Pimeduses kulgeb tee. Aleksander Aina
mulle kaugeid sovjetiaegu, kus sarnane õlakute ja neetidega riideese kuulus iga moodsa lõnguse garderoobi. Muljet avaldab noormehe nägu: peenelt voolitud elegantne nina, kõrged põsesarnad, tumedad säravad silmad, kindlameelne suujoon. Ma ei imesta, et mu tütar terve mõistuse kaotas.
Ahmad tervitab formaalselt ja otsekui libiseb ukse vahelt kuidagi küljetsi tuppa. Toetan end voodi otsale ning palun ka külalist istet võtta. Afgaan istub ilmse ebamugavustundega toolile, hoides pilku maas. Tajun, et noormees tunneb end sama räbalalt kui ma isegi.
Ahmad, tänan, et sa tulid puhkepäeval minuga kohtuma. Aga nagu sa tead, on mul suur mure. Mu tütar Karita on kadunud. Ja mina tulin Kabuli, et teda leida, alustan kobamisi.
Jälgin ennast tagasi hoides oma hääletooni. Tegelikult tahaksin püsti karata, meest kogu oma jõuga raputada ja täiest kõrist karjuda: mida sa mu tütrega tegid, kuradi ilueedi! Surun endas pulbitsevad vihapursked maha, lootes välja paista täiesti rahulik. Mingil juhul ei tohi ta aimata, mis toimub minu sees. Ma tahan, et Ahmad räägiks, mingisugusegi niidiotsa kätte annaks. Mingil juhul ei taha ma, et ta tunneks end rünnatavana.
Ma tean väga vähe sellest, kuidas Karita sinuga tuttavaks sai ja miks ta üldse kodust (saan siinkohal sõnal „põgenes” sabast kinni) – mm, lahkus. Ja ma tean väga vähe sellest, miks ta Kabuli tuli. Kui ma õigesti aru sain, kutsusid sina teda siia?
Jah, ma’m, vastab noormees pilku endiselt põrandal hoides.
Kus te tuttavaks saite, Ahmad?
Internetis, jututoas, vastab noormees. Ta räägib väga vaikselt, peaaegu sosinal.
Ma vaatan teda ja saan aru, et ta on hirmust krampis. Mida küll teha, et ta mind ei kardaks? Otsustan intuitiivselt kasutada teist taktikat, otsida kaastunnet.
Ahmad, ma olen oma tütre pärast väga mures… Et kus ta on ja mis temaga on juhtunud. Palun aita mind! Ma tean, et ta tuli sinu kutsel Afganistani. Palun aita mul mõista, miks ta siia tuli!
Ahmad on lõpuks veidi pead kergitanud. Ta riivab mind oma pilguga rahutult, ärevalt.
Teie tütar on väga ilus ja väga tark, ma’m, ütleb ta lõpuks nagu seletaks see kõik ära.
Vaadake, afgaani tüdrukutel ei ole lubatud noormeestega niimoodi suhelda – igasugustest asjadest vabalt rääkida.
Mis asjadest te rääkisite, püüan ma teda rääkima õhutada.
Oh… kõigest. Perest, kodumaast, koolist, sõpradest. Ta tundis suurt huvi minu pere vastu – mul on ju kaksteist õde-venda. Ja kuidas meie elu kodus välja näeb. Tema kirjeldas mulle Eestimaad ja mina talle Afganistani. Ja muidugi huvitas teda meie noorte elu – kuidas me omavahel suhtleme. Me ei käi ju koos kinos või tantsimas nagu teie teete, see kõik tundus talle väga põnev.
Kas sa oled minu tütresse armunud, lipsab mu üle mu huulte.
Tal paistab olevat raske vastata või ei saa ta küsimusest aru. Kuid lõpuks ütleb ta siiski.
Ma’m, kuidas saan ma mitte imetleda neiut, kes on kaunis nagu õidepuhkenud roos? Muidugi olin ma temast vaimustatud. Ja tema ütles mulle esimesena, et on minusse armunud, lisab ta õigustavalt.
Püüan oma tütart ette kujutada noorele afgaanile armastust avaldamas, kuid mul jääb kujutlusvõimest puudu. Aga mis siis, kui ta valetab, lipsab mul läbi pea.
Aga kuidas te ikkagi selle peale tulite, et ta võiks Kabuli tulla, ei jäta ma jonni.
See oli Karita mõte, vastab Ahmad kiiresti.
Ta ütles, et me peame kindlasti kokku saama, päriselt. Et meil on nii palju omavahel rääkida. Ütlesin, et mina ei saa siit riigist võib-olla mitte kunagi välja. Siis ta ütleski, et järelikult peab tema leidma võimaluse minu juurde tulla – kui ma teda vaid veidike aitan viisa asjus. Ma palusingi Mirwaisi, et ta aitaks Karitale viisa teha…
Ahmad jääb vait ja laseb õlad taas süüdlaslikult norgu. Vangutan endamisi pead. Damien võttis jutuks, et nad olid kogu loo – eriti viisa-pettuse – peale nii vihased, et arutasid Pekkaga algul võimaluse üle mõlemad päevapealt lahti lasta. Nii asjaajaja Mirwais kui ka Ahmad. Kuid mõlemad afgaanid käisid pisarsilmi andeks palumas ja vandusid, et nad enam kunagi nii ei tee. Meestel hakkas oma alluvatest kahju ning neile anti oma tubliduse tõestamiseks ajapikendust. Otsustan teemat muuta, lootuses noormehe valvsust uinutada.
Ahmad, ma loen praegu oma tütre päevikut (võin vanduda, et siinkohal näen noormehe silmis korraks ehmunud vilksatust). Ma loodan sealt leida põhjuseid, miks ta…ee, ära läks. Ma ei saa paljudest teemadest selles päevikus aru, ma ei tunne paljusid inimesi, keda päevikus mainitakse. Seal on palju juttu usust. Kas teie rääkisite ka usust?
Muidugi, vastab ta ilmse kergendusega. Ma pidin talle näiteks selgitama, miks ma äkki arvuti tagant ära pean minema – et on saabunud palveaeg. Ta ei saanud aru, miks ma ei võiks hiljem palvetada. Ja muidugi rääkisime ka sellest, miks islam nii tähtis on meie elus. Ta oli kaunis huvitatud kõigest, mis meie usukombeid puudutas. Karita rääkis, et ta õpib koolis erinevaid religioone, aga ei ole ise seotud ühegi usuga. Mulle tundus see väga imelik, et teie tütar saab elada ilma religioonita, lubab ta lõpuks endale ühe arvamuse.
Algul te vist suhtlesite rohkem, küsin ettevaatlikult. Mulle on jäänud mulje, et miski tuli nende vahele – vähemalt Damien näis nii vihjavat.
Jah, vastab noormees ja surub huuled kokku. Ta vaatab suud paotamata mulle trotslikult otsa. Tundub, et vaikus kestab terve igaviku. Lõpuks adun, et noormees ei kavatsegi rääkida ning olen sunnitud edasi pärima.
Kas midagi juhtus teie vahel, et teie – mmm, sõprus – sai otsa?
Ta pilk muutub süngeks, peaaegu metsikuks, kuid ta ei too kuuldavale piuksugi.
Ahmad, palun. Kuulen oma hääles meeleheidet.
Ta vaikib kaua ning pomiseb siis.
See ei olnud nii nagu mina arvasin. Karita… Teie tüdrukud on – teistmoodi. Teistmoodi kui tüdrukud Afganistanis.
Mida sa arvasid, mismoodi on Karita – teistmoodi?!
Ta käis mulle peale, et tahab minust rohkem teada saada. Et ta tahab minu sõprade ja sugulastega kohtuda. Ta ei saanud sellest aru, miks ma ei või teda külla kutsuda, oma vendadele või õdedele või emale tutvustada. Aga see on ju täiesti võimatu!
Miks siis võimatu, pärin hämmingus.
See ei ole meil nii, et tütarlaps tuleb ise, omal algatusel, külla. Pered peavad omavahel enne tutvust sobitama. Nad peavad üksteist paremini tundma õppima, enne kui noored kohtuvad. Peigmehe ema kasutab vahendajat, kes uurib pruudi perekonna kohta. Kui vastuvõtt on sõbralik, saadetakse kingitusi.
Ja selline tutvus… See sobitatakse ainult siis, kui on kavas abielluda, selgitab Ahmad mulle tülpinud toonil umbes sellisel moel nagu ema selgitab lihtsaid tõsiasju kümnendat korda väikelapsele.
Püha jumal, ega te ometi abielluda ei mõelnud, hüüatan kohkunult.
Ma ei saaks kuidagi abielluda vastu oma pere tahtmist, pahvatab Ahmad.
Minu pere ei nõustuks mitte iialgi välismaise naisega. Pealegi on mulle juba ammu pruut välja valitud.
Vaatan talle näkku, jahmatusest keeletu. Noormees märkab mu pilku ning ruttab selgitama.
Minu abielu sai otsustatud juba aastaid tagasi, kui alles algkoolis käisin. Otsuse tegid mu ema ja tema venna perekonnad ära juba siis, kui mu onutütar Noor sündis. Kui ta sobivasse ikka jõuab, tulevad pulmad. Minu käest ei ole keegi midagi küsinud, kähvab ta lõpuks tigedalt.
Püüan peas korda luua, kuid seal valitseb kohutav segadus. Ma oleks loogilise mõtlemise justkui kaotanud. Ma ei suuda leida mõistusepärast käitumist ei Karita, ei Ahmadi ega ka tema perekonna käitumisviisis.
Aga – ma tõesti ei mõista… Kuidas said sa teda kutsuda, kui küllatulek tegelikult ei olnudki võimalik? Sa ju julgustasid teda, et ta Kabuli tuleks? Mida sa ometi mõtlesid, kui sa talle viisa mahitasid? Kas sa ei mõelnud, mis siis juhtub, kui ta tõesti