Pimeduses kulgeb tee. Aleksander Aina
lased on autori fantaasia vili. Sarnasus elusate või surnud isikutega on juhuslik.
Kirjalikud inspiratsiooniallikad: Farid Ud-Din Attar, Zahirud-din Muhammad Babur, Mountstuart Elphinstone, Yunus Emre, El-Ghazali, Gulchin Gulmamadova-Klaits, Soren Kierkegaard, Alex Klaits, Koraan, Mulla Nasruddin, Õnne Pärl, Piibel, Rudaki, Maulana Jalaluddin Rumi, Friedrich Schiller, Idries Shah, Safia Shah, Haljand Udam.
Suulised inspiratsiooniallikad: tänan südamest kõiki neid inimesi, kes on mind oma lugudega inspireerinud selle raamatu kirjutamisel. Samuti tänan südamest kõiki neid, kes on abistanud mind lugematu arvu detailide ning faktide kontrolliga.
Tänan teid, armsad esmalugejad, kannatliku ja julgustava tagasiside eest selle raamatu kirjutamise ajal.
I
TEADMISE ORG 1
Dubai – Kabul
Otsi teadmist kasvõi Hiinast.
NÄEN UNES, ET TIIRLEN TAEVAS NAGU SAAKI JÄLGIV KANAKULL. Tiirlemine on aeglane, pikk ja piinav, ajades mul südame pahaks. Avan silmad ning taipan, et olen spiraalseid maandumisringe tegevas lennukis. Eelmised nädalad vajuvad mulle äkitsi robinal selga otsekui ümberkukkunud puuriit – alates Karita pagemisest kuni otsuseni tulla Kabuli.
Piilun ettevaatlikult illuminaatori suunas, kuid väljavaate varjab akna all istuva afgaani sõjakalt turritav habe. Oranžikaspunased hõredad karvatutid mõjuksid groteskselt, kui mees ise ei oleks uskumatult väärikas. Tajudes mu pilku, mees kangestub. Pööran pea kiiresti vastassuunas, tundes nägu peedina punaseks lahvatamas. Teisel pool vahekäiku viipab mulle Heinrich. Kummardun sakslase poolse lennukiakna suunas, ahmides endasse all laiuvat Kabuli panoraami. Heinrich asub mind aega viitmata instrueerima.
Näete, seal paistab telemast ja seal paistavad venelaste ehitatud mikrorajoonid ja seal on üks kolmest vanast kindlusest, aga sinna te ei saa minna, sest et…
Noogutan talle viisakalt ja naeratan, lülitades samal ajal kuulmise välja. Mulle meenub mõne tunni tagune juhtum Dubai lennuväljal. Tegelikult midagi erilist ju ei toimunudki: stjuardess palub minu kõrval istuval mehel turvavöö kinni panna. Afgaan ilmselt ei saa aru. Kangelt nagu puuslik silmitseb mees neiut, kuni viimane – üle minu kummardudes – kätega kobades püüab ise turvavööd leida. Mees muutub näost lubivalgeks, kargab püsti ja surub end vastu lennukiakent. Nagu oleks tegu mao, mitte noore naisterahvaga. Afgaani huulilt purskub protestiv lausepahvak, millega ühinevad lähikonnas istuvad mehed. Neiu seisab paar hetke otsekui kivistunud. Tema tulipunaseks võõbatud huuled vabisevad, kui ta minu üllatuseks vene keeles vaevukuuldavalt sisistab.
Ma ei suuda enam nende kuradi afgaanidega!
Hetk hiljem tormab stjuardess lennuki tagaosa suunas, selg pahameelest jäik. Vihast väriseva mehe mu kõrvaistmel rahustab maha vilajas stjuuard, kes kurguhäälelises kõnes meelitaval häälel midagi selgitab. Afgaan näib lõpuks rahunevat ning laseb noormehel end turvavööga istme külge kinnitada.
Püüan stseenist aru saada, see ajab mind segadusse. Kas tõesti on isegi stjuardessi puudutus lubamatu? Mida lähemale ma oma sihtpunktile jõuan, seda rohkem valesti tundub kõik. Helsingi lennujaam tundub tagantjärgi vaata et kodusena, võrreldes Frankfurti hirmutava mastaapsusega. Ehkki reisiagent on veennud mind olema rahulik, muutun turvakontrollide hiigelpikkades sabades tõugeldes rahutuks. Kas tõesti on lendamine alati nii närvesööv? Või on kõik need lõputud kontrollid mõne aasta eest toimunud terrorirünnakute tulemus? Ma ei tea vastust. Kui ma lõpuks higist leemendavana Dubai lennu väravasse jõuan, olen üks viimastest pardale minevatest reisijatest.
Dubaisse jõudes selgub, et miski ei toimi nii nagu peaks. Lennuk maandub kell kaks öösel. Olen pärast kahte pikka lendu väsinud ja pinges. Ettevaatlikult antakse kohe edasi hoiatus. Et kuna mul tuleb tegemist Afganistani riikliku Ariana nimelise lennukompaniiga, ei pruugi pagas minuga samaaegselt – või üldse mitte kunagi, nagu läbi lillede vihjatakse – Kabuli jõuda. Seejärel selgub, et mu reis jätkub hoopis teisest terminalist, kuhu pääsemine olevat keerukas.
Transiitlendude letti otsides jalutan läbi Dubai lennujaama esimese tuledesäras terminali. Möödun kallite firmarõivaste poodidest, kohvikutest ja pubidest, kulla- ja suveniirimüüjate lettidest, meeste ja naiste mošeeruumidest. Mind hämmastab reisijate mitmekesisus: lühikestes pükstes päikesest põlenud lääne turistid segunevad maani ulatuvaid valgeid hõlste kandvate meeste ning kahisevaid mustast siidist rüüsid kandvate naistega. Tübeteikades kitsehabemega mehed, voogavate tikitud saridega matroonid, mustanahalised kuningliku hoiakuga naised kõrgete värvliküllaste turbanitega kuni peksasaanud koera olekuga kõhetute kollaka nahaga mehikesteni välja… Olen erinevate inimtüüpide nägemisest oimetu. Kuid siiski märkan midagi, mis paneb ahhetama ja pead pöörama isegi selles kultuuride katlas. Lohvakates tumedates riietes naiste näod on kaetud mustast nahast liibuva maskiga, mis on rihmadega tihedalt pea külge kinnitatud ning mõjuvad keskaegse kiivri või – ilmselgelt sobimatu – sadomaso mänguasjana.
Vaata, Omaani naised, kuulen möödujat poolel häälel lausuvat.
Muljetest küllastunud, otsustan lubada endale puhkepausi. Palun kohvi ühes kiirteenindusega letis, mille kõrval on mõned metallist lauakesed. Võtan istet. Kõrvallauas istub teksapükstes ja moodsas reklaamsärgis liivakarva nahaga noormees. Ta luristab mõnuga piimakohvi, laskmata end häirida oma kaaslannast, kelle ees seisab puutumatult pisike kohvitass. Ja kuidas naine juua saakski? Tema keha ja nägu katab must loor. Vabaks jäetud kaunid tumepruunid silmad jälgivad ainiti oma kaaslast. Vaid kord teeb naine abitu katse tõsta üles tihedalt vastu nägu liibuvat gaasiriiet, et võtta lonksuke.
Kohvi joodud, jätkan ekslemist poolalasti turistide hordide vahel, kes eredate tulede säras palmide all poodide- ja kohvikuterivi läbi kammivad. Isegi massaažisalong ja ülikallis tunnihotell on selle tarusarnaselt sumiseva terminali ühes tiivas peidus.
Pärast mitmeid valekäike avastan lõpuks nurgataguse ootesaali, mis on sillaks teise terminali teel Afganistani, Pakistani ja teistesse jumalast unustatud paikadesse. Madala laega saalis tungleb tihe summ võõrastava välimusega mehi, kes lehvitavad pea kohal hoides pileteid. Kõrge barjääri taga, mis otsekui kaitsva müürina teenindajaid reisijatest eraldab, paistavad kahe geeliste juustega noormehe peanupud. Reisijad seletavad üksteisest üle rääkides midagi letitagustele teenindajatele, kes näivad loiult meestetulva tõrjuvat. Ettevaatlikult läbi summa trügides õnnestub mul ühe libesoengu tähelepanu pälvida. Oodake, vastab mees napilt, vara veel.
Kas siin ühtegi naist ei ole, tahaksin ringi vaadates karjatada. Hiljem ma siiski avastan mõned sallidesse mässitud tombukesed, kes konutavad saali kaugeimas nurgas pinkidel nagu hüljatud nukud. Ooteruumis ongi vaid kümmekond tooli; need on vallutanud endale perekonnad. Vaen olukorda ja istun lõpuks maha – õnneks on saali põrand kaetud vaipkattega. Nägu leti poole ning selg vastu seina toetatud, püüan end inimeste silmitsemisega virgena hoida. Kell neli varahommikul ei ole minu jaoks just tavapärane aeg ärvelolekuks.
Esialgu jälgin üht tüdrukukest, kes oma nukku kaenlas hoides elavalt ringi jookseb. Väikseke näeb ise välja nagu nukk. Üleni pitsilises roosas, isegi valgussähvatusega botased on roosad. Tüdruk märkab mu pilku ja asub vapralt vastu flirtima: peidab end postide taha, poeb toolide alla või peidab üleni mustas ema seelikusabasse. Mingil hetkel julgeb ta lähemale tulla, et oma nukku näidata. Olen rabatud. Ehkki tegu on küll barbiga, on pikakoivaline modellnukk mässitud pikka musta rüüsse ning tal on isegi näokate, mille äravõtmist ja ettepanemist väikseke mulle uhkusega demonstreerib.
Sobitame tutvust. Marion, näitan enda peale. Aziza, patsutab lapsuke ennast rinnale. Ja Fulla olevat nuku nimi. Mõne aja pärast laps väsib ja poeb ema sülle magama, nukk tugevasti vastu rinda surutud.
Veedan allesjäänud öötunnid põrandal konutades, püüdes – tulutult, kui aus olla – tõrjuda mõtteid Karitast, Kabulist ja oma hirmudest. Õhtul enne ärasõitu näidati uudistes taas enesetapja kätetöö vilju: suitsevat bussiskeletti, veriseid sandalette tänaval. Ehkki rünnati politseibussi, sai ometi surma kümmekond naist ja last, vigastatutest rääkimata. Tundsin kõhtu krampi tõmbuvat ja sain kohe ka kõne Hellelt, oma parimalt sõbralt.
Kas sa uudiseid nägid, pead sa ikka tõesti sinna sõitma?
Küsimus
Araabia õpetlane Al-Ghazali eristab oma teoses Minhaj-al Abidin eneseteadvuse arengul seitse kogemuse astet ehk seitse orgu.