ANU. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal. Lutz Dettmann
minu nimi on Scheel,” tutvustas end mees ja naeratas taas.
Pidin juba küsima: „Kas see Scheel10?” Scheeli pank oli mulle tänu isale teada.
Mees sõrmitses vestitaskus ja ulatas mulle visiitkaardi, millele heitsin korraks pilgu ja pistsin tänuga taskusse. Pankuriks olemise kohta polnud visiitkaardil sõnakestki.
Kahjuks ei saanud ma mehele samaga vastata, seega jäi üle ennast lihtsalt esitleda. Minu nime kuuldes valgus üle härra Scheeli näo imestus.
„Kas te olete kuidagi seotud Pärnu Scheerenbergidega?”
Kui ütlesin, et seal elas minu perekond, lõi mehe nägu särama. Ta jutustas, et oli vanaisa ja onu Johanniga aastakümneid äriliselt seotud. Ta teadis ka minu isa.„Tjaa, kunikatemaärasõitis.”
Härra Scheel vaikis hetke ja niisutas siis kohviga huuli.
„Nagu toona paljud meie hulgast. Nüüd lahkuvad jälle paljud noored. Mina jään siia ja surengi siin. Ma saan vaid siin surra. See on endiselt meie kodumaa. Ehkki ajad on muutunud. Meie lastel ja lastelastel pole siin enam mingit tulevikku. Nii arvavad paljud, ehkki eksivad. Enamik tahab maailma näha, ringi liikuda. Teate, praegu on kõigil vajadus liikuda, röökida ja marssida. Haruharva loetakse raamatuid, rõõmustatakse gooti kiriku löövi või kõrge taeva ilu üle. See teeb kurvaks. Kui meie, eakad, saaksime vähemalt eestlastega läbi. See riik on meie suhtes õiglane. Meil on kultuurautonoomia, saksa teater, saksa koolid. Me valitsesime sajandeid eestlaste üle, on aeg osagi süüst lunastada. Aga ei, ikka veel ei taha paljud meie hulgas sellega leppida. Uskuge mind, paljud peavad end endiselt härrasrahvaks. Sellest on kahju.”
Hetkeks sugenes meie lauda vaikus.
„Aga teie ometi tulite, et oma perekonna jälgi ajada. See rõõmustab mind ja kindlasti ka teie vanatädi.”
Ma ei suutnud jätta vanahärra arvamusele vastu vaidlemata ja nii jutustasingi isa sõpradest, kellega olin viimastel päevadel tutvunud. Härra Scheel kuulas mu, naeratus näol, rahulikult ära.
„Härra Scheerenberg, võib-olla on teil õigus.”
Tema käsi mängis lusikaga.
„Olen vana ja pessimist. Ehk muudab mind umbusklikuks aastakümneid väldanud rahaga ringikäimine, sõdade, inflatsiooni ja valuutakriiside kogemine. Olen usu baltisakslastesse kaotanud. Kuid ma ei tahaks sellest rääkida. Kuidas käib teie perekonna käsi?”
Härra Scheel tellis kaks konjakit ja järgnevad tunnid möödusid minu jaoks nagu linnutiivul. Olin üllatunud eaka vestluskaaslase vaimuerksusest. Ta tahtis teada kõike meie perekonna käekäigu kohta Saksamaal. Seejärel võttis vanahärra mind kaasa reisile minevikku. Ta jutustas väga värvikalt, nagu oleks ise olnud sündmuste tunnistaja, kuidas Saksa rüütlid pöörasid eestlasi ristiusku, Ivan Julma väed liikusid mõrvates ja röövides läbi Läänemere-äärsete provintside, kuidas rootslased vallutasid siinsed alad ja Peeter Suure väed nad siit siis minema lõid.
Ilusa suveilmaga oli kohvik peaaegu inimtühi. See rõõmustas mind, sest muidu oleks ilmselt mitmed end kuulama seadnud – või hoopis vanahärra välja naernud.
Viimaks jäi härra Scheel vait, võttis klaasist lonksu vett ja jäi mind oma väikeste ärksate silmadega vaatama.
„Jah, kulla härra Scheerenberg, see on minu, meie maa lugu. Olime siin raehärrad, pastorid, kirjanikud ja kaupmehed. See on ka teie maa. Sest ka teie olete baltisakslane, ehkki te ei ela enam meie ühisel kodumaal. Reisige siin ringi. See on ka teie kodumaa, uskuge mind.
Õppige seda armastama ja palvetage selle maa hea käekäigu eest. Uskuge mu sõnu, meil on ohtlikud naabrid.”
Siis tõusis härra Scheel ootamatult püsti.
„Oli meeldiv teiega tutvuda. Te olete õigel teel. Tervitage minu poolt oma vanatädi ja isa. Kõike head! Ja vabandage, kui sundisin teid igavust tundma!”
Veel enne kui jõudsin midagi öelda või teda aidata, oli härra Scheel haaranud tolmumantli ja kohvikust lahkunud. Vaatasin välja platsile nagu puuga pähe saanu. Vanahärra läks suure akna alt mööda, kergitas jalutuskeppi ja naeratas mulle. Ma ei jõudnud reageeridagi, kui ta oli juba silmist kadunud.
