ANU. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal. Lutz Dettmann
loete vaid Bluncki23 ja Beumelburgi24!”
„Lõpeta niisugune jutt, Anu! Päris nii see ju pole. Kas sa arvad, et jookseme kõik pimesilmi Hitleri sabas? Minu Rostocki sõprade seas pole ainsatki niisugust.
Jah, paljude käed sirutuvad natsitervituseks, germanistikatudengid pumbatakse täis „pruuni” kirjandust. Moes on blubo25.”
Anu katkestas mind.
„Blubo?”
„Veri ja muld. Sakslased on ühtäkki taasavastanud vana armastuse germaani kodukamara vastu. Kui sa vaid teaksid, milliseid romaane kirjutatakse! Need lausa nõretavad pateetilisest isamaalisusest.”
Anu kükitas minu tekile.
„Teil, sakslastel, on nii ilus ja väljendusrikas keel. Aga kas sina ei leia, et kui Hitlerit või Gobbelsit raadiost kuulata, meenub esimesena koera haukumine. Ja kogu see marssimine ja mõõkade lõgistamine.”
Katkestasin teda: „Anu, mõõku täristatakse.”
Neiu vaatas mulle segaduses otsa.
„Mida?”
Siis puhkes ta naerma ja tonksas mulle ribide vahele.
„Christoph Scheerenberg, ära mängi lolli. Heakene küll: täristatakse. Sa said ju ometi aru, mida tahtsin öelda. Mina ei saa teist, sakslastest, aru. Miks te peate alati mõõku… täristama? Keegi ei kavatse teile kallale tulla. Alati on sakslased need, kes tunnevad end ohustatuna ja tükivad võitlema.”
Ma ei tahtnud poliitikast, Saksamaast ega Hitlerist vähimatki teada, tahtsin olla Anuga kahekesi, Saksamaast mõtlemata. Aga ta rääkis Indrekuga sama juttu.
„Vihasena näed sa veel ilusam välja. Miks sa ennast üles kütad? Te elate siin nagu paradiisis. Miks meie pruun ladvik peaks teile korda minema? Anu, natuke kannatust ja kummitus on ühel hetkel kadunud.”
„Kummituse kohta on Hitler juba üsna kaua pukis püsinud. Ja mis paradiisi puutub – rahvussotse on meilgi. Kui kooli võimlemisõpetajaga kokku juhtud, veendud selles ise.”
Anu libistas sõrmed läbi juuste ja naeratas kohmetult.
„Christoph, tahtsin sinult niikuinii küsida, kas sa tahaksid koolimajja kaasa tulla. Õpilased peavad ühe klassitoa üle värvima, sealt tuleb raamatukapid välja tõsta ja mul pole ainsatki õpilast abiks.”
„Muidugi tulen. Sa ju tead, et mulle meeldib sinuga koos olla.”
„Tore. Ma panen koera ketti. Sina saad sel ajal oma asjad tuppa viia.”
Minu ratta kitsaste kummidega oli keeruline peenel teekruusal sõita. Mu ees lehvis Anu kleit, sain segamatult nautida tema päevitunud sääri ja õblukest taljet. Ka tagant vaadates oli tüdruk ilus.
Tahtsin Anuga kõrvuti sõita, sest korraga tundsin vastupandamatut soovi neiule veelgi lähemal olla. Anu keeras pead ja küsis: „Noh, oled ilmselt vaid asfaldiga harjunud?”
Asetasin käe Anu käsivarrele, tema ratas jonksatas eemale ja minu käsi jäi õhku rippuma. Anu naeratas ja raputas pead, nii et juuksed lendu tõusid.
„Anu, sinu meelest on siis Saksamaal ainult asfaltteed?”
„Selge see, maanteid ja kiirteid ehitate te ju erilise innuga.”
Tüdruku silmad välkusid kelmikalt.
„Ah, Christoph, sa tõsimeelne sakslane. Ära võta kõike, mida ütlen, ometi nii tõsiselt,” hüüatas Anu ja vajutas nii ägedalt pedaalidele, et suutsin tal suuri vaevu kannul püsida.
Kes ma olin tema jaoks toona meie tutvuse esimestel päevadel? Hea sõber või suvitaja, kelle vastu tuli kena olla? Ei, usun, et tundsin, et olen talle tõepoolest sümpaatne. Kuid tahtsin olla enamat, armastasin teda alates sellest, kui ta mulle pilgu kinkis. Kas ta mängis minuga? Kas ta polnud endas kindel? See, kuidas ta mind vaatas, kui arvas, et mulle jääb see märkamata, ei saanud olla juhus. Miks olid tüdrukud ometi nii omapärased olevused? Kartsin, et päevad lendavad mööda, ilma et Anu minu suhtes otsusele jõuaks. Meie kohtumised oleksid ilmselt igaveseks välistatud, kui pean enne seda Saksamaale tagasi pöörduma.
Anu hüppas sadulast.
„Meie kool!”
Tütarlaps osutas uhkusega puuehitisele, nagu oleks ta selle ise püsti pannud.
„Siin hakkan aasta pärast saksa keelt ja ajalugu õpetama. Tule, enne kui peale hakkame, tahan sind tutvustada direktorile. Härra Ruhve on harukordne mees. Küll jõuad ise veenduda. Tegelikult on suvevaheaeg. Aga tema on alati kohal. Ta ei oskagi muud moodi. Igavene õpetaja! Siia ta sureb.”
Lasteta koolihoones oli vaikne nagu kabelis. Ei naeru, tüdrukute kiljumist ega poiste üürgamist, ei õpetajate nõudlikke hääli. Kogu maja oli nagu maha jäetud, välja surnud. See tunne oli mulle alati hinge pugenud, kui koolivaheaegadel Tallinnas või hiljem Rostockis mööda koolimaja pikki koridore kõndisin, et mahaununenud sussikotti otsida või järeleaitamistundi minna. Majas valitsenud lõhn oli mul meeles ka aastate möödudes. Nagu kõikides koolides, lõhnas ka Käina koolimaja koridor poonimisvaha, formaliini, desinfitseerimisvahendite ja higiste asjade järele.
Anu oli minu äratundmisrõõmust vaimustuses.
„Jutusta seda direktor Ruhvele. Ta käivitab kohe uurimuse ja avaldab selle tulemused Eesti õpetajate lehes. Tema viimane artikkel kandis pealkirja „Kuu faasid ja selle mõju õpitulemustele”. Teadlased olid vaimustuses ja tänini naerust kõverad. Meie kool sai sel moel vägagi tuntuks.”
Vaatasin uskmatult Anu.
„Nalja teed või, Anu? Kas selliseid asju avaldatakse? Vahetevahel on aru saada, et te ei asu Kesk-Euroopas.”
Anu silmade riukalik helk reetis, et ta oli taas kord minu kulul nalja teinud. Kättemaksuks aega ei jäänud, sest ta koputas direktori kabineti uksele.
„Aga nüüd räägin ma eesti keeles.”
Kärisev hääl kutsus meid sisse astuma. Uks avanes ja me astusime raamatuid täis tuubitud kabinetti.
Direktori töötuba meenutas kõigi maailma raamatute sünnipaika: klaasustega kapid, riiulid, laud – kõikjal raamatud, ajakirjad, atlased, igat formaati ja värvi paberipoognad.
Näis, et raamatukuhilad kasvavad otse põrandast; toolidel ja tugitoolidel olid väiksemad virnad. Lähitundidel täitub ilmselt kogu kabinet raamatutega.
Toa keskel, nõnda-öelda kogu protsessi keskmes, istus hiigelsuure kirjutuslaua taga väike mees, kes kõrgete raamatuvirnade tõttu mõjus veelgi väiksemana, kuid see-eest oli tal muljetavaldavalt vali hääl.
Kõmiseval häälel rääkiv mees pani mind hetkeks hirmu tundma, et tema hääletoru võnked võiksid kogu siinse raamatumaailma põrmu paisata.
„Anu Lina! Mul on suur rõõm teid näha, minu tulevane saksa keele õpetaja! Kelle te endaga kaasa tõite?”
Direktor tõusis püsti raamatukuhilate vahelt, mis lõid ähvardavalt kõikuma, ja tõttas meile vastu. Seejuures kompasid tema nööpsilmad mind välgukiirusel pealaest jalatallani. Saterkuub, sügavatest kortsudest ja mõõgahoobist läbistatud ja vurrudega ehitud nägu mõjusid nagu õpetaja pilapilt. Vana mees näis energiast lausa pakatavat. Ta raputas kahe käega ägedalt Anu kätt ja tõmbas neiu korraks enda vastu. Tema rõõm tundus ehtne. Siis pöördus direktor minu poole.
„Noorhärra, teie pole siitkandist. Muidu ma teaksin teid.”
Enne kui jõudsin suugi avada, pöördus mees Anu poole, seejuures minu käest kinni haarates.
„Kulla preili Lina, kelle te siis kaasa tõite? Kas äkki kihlatu pealinnast?”
Olin valmis Anu naerupurskeks, kuid näis, et tema silmis on direktor täiesti normaalne.
„Härra direktor, see on Christoph Scheerenberg. Ta suvitab meil. Ta on pärit…”
Anul
Hans Friedrich Blunck (1888–1961) – saksa jurist ja kirjanik. Aastatel 1920–1940 avaldas arvukalt romaane ja jutustusi, mida võib liigitada marurahvusliku romantismi hulka ja mis vastas Kolmandas Reichis valitsenud arusaamadele. Bluncki eriline huvi kuulus põhjamaistele teemadele ja hansalinnade ajaloole.
Werner Beumelburg (1899–1963) – saksa kirjanik, üks Kolmanda Reichi tuntumaid autoreid. Alates 1942. aastast pidas lennuväeohvitserina Hermann Göringi sõjapäevikuid.
Blubo (