Kratt. Pax: 4. raamat. Åsa Larsson
tunne. Justkui vaataks teda keegi. Ta pöörab kiiresti ringi. Aga ei. Seal pole kedagi.
Alrik läheb edasi. Imelik tunne ei taha kaduda. See poeb temasse. Aeg-ajalt vaatab ta üle õla. Mõtted keerlevad peas läbisegi. Ta vihkab Simonit ja Antonit. Ja loomulikult ka Tööõpetuse-Thomast. VIHKAB!
Tal peaks olema ükskõik. Ta peaks olema sisimas täiesti tuim. Aga tunded pulbitsevad temas nagu süsihappegaas. Need ajavad üle ääre. Vähemalt ei löönud ta Simonit. Arvatavasti peaks ta selle üle uhke olema.
Aga miks just mina pean kõiksugust jama taluma? mõtleb ta. See on ebaõiglane.
Ta on nii sügavalt oma mõtetesse vajunud, et Djurgårdsgatanile keerates oleks ta peaaegu peale astunud mingile väikesele valgele asjale. Algul ei saa ta aru, mis see on, aga siis näeb ta, et see on merisiga. Keset kõnniteed istub valge, kergelt roosakate kõrvadega merisiga.
„Ohoh!” ütleb Alrik üllatunult.
Alrik armastab loomi. Kõiki loomi. Kõige rohkem armastab ta Frejat, koera, kes päästis tema ja Viggo elu, kui nad kirikuvaremetes süngiga võitlesid. Aga Freja ei ole tema koer. Ta elab raamatukogu valvurite Magnari ja Estridi juures. Alrik ja Viggo on talle vaid lisaperemehed.
Kui Alrik suureks saab, võtab ta omale koerad, kassid, kitsed ja gekod. Ja merisiga tahab ta samuti. Ta tunneb, kuidas käed lausa igatsevad selle pehmet karva silitada. Meriseal on roosade traksidega jalutusrihm ja kaela ümber sätendav kaelarihm.
Rihma hoiab käes umbes kuueaastane tüdruk. Tal on jalas jalutusrihmaga sobivad roosad sädelevad kummikud.
„Tema nimi on Lumivalgeke,” ütleb ta. „Armas, eks?”
„Jah,” vastab Alrik, kummardub ja silitab merisiga.
„Me arvasime algul, et ta on tüdruk. Sellepärast ongi tema nimi Lumivalgeke. Aga minu meelest võib meriseapoisi nimi samuti Lumivalgeke olla, on ju? Sa võid ta sülle võtta, kui tahad. Merisigade kodulehel valiti ta kuu loomaks. Nii et ta on tegelikult päris kuulus. Ja sina oled tegelikult päris märg. Kas sul vihmajopet ei ole?”
„Mkm …”
Alrik võtab merisea sülle. Ta tunneb, kuidas väike süda karvakasuka all tuksub.
„Ära karda,” sosistab ta.
„Ma tean, kes sa oled,” ütleb tüdruk. „Sinu nimi on Alrik ja sa käid 6A klassis. Sinu väikevend ja minu vanem vend käivad ühes klassis. Minu nimi on Clara.”
„Mhm …”
Järsku hakkab Lumivalgeke Alriku süles värisema. Ja peaaegu samal ajal tunneb Alrik taas seda imelikku tunnet. Justkui jälgiks teda keegi.
Kui ta ringi pöörab, näeb ta lähenevat furgoonautot. See jääb Alriku kõrval kõnnitee ääres seisma. Aken keeratakse alla. Autos istuvad Anders ja tema sõber Soran. Soran on lahe kuju. Ta on katusefirma omanik. Praegu töötab ta koos Andersiga Nygatanil ühe uue maja ehitusel.
„Tere, Alrik,” ütleb Soran naeru pugistades. „Kas käisid ujumise meistrinormi täitmas?”
„Jah,” vastab Alrik samas toonis. „Riietes ujumine oli karm. Aga ma sain hakkama.”
Anders ei ütle midagi vihmajope kohta, mille Alrik koju jättis. Tore. Anders on samuti lahe. Hiiglalahe.
„Kuidas golf läks?” küsib Anders. „Kas see sai juba läbi?”
Alrik kehitab õlgu.
„Ma arvan, et hakkan haigeks jääma,” ütleb ta ja teeskleb köhimist.
Anders paistab järele mõtlevat. Siis avab ta autoukse.
„Hüppa sisse!” ütleb ta. „Me läheme kodunt asju tooma.”
Alrik paneb Lumivalgekese kõnniteele maha ja hüppab autosse. Furgoonis ei ole tagaistet, nii et Alrik pressib ennast Sorani ja Andersi vahele. Autos on mingi vana, mõnus lõhn. Segu mootoriõlist ja lõhnakuusest.
Koduteel jääb Alriku hooleks käikude vahetamine. Soran vajutab siduri alla ja hüüab: „Esimene!”, „Teine!”, „Kolmas!”, Alrik vahetab aga käiku.
Soran keerab rooli nii ägedalt, et punase kummipaelaga kinni tõmmatud paks pruun ümbrik kukub armatuurlaualt põrandale.
„Ettevaatust, mu raha,” naerab Soran. „Sain täna ühe töö eest raha kätte, nii et kavatsen seda oma naisega tähistada.”
Alrik tõstab ümbriku põrandalt üles ja paneb armatuurlauale tagasi. Vau, kui paks see on! Selles on kindlasti mitu tuhat. Ta tahab omale ka nii palju raha. Sellest jätkuks kindlasti tuttuue trikijalgratta jaoks. Ja arvuti, Xboxi ja mängude jaoks. Kui ta suureks saab, hakkab ka tema ropult palju raha teenima.
Kui nad koju jõuavad, paneb Anders kohvimasina käima. Alrik jookseb teisele korrusele ja otsib kuivad riided selga. Siis viskub ta voodisse, tõmbab teki peale ja paneb silmad kinni. Mõnus on uuesti sooja saada. Ta tõstab käe nina juurde. Sõrmed lõhnavad veel kergelt merisea järele. Oh, kuidas ta tahaks, et Freja praegu siin oleks! Koer lamaks voodi jalutsis ja nuhutaks ning haugataks läbi une. Alrik jääb aga selletagi tukkuma ja ärkab alles siis, kui Anders köögist hüüab, et kõik, kes ujumises meistrinormi täitsid, võivad tulla kohvipausile.
Köögilaua äärde istudes meenub Alrikule ühtäkki, et ta unustas oma jalgratta golfiväljaku äärde. Loodetavasti on Viggol meeles see koju tuua. Neil on mõlemal rattaluku võti, aga pole kindel, kas Viggol enda oma kaasas on. Kõige parem oleks talle helistada.
Kui ta kavatseb helistama hakata, taipab ta, et mobiil on seljakotis. Ja seljakott …
„Oi ei!” ütleb Alrik. „Ma unustasin seljakoti furgooni.”
„See on lukus,” ütleb Soran ja kobab käega taskut. „Autovõti on siin.”
Alrik jookseb välja.
„Kingad jalga!” hüüab Anders talle järele.
Aga Alrik on juba tänaval.
Seljakott lebab autopõrandal. Kui Alrik käe selle poole sirutab, tekib tal taas kummaline tunne, justkui jälgiks teda keegi. Talle tuleb kananahk ihule. Veidi kaugemalt on kuulda kolinat ja ta tõstab pilgu.
Sealt läheneb nagu keravälk jalgratta seljas Viggo. Ta pidurdab järsult ja paneb ratta kärmelt majaseina äärde. Siis tõmbab ta teise autoukse lahti ja vaatab Alrikule ainiti otsa.
„Alrik,” hingeldab ta. „Sul on … probleem … Tööõpetuse-Thomas ütleb, et sa oled klubihoonest asju varastanud. Tahvelarvuteid ja …”
„Mida? Ma ei ole …”
Samal ajal läheneb mööda Munkhagsgatanit Tööõpetuse-Thomase auto.
„Jookse tuppa!” sosistab Viggo. „Me peame varjuma. Kas Anders või Laylah on kodus? Nüüd läheb sõjaks!”
„Aga ma pean auto lukku panema …”
„Ma panen!” ütleb Viggo. „Anna võtmed siia ja jookse üles oma tuppa. JOOKSE!”
Alrik teeb, nagu Viggo ütleb. Ta viskab seljakoti esikupõrandale ja tormab üles oma tuppa. Mõni hetk hiljem jõuab Viggo talle järele.
„Pekki küll, Alrik,” ütleb Viggo ja paneb ukse enda järel kinni. „Kas sa varastasid seljakottidest asju?”
„Ei!” pahvatab Alrik. „Mida sa räägid?”
Samal silmapilgul kuulevad nad, kuidas välisuks all avaneb ja mürtsuga sulgub. Siis on kuulda ärritatud hääli ja kohe seejärel hüüab Anders neid.
„Poisid! Tulge alla!”
„Alrik Delling!” karjub Tööõpetuse-Thomas. „Tule otsekohe alla!”
94. PEATÜKK
Ma ei ole midagi võtnud!
„ALRIK DELLING! TULE siia!”
Esikus