ANU. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal. Lutz Dettmann
oli puumaja, kased, lilled. Pöördelt leidsin eestikeelse teksti. Kohanimi Moka küla ei öelnud mulle vähimatki. Kuupäev: 3. aprill 1944. a. Olin hetke jahmunud: sakslane keset sõda okupeeritud maal ja… erariietes. Kas Anu oli tütarlapse nimi? Minu uudishimu kasvas. Uurisin karbi sisu edasi ja leidsin virna kirju. Ümbrikel olid Eesti ja Saksa margid, Anu või Christophi nimed. Viimastel kirjadel ilutses tempel Ostland1. Äkki tundsin end justkui toanurka surutuna. Avasin verandaukse ja nihutasin tugitooli klaasseinale lähemale. Õues säras külmalt loojuv talvepäike. Ruumi voogav karge õhk mind ei häirinud. Ajakirjaniku vaist sai minust ühtäkki võitu. Christoph ju teadis, et töötan Baltikumile pühendatud artikliseeria kallal. Mõni nädal tagasi kinkis ta mulle Eesti-teemalisi raamatuid, mille servad olid tihedalt märkmetega kaetud. Küsisin siis, miks ta tegeleb Eestiga, kuid jäin vastuseta. Vastuse pidin leidma tema märkmetest. Pidin teada saama, millest oli vana mees mulle kirjutanud. Olin valmis kõigeks – lugema viimset tahteavaldust, pihtimust meest kogu elu saatnud süükoormast, olin isegi valmis, et kirjas seisab juhis, kuidas jõuda peidetud aardeni.
Rebisin ümbriku rutakalt lahti. Selles oli tihedate masinakirjaridadega kaetud leht. Kiri oli sündinud nelja nädala eest, siis kui Christophi käbarad käisid juba päris kehvasti.
Kallis sõber!
Tahaksin just nii Teie poole pöörduda, ehkki tundsime teineteist vähem kui pool aastat. Tean, et tänapäeval käiakase sõbra mõistega kergekäeliselt ringi, kuid minul on tõsi taga, ma pole oma elus just paljusid nii nimetanud. Me kohtusime liiga hilja, mina olen liiga vana, Teie liiga noor. Kuuekümne aasta eest oleksime head semud olnud, mõlemad sõja üle elanud, lahutamatuks muutunud. Aga kes teab, mis oleks saatusel meile varuks olnud? Võib-olla oleksite Teie mulle määratud kuuli saanud? Olgu, küllalt! Aitab vana mehe tarbetust arutlemisest! Ehkki lühikest aega, oli ka meil hea võimalus pikalt rääkida. Mitte niisama suusoojaks lobiseda, vaid sisukat ja tõsist vestlust arendada. Seejuures tundsin, et Te kuulute nende väheste inimeste hulka, kes on suutelised süvenenult kuulama, kes on ausad ega kipu uisapäisa hinnanguid andma. Kaalusin korduvalt, kas Teile mitte oma lugu jutustada, oma elu armastusest rääkida. Jätsin selle tegemata hirmust, et minevikumälestused võiksid minu üle võimust võtta, et võiksin oma mälestustega oma abikaasat teatud mõttes petta, mis veel hullem, teda reeta. Sest tema armastas mind väga.
Mina teda ka, aga erineval moel. Sest minu tõeline armastus on kauguste taga, kaugel kirdes, maal, mida Teie teate raamatute ja piltide põhjal. Sellepärast usaldan Teie kätte selle kausta. Selles on minu kohta kõik oluline. Minu armastuslugu. Teie peate seda teadma. Teie oskate sellega ümber käia! Minu õepoeg viskaks selle läbi lugemata kindlasti prügikasti!
Lugege kausta sisu läbi ja Te õpite tundma osakest Saksa ajaloost. See on vaid pisitilluke tähtsusetu osake, kuid mulle on see elu tähtsaim peatükk. Armastasin toona tütarlast, kelle kaudu õppisin armastama tema kodumaad. Kuni viimse hingetõmbeni tunnen puudust mõlemast. Tegin pärast sõda mitmeid kordi katset Anu üles leida. Meie vahel rippus raudne eesriie. Otsisin Anu sellele vaatamata. Kuid sellest ei tahaks ma rääkida. Kui elupäevi peaks jätkuma, siis ehk kunagi hiljem.
Igatsus minu isade maa ja Anu järele pole mind kunagi maha jätnud. Tutvusin noore tütarlapsega vabal maal. Nüüd on Eesti taas vaba. Kuid nüüd olen liiga vana, et veel kord Anu otsingutele asuda. Mis saab siis, kui ta on veel elus? Miks ma panin mälestused paberile? Võib-olla tahtsin teda sel kombel noore neiuna silme ette manada? Ehk tahtsin mälestusi üles tähendades kustutada teadmatuse tema saatusest? Tänaseks on asjatu nii mõelda. Ma ei näe seda maad enam kunagi. Mitte iialgi!
Mida Te kirjapanduga teete, jäägu Teie otsustada. Kas avaldate või asute Anu jälgi otsima? Ma ei saa seda ealeski teada.
Olgu öeldud veel nii palju, mu sõber, et olete mulle väga lähedane. Eluajal ei suutnud ma seda Teile öelda. Nüüd saate seda teada kirja teel! Elage hästi ja armastage meie väikest põhjamaad!