Minu lauas oli istunud mees, kes oleks suutnud minu arvukatele küsimustele vastata. Nüüd oli ta läinud, olles külvanud minusse veel rohkem kahtlusi.
Vestlusest sügavalt erutatuna kõndisin veel mõne tunni vanalinnas, suutmata rahuneda. Kui lõpuks vanatädi juurde jõudsin ja talle õhtupoolikust jutustasin, puhkes ta vaid naerma.
„See pankur Scheel on nupust nikastanud. Tema poeg tõrjus ta ärist kõrvale. Vanamees armastab eestlasi. Ära ainult küsi, miks!”
Vanatädi asus taas kaarte panema.
„Võta kirsinapsi, poiss. Siis rahuned maha.”
Sellega oli vahejuhtum tema jaoks ammendatud. Kuid mina lamasin veel kaua ärkvel ja vaatasin vana pankuri visiitkaarti.
Järgmistel päevadel tõmbas mind veel rohkem Kultase kohvikusse. Istusin õhtupoolikuti ikka ja jälle samal ajal sama laua taha, lehitsesin saksa ja eesti ajalehti, suutmata neisse süveneda, ja ootasin pankurit, et siis rahutult veedetud tunni järel uuesti lahkuda.
Lõpuks küsisin kelnerilt tema järele ja sain teada, et vanahärra olla perekonna Narva-Jõesuu maamajja sõitnud.
Päevad möödusid lennul. Vanalinnaga olin nüüd sina peal. Tundsin parkide ja mere kutset. Mul oli kaasas mitu meditsiiniõpikut, mida lugedes veetsin aega Kadrioru pargis või kindlusvallide bastionidel. Vahel sõitsin bussiga Piritale ujuma ja päevitama.
Ühel päeval, kui istusin rannapromenaadi pingil, pea kuklas ja püüdsin ladinakeelseid erialatermineid pähe ajada, tundsin korraga näol varju.
Avasin silmad ja märkasin umbes endavanust noormeest. Ta naeratas kohmetult ja kergitas veidi vanamoelist kaabut.
„Vabandage, palun. Kas on võimalik, et oleme kohtunud?”
Olin veidi üllatunud, et ta mind kõnetas.
„See on üsna ebatõenäoline. Olen siin puhkusel ja elan muidu Saksamaal.”
„Saksamaal?” noormehe päevitunud nägu lõi särama.
„Siis ma ju tunnen teid!”
Seda hüüatas ta juba saksa keeles. Noormees võttis kaabu peast ja mulle tundus, et olen tema nägu juba kusagil näinud.
„Äkki olete te, oled sa Dieter Leitner?”
Noormees noogutas, tõusin püsti, sest tema näoilme kinnitas mu oletust.
„Scheerenberg, oh sa poiss, Christoph!” Dieter oleks mul peaaegu käe küljest rebinud, siis patsutas ta mulle õlale. „Istusime viienda klassini ühes pingis. Mida sa siin teed? Kas isade maa tõmbab ligi?”
Tunnid möödusid kibekähku. Jalutasime promenaadilt alla ja muutusime taas kaheks neljanda klassi poisiks.
Naersime direktrissi, proua Hesse ja tema venna, Toomkooli direktori härra Winkleri üle, kelle imposantne kiilaspea oli õpilaste naljade ohver. Proua Hesse juhitud algkool asus vana ja auväärse gümnaasiumi vastas. Kui mu vanemad poleks Saksamaale kolinud, oleksin küpsustunnistuse saanud Toomkoolist. Dieter meenutas, kuidas põgenesime „vedurijuhi”, süütu nõdrameelse eest, kes vanalinna tänavatel puhkides ja õhku pahistades ringi kõndis. Nüüd oli ta juba ammugi lõppjaama jõudnud.
„Kõike head, vana!” surusin Dieteri kätt.
„Kas saame homme kokku?”
Dieter muutus morniks.
„Ma ei saa. Pean Stockholmi sõitma. Isa pani mind oma firmasse tööle. Pean tema äripartneri juures välismaist õhku hingama. Raamatupidamine, kalkulatsioonid ja kogu muu kraam.”
Dieter märkas mu pettumist.
„Anna mulle oma saksa aadress. Ma kirjutan sulle. Käin vahel Hamburgis. Sealt on Rostocki kiviga visata.
Ilmselt peab autor silmas Paul Heinrich Scheeli (1866–1940), kes õppis Tartu ülikoolis põllumajandust, oli seejärel Märjamaal ja Kadrinas mõisavalitseja. 1919 Scheeli panga direktor, seejärel põllumees Oeperes. Tema poeg Klaus Scheel (1890–1961) oli Eesti suurima 1884.–1940. aastal Tallinnas tegutsenud erapanga G. Scheel & Co tegevdirektor. Pank asus Tallinna vanalinnas Suur-Karja tänav 1/ Vana-Turg 2.