda nädala lõpuks jõudsin otsusele – minust ei saa alkohoolikut, arsti juurde ma ei lähe ja kuna ma ei suutnud ikka veel leida enda seest head nõu, kuidas edasi olla, siis otsustasin lahkuda endaga olemisse. Ühtegi paremat väljapääsu mulle pähe ei turgatanud, see mõte käias ja käias ainukesena ja järelejätmatult minu lõhkevas peas.

      Saatsin põhitöökohta lahkumisavalduse, oma kõigisse pooleliolevatesse projektitöödesse teate, et lahkun Eestist määramata ajaks. Sõpradega ei suhelnud. Kellegiga ei rääkinud, ei arutanud, ei küsinud nõu – kuulasin ennast.

      Ja ma teadsin, et see on see kord minu elus, kui ma jätan oma kaks last, oma pere, oma karjääri, kui ma ei hooli sõprade-tuttavate võimalikust hukkamõistust, ei hooli sellest, mis saab edasi, kui kord tagasi tulen – ja ma mõtlen ainult iseendale. Ilmselt esimest ja viimast korda elus ainult iseendale.

      Ma pakkisin koti ja sõitsin Kreekasse.

      Määramata ajaks.

      Nii kauaks, kui vaja.

      Ainult endale mõeldes.

      Jah, kui otsus oli tehtud ja üheotsa lennupilet ostetud, rääkisin sellest paarile lähedasele sõbrale. Üks neist, see, kes mind ja minu otsusekindlust ilmselt väga hästi teab, kiitis minu plaani silmapilkselt õigeks, teine muretses mu laste pärast rohkem kui minu enda pärast ja kolmas saatis mulle sõnumi: Loosers haven’t make a world so far and stronger, during my life at least.

      Luuser on tegelikult suhteline mõiste. Kas see, kes parandab end alkoholi või antidepressantidega, või see, kes kannatab kaua ja pikalt, jugemata midagi muuta, on võitja? Palju ja väga palju on neid, kes just seda teed käivad, suutmata midagi ette võtta. Nad ei julge midagi muuta. Nad ei julgegi midagi radikaalset teha. Nad ei tee midagi, mis ei ole tavaks, mis on liiga hull. Nad ei tee midagi, mille tagajärgi nad ei oska ette kujutada. Nad ei tee üldse mitte midagi. Nad lihtsalt kannatavad vaikselt ja elavad edasi. Ma olen neid näinud.

      Ja ega ma ei tea, kes on kaotaja ja kes võitja.

      Julgust nõuab iga kardinaalne samm aga kindlasti. Tapalavalt lahkumine võib nõuda suuremat julgust, kui sinna jäämine.

      Valu võib olla nii suur, et päästmaks end veel fataalsemast, purustad kõik enda ümber.

      Ja polegi siinkohal oluline, mis selle valu tekitas.

      Ühel või teisel moel saame kõik oma sahmakad kätte.

      Lähedased sõbrad teavad ja jäägugi see nii.

      Ajal, mil neid ridu kirjutan, ei tea ma veel, millal ja millega see lugu lõppeb.

      Lapsed on kodus ja hoitud – õnneks on Skype leiutatud, kõik tööalased sillad on põletatud, materiaalseid vahendeid jätkub, kuid tagasisõidupilet pole veel ostetud.

      Olen olnud veidi üle kuu Kreekas, kirjutan loo lõpuni.

      Valu on veel olemas, kuid juba talutavam.

      Ma ei tea, mida ma siit otsima tulin, kuid tunnistan, et veidi kergem juba on – ilmselt on põhjus siiski veel vaid uues keskkonnas, inimestes ja kogetud hetkedes, sest endaga ma veel ei suhtle – ei julge ust paotada.

      Ootan veel veidi.

      Veel ei ole julgust elada. Iseendaga.

      See valukoletis ja hunnik vastuseta küsimusi on seal kuskil sees valvel, ma tean.

      Lämmatan neid esialgu seigeldes.

      ÄRASÕIT

      Ma lahkun kodust ühel juulikuu varahommikul, kui väljas on veel hämar ja jahe. Joon kiirustades tassi kohvi, meigin end suurema entusiasmita, suudlen magavaid lapsi, teen rullivatele kassidele pai ja vean oma kohutavalt raske kohvri hingeldades trepist alla. Silmitsen taksoaknast hämarat, koiduvalguses kergelt kumavat Vabaduse sammast, viimaseid öiseid pidulisi kakerdamas Söögiplatsil, Viru keskuse sära tõusva päikese esimestes kiirtes, ja uniseid, varajasi tramme ootavaid töölisi ning ma ei tunne mitte midagi.

      Ei mingit kahjutunnet, hirmu,