Meeleliigutust tundes tahtsin kirja tagasi ümbrikusse panna, kui mulle sattus näppu leheke Christophi arveteõiendamisest iseendaga.
Ma reetsin Anu! Oleksin pidanud oma tüdruku päästma. Põgenesin nagu argpüks! Ma ei suuda enam kunagi rahu leida. Ma ei mõista, miks see mulle alles praegu, pärast nii pikki aastaid selgeks saab? Küll ma olen arg mehike! Adusin seda alles oma märkmeid lugedes. Ka siis, kui kiirköitja sisu hävitaksin, ei teeks see minu süüd olematuks. Olin nii nõrk ja reetlik! Käisin eluga pillavalt ringi, teesklesin, et olen austust väärt inimene. See kõik oli vale, ajasin endale ja teistele vaid puru silma, et reetmist varjata. Ma ei saa seda enam kunagi heastada!
Härra Stein, lugege minu lugu läbi! Andestage mulle või mõistke mind hukka! Nii nagu mina, äpardus enamik minu põlvkonnast. Inimene pole hea. Järsku olete Teie üks vähene erand? Andestage mulle, et kuritarvitasin Teie usaldust. Tean, et ei saa seda enam heastada.
Aknatagune talvine aed muutub silme ees häguseks. Kõrvu kerkib veel kord vana mehe hääl, silme ette tema ilmekas profiil. Väheste kuudega muutus ta mulle nii kalliks. Ma ei saanud temas ju sel määral eksida!
Keeran ennast ringi. Laual lebab endiselt vana sall. Vahepeal on õues läinud pimedaks. Astun tagasi elutuppa, mind haaravad külmavärinad. Vaatamata sellele ei suuda ma korterist lahkuda. Pean selgusele jõudma. Võtan jope, sätin kirjutuslaua tugitooli nii, et selles mugavalt istet võtta, ja haaran mahuka kiirköitja järele… siit leian vastused.
2
Alustatud 12. mail 1980.
Olevik kaugeneb meist ja muutub minevikuks, et millalgi pöörduda tagasi lainena, mis kannab nime Mälestus ja mis muudab minevikus kogetu taas elavaks. Tunnen niisuguseid laineid juba nädalaid. Anneliese suri kümne kuu eest. Esimestel kuudel pärast seda olin justkui halvatud, ma ei suutnud mõelda, oli hetki, mil tahtsin isegi surra. Tundsin puudust tähtsaimast osast minu elus. Siis hakkasin aegamisi taas enda juurde teed leidma.
Koos mõistusega voogas minu ajusse minevik. Asusin kirja panema mälestusi koosveedetud ajast. Lõpule jõudnud, lugesin neid veel korra. Ja hävitasin. Need polnud teiste inimeste silmade jaoks. Kaasaga kooselatud aastad olid vaid minu pärusmaa. Tõmbasin meie ühisele minevikule joone alla. Kuid mõtteis elas Anneliese minu kõrval edasi.
Siis, kaks nädalat tagasi tabas mind uus, sedakorda „üheksas” mälestustelaine. See haaras mind kaasa keset ööd. Lamasin tühjaks jäänud abieluvoodis, silm selge, ega suutnud enam uinuda. Viimaks tõusin üles, läksin elutuppa ja avasin kirjutuslaua ukse. Ühes kõige alumistest sahtlitest lebas karp, millest ei teadnud midagi isegi minu naine. Ma polnud karbi sisust talle kunagi rääkinud, sest see oli pärit ajast, mil olin teistsugune inimene kui see, keda tundis tema. Värisevi käsi võtsin välja pihutäie kirju. Uurisin palavikuliste silmadega fotosid, millele polnud enam aastaid pilku heitnud. Hommik koitis, aga mina istusin endiselt kirjutuslaua taga.
Alateadvusest kerkisid pildid inimestest, kellega rääkisin viimati aastate eest; maastikest, mida polnud enam ammu näinud; jah, ninna tõusid isegi unustusehõlma vajunud lõhnad. Lugesin kirju, mille viimasest lugemisest oli möödunud igavik. Sellest ööst alates oleksin nagu puuga pähe saanud. Pean selle kõik sõnadesse seadma, vastasel korral ei saa ma enam ealeski rahu.
Minu pea kihab kõnelustest, mille oleksin pidanud ammuilma unustama. Kas kogesin neid tõepoolest sellisena või mõtlen neid alles praegu välja? Kust ilmuvad kõik need vanad aastakümneteks kahvatunud mälupildid? See ammune tunne, mida nüüd taas kogen, kus oli see kõik need aastad? Kas meelemõistus on mind maha jätnud ja kujutan endale kõike vaid ette? Kuid need fotod ja kirjad tõendavad, et elasin selle läbi. Panen kõik paberile nagu oli, et mind toona vallanud tundeid kirjeldada. Mulle pole oluline, kes neid ridu kunagi loeb. Kas keegi hakkab neid lugema, seda ma ei tea. Minugipoolest võib ta kirjapandut vana poolsegase mehe väljamõeldiseks ja fantaasialennuks pidada. Minu jaoks on selge: just nii ma tundsin.
See lugu peab minu peast välja pääsema. Võib-olla hävitan ka need leheküljed pärast kirjapanemist, kui olen leidnud tagasitee enda juurde. Ehk
Ostland ehk Idaalade Riigikomissariaat (ametlikult: