Leidlaps lumetormist. Michel Bussi

       23. detsember 1980, kell 00.33

      Istanbulist Pariisi suunduv Airbus 5403 langes allapoole. Vähem kui kümne sekundi jooksul kaotas lennuk kõrgust ligi tuhat meetrit, peaaegu otsejoones maapinna suunas; seejärel lennuki sõidujoon stabiliseerus. Enamik reisijaid magas. Nad ärkasid võpatusega, hirmuäratava tundmusega, nagu oleksid nad magama jäänud lõbustuspargi karussellil.

      Izeli hapra une katkestasid karjed, mitte lennuki rappumine. Tugevate tuuleiilide ja õhuaukudega oli ta harjunud: juba peaaegu kolm aastat oli ta Turkish Airlinesi ridades järgemööda ümber maailma sõitnud. Praegu oli tal puhkehetk. Ta oli maganud alla kahekümne minuti. Izel oli vaevu silmad avanud, kui tema kohale kummardus vanatüdrukust kolleeg Meliha oma pitsitava dekolteega.

      „Izel! Izel! Kiiresti nüüd! Asi on tõsine. Väljas on vist torm. Kapteni sõnul on nähtavus null. Kas vaatad oma vahekäigu üle?”

      Izeli näol oli kogenud stjuardessi ilme – nii tühise asja pärast ta paanikasse ei satu. Ta tõusis oma istmelt, kohendas kostüümi, tõmbas seeliku sirgu, imetles pisut aega enda ees oleva väljalülitatud ekraani peegelpildilt oma kaunist türgi nukukese keha ning suundus parempoolsesse vahekäiku.

      Ärganud reisijad ei karjunud enam, nende pärani silmad peegeldasid pigem hämmingut kui ärevust. Lennuk kõikus endiselt. Izel otsustas rahulikult igaühe juures kummarduda.

      „Kõik on hästi. Pole tarvis muretseda. Me lendame praegu läbi lumetormi Juura mäestiku kohal. Vähem kui tunni aja pärast oleme Pariisis.”

      Naeratus Izeli näol ei olnud sunnitud. Oma mõtetes oli ta juba Pariisis. Ta pidi sinna jääma kolmeks päevaks ja jõulud seal veetma. Mõte, et ta saab kehastada Pariisi peale uitama lastud Istanbuli naist, tekitas Izelis elevust nagu mõnes teismelises.

      Stjuardess lausus rahustavaid sõnu järgemööda kümneaastasele poisile, kes klammerdus vanaema käe külge; kortsunud särgiga noormehele, kes töötas juhtival ametikohal ja keda ta meeleldi järgmisel päeval Champs-Élysées’l oleks kohanud; türgi naisele, kelle pearätt oli ilmselt järsu ärkamise tõttu paigast nihkunud ning vajus nüüd ta silmile; vanale kössis mehele, kelle käed olid põlvede vahele surutud ning kes talle anuval pilgul otsa vaatas …

      „Kõik on hästi. Uskuge mind.”

      Izel liikus vahekäigus rahulikult edasi, kui Airbus korraga uuesti ühele küljele kaldus. Kostis karjeid. Izelist paremal käel istuv noormees, kes hoidis kahe käega pleierit, hüüdis teeseldud rõõmuga:

      „Kas me varsti surmasõlme ka teeme?”

      Vastuseks kostis üksikuid arglikke naerupahvakuid, mille kohe summutasid ühe imiku karjed. Laps lebas otse Izeli ees turvahällis. Paari meetri kaugusel. Stjuardessi pilk langes väikesele tüdrukule, kes oli vaevu paari-kolme kuu vanune ning kellel oli seljas valge oranžide õitega kleit, mis ulatus välja jämedakoelise villase kampsuni alt.

      „Ei, proua, ei!” hüüdis Izel.

      Lapse kõrval istuv ema võttis parajasti turvavööd lahti, et tütre kohale kummarduda.

      „Ärge tehke seda, proua,” käis Izel peale. „Teil peab turvavöö kinni olema. See on väga tähtis. See on …”

      Lapse ema ei pööranud isegi pead, rääkimata sellest, et oleks stjuardessile vastanud. Tema pikad lahtised juuksed langesid turvahällile. Beebi karjus üha valjemini.

      Izel kõhkles, kuidas edasi käituda, ja astus lähemale.

      Lennuk langes veel allapoole. Kolm sekundit – ilmselt jälle tuhat meetrit.

      Kostis lühikesi karjeid, kuid enamik reisijaid vaikis. Tummalt. Teadlikud, et seda lennuki liikumist ei põhjusta enam lihtsalt talvised tuuleiilid. Raputuse tõttu vajus Izel kaldu. Ta küünarnukk surus noormehele pleieri paremalt poolt vastu rinda, mispeale noorukil jäi hing kinni. Izel ei jäänud vabandust paluma, vaid ajas end uuesti püsti. Otse tema ees nuttis kolmekuune tüdruk edasi. Ema kummardus jälle tema poole ning hakkas lapse turvavööd lahti võtma …

      „Ei, proua! Ei …”

      Izel kurjustas. Ta tõmbas masinlikult käega allapoole seelikut, mis oli ta jooksma hakanud sukkadest kõrgemale tõusnud. Oli ikka jama! Kolm päeva ja kaks ööd lõbutsemist Pariisis oli ta igatahes ära teeninud.

      Siis käis kõik väga kiiresti.

      Hetkeks arvas Izel, et kuuleb kaja, ühe teise imiku karjet kusagil lennuki salongis, temast pisut eemal, vasakul. Pleieriga noormehe värisev käsi riivas halli nailonit ta reitel. Vana türklane oli ühe käe sirutanud ümber pearätti kandva naise õla, teist kätt tõstis ta anuvalt Izeli poole. Otse stjuardessi ees istunud lapse ