ANU. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal. Lutz Dettmann
tänavat seisvad majad selgelt näha.
Näpitsprillidega ehitud mehe kivist nägu vastasmaja simsil näis mulle silma tegevat. Juugendstiilis maja kirevavärviliseks krohvitud enam kui rikkaliku stukiga kaetud fassaad, kivist tornikesed, akende vallatud tugisambad, faunide ähvardava ilmega pead ümmargustel ärklitel mõjusid kesköises päikesevalguses, mis korraldas fassaadil valguse ja varju mängu, nagu sürrealistliku näidendi kuliss.
Vaatasin alla inimtühjale tänavale. Kui naabermaja fassaadi vaateakende kohal seisvad surnuvalvurid oleksid sealt sel hetkel alla astunud, poleks ma sugugi imestanud.
Kõik mõjus nii ebamaiselt, peaaegu groteskselt, nagu Gustav Meyrinki11 raamatutes.
Veel tänagi, kui neid ridu kirjutan, adun õhustikku, milles tol ööl viibisin.
Hiiumaale sõiduni jäänud päevadelt võtsin viimast: käisin läbi antikvariaadid ja ostsin kokku Eesti kohta käivaid raamatuid.
Saatsin vanematele kohustuslikke postkaarte ja lubasin Hiiumaalt pikemalt kirjutada.
Tädi hellitas mind neil päevil veelgi enam. Kui ma õhtuti ringikondamisest näljasena tagasi jõudsin, istus ta minu kõrval ja vaatas, kuidas pugisin külmi lihalõike, vorsti ja leiba.
Vana daam jutustas vahetpidamata sõjaeelsetest aegadest, tuli lagedale ammuste perekonnalugudega, pajatas lühikestest, ent kuumadest suvedest, mille isa veetis koos oma vanematega iidses peremõisas. Kuivõrd olin päev otsa õppinud, olin õhtuks surmväsinud. Kuid meie viimastel ühistel õhtutel ei tahtnud ma vanatädile pettumust valmistada ja kui tädi Alwine möödunud aegadesse sukeldus, naaldusin vanal jäigal sohval vastu seljatuge, et teda kuulata. Rääkimise peale oli ta meister, imesin endasse lugusid nagu käsn, torkasin suhu ühe šokolaadikompveki teise järel ja jõin kirsilikööri, nagu tahtis tädi Alwine. Kui vihjasin, et see kõik pole just odav, puhkes vana daam naerma ja teatas, et isa toetab teda rahaliselt ja üldse on tal ka veel kaks üürimaja. Isa rahalisest abist ei teadnud ma seni midagi. Seda uut asjaolu arvestades küünitasin loomulikult veel kord käe kommikarbi poole.
Neil viimastel õhtutel istusime koos südaööni. Ma ei tea, kas andsin endale toona üldse aru, et need õhtud ei kordu enam kunagi.
Võib-olla siiski aimasin – kas mina, kahekümne ühe aastane oleksin muidu vana naise lõputuid monolooge välja kannatanud? Reedel jättis vanatädi ära isegi kaardimänguseltskonna koosviibimise. See oli esimene kord lesepõlve algusest saati.
Esikus seisis kohvri kõrval portfell, kuhu pakkisin saarele kaasavõtmiseks mõeldud raamatud. Ülejäänud asjad oli kavas koju sõites ühes võtta.
Kui nukunäoga, õbluke ja miniatuurne vanatädi seisis minu ees ja hoidis vaid suuri vaevu pisaraid tagasi, oli mul lausa piinlik teda maha jätta. Ent sadamas ootas Riina ja saarel kokkusaamine Anuga.
Lahkumishetkest ülesaamiseks tahtsin tädi emmata, kuid ta nägi mind läbi, raputas pelgalt pead ja tõukas mind uksest välja.
„Christoph, me kohtume kolme nädala pärast.”
Tädi Alwine köhatas ja korteriuks langes lukku. All, maja välisukse juures seisatasin veel korraks.
Suvepäike murdus värvilisel klaasil ja heitis trepikoja hämarusse värvilisi varje. Vaikust hakkis vaid gaasimõõdiku tiksumine. Toetusin vastu seina ja hingasin sisse kondiitriäri aroome. Mind haaras kummaline tunne. Lahkumine tädist liigutas mind nii sügavalt, nagu oleks see olnud hüvastijätt igaveseks. Ka tädi oli hinge põhjani heldinud.
Hiljem mõtlesin, et sel hetkel aimas ta, et Tallinnas ei kohtu ma temaga enam iialgi.
Mul oli aega, Hiiumaa laeva väljumiseni jäi veel kaks tundi. Koidula kuulus Riina vennale, kes käis Hiiu-Kärdla kalevivabriku ülesandel Tallinnasse kangast vedamas. Ka Riina pidi sama laevaga tulema.
Sel esmaspäeval oli suurepärane ilm, lonkisin piki Laia tänavat sadama poole. Mul oli kavas Oleviste kiriku tornist Tallinna pildistada.
Teisel pool tänavat hakkas paistma Mustpeade maja kollane viilkatus. Jäin seisma ja kavatsesin parajasti fotoaparaadi välja kraamida, kui avanes maja raske uks ja hallide etikukivide vahelt ilmus välja aastates härra. Päikesest pimestatuna tõstis ta käe silmade ette. Üllatusega tõdesin, et see oli minu kohvikuseltsiline härra Scheel. Ka tema tundis mind ära, kergitas linasest riidest kaabut ja lehvitas mulle. Tõttasin rõõmsana tema juurde ja me tervitasime teineteist veel kord.
„Härra Scheerenberg, rõõm teid näha!”
Härra Scheel heitis pilgu kohvrile. Tema häälest peegeldus imestus: „Kas te kavatsete meid maha jätta?”
„Maha jätta pole ehk päris õige öelda. Kavatsen mõneks nädalaks Dagöle sõita,” väitsin vastuseks ja osutasin rihmaga õlal rippuvale portfellile.
„Pean õppima. Uus semester pole mägede taga. Reval on selleks liiga ilus, et toas raamatute taga istuda. Aurik väljub kell kaksteist.”
„Oh, siis on veel aega. Ma saadaksin teid natuke maad. Lähme Toompea kaudu. Kohtu tänavalt avaneb linnale üks parimatest vaadetest.”
Vanahärra naeratas. „Siis ei unusta te Revalit ja tulete siia tagasi.”
Härra Scheel suhtus minusse kui vanasse tuttavasse. Ta asus jutustama poja äridest, vanimast pojatütrest, kes alustab järgmisel kuul õpinguid Berliinis.
„Teate, Dorpatis pole lapselapse meelest piisavat taset. Ta tahab Reichi, ta leiab, et seal on arhitektuuri õpetamine paremal tasemel. Naised ja arhitektuur! Vaadake seda maja!”
Härra Scheel osutas Toompeale viiva tee alguses seisvale majale.
„See on arhitektuur. Selles peitub kultuuri vaimsus. Aga mitte selles kivisse valatud suurusehullustuses, mida peetakse nüüd Saksamaal ehituskunstiks.”
Vanahärra pöördus ringi ja osutas Oleviste kiriku kõrgele tornile, mis kõrgus vanalinna katuste kohal.
„Kivistunud suurejoonelisus, pühendatud jumalale. See on lugupidamist vääriv. Aga mitte ebajumalale, kelleks Hitler end peab. Christoph, ma kinnitan teile, seda meest ootab ees läbikukkumine.”
Härra Scheel hingas katkendlikult. Toompeale tõusev järsk tee oli talle liiast. Vanahärra oli teinud prohvetliku avalduse. Ta oli omapärane. Kuid mitte peast põrunud, nagu väitis vanatädi. Kas minagi ei arvanud nii, nagu härra Scheel?
Kuid olin Saksamaal õppinud, et niisuguseid asju ei öelda avalikult välja.
Härra Scheel võttis taskurätiku ja kergitas kaabut, et otsaesiselt higi pühkida.
„Christoph, õigem oleks olnud Feischneri juurde minna. Seal on jahe ja me oleksime saanud istuda. Aga Toompea kaudu minna oli ju minu idee. Oleksin pidanud Narva-Jõesuusse jääma. Miks sakslased selle kuurordi Hungerburgiks12 ristisid, jääb mulle igavesti arusaamatuks. Võtan seal igal suvel kaalus juurde.”
Vanahärra patsutas kõhtu ja naeris. Siis jätkas ta oma monoloogi. Tema luidrale päevitunud näole ilmus enesesse pöördunud ilme, näis, et ta räägib pigem endaga ja endale, mulle vaatas ta vaid harva otsa. Minu vastuseid ta ilmselgelt ei oodanud. Liigutatuna härra Scheeli kohalolekust, sellest, et ta kohtles mind, kogenematut noort inimest nagu omasugust, ei teadnud ma sel hetkel, mida vastata. Tema jutus puudus mentorlik alatoon. Härra Scheeli jaoks olin vaikiv kuulaja, kellele ta võis oma elutarkuse usaldada. Polnud raske ette kujutada, et kodus püüti teda veel vaid ära kannatada. Teda, vana meest ja tema omapäraseid avaldusi, mida keegi ei tahtnud enam kuulda, ehkki need olid tulvil elutarkust. Pankurist vana Scheel oli perekonna hoiataja ja ettevaatusele manitseja, kellel lasti rääkida, et tema raha vajalikus kohas käiku lasta. Nii nagu härra Scheel, mõtlesid paljud baltisakslased. Seetõttu jäi mulle tema saatusega leppimine arusaamatuks. Oleksin toona pidanud rohkem küsimusi esitama, kuid jätsin selle tegemata. Ma ei tea tänaseni, miks.
Jõudsime panganuki kohal avanevale vaateplatvormile. Meie jalge ees laius vanalinn. Nagu põgeneda kavatsedes reastusid Oleviste kõrge, Püha Miikaeli kloostri vallatu
Gustav Meyrink (kodanikunimega Gustav Meyer, 1868–1932) – Austria ulmekirjanik.
Esimest korda mainiti paika 1503. aastast pärinevas Liivi ordu maameistri Wolter von Plettenbergi dokumendis. Aastal 1686 sai paikkond nimeks Hungerburg („näljalinn”). Legendi järgi andsid kohale sellise nime Saksa kaupmehed, kes merehädalistena ei leidnud rannast midagi, mida hamba alla panna. Kuurordina algas Narva-Jõesuu tõus pärast Tallinn– Peterburi raudtee avamist 1870. aastal. Piirkond kandis Hungerburgi nime 1922. aastani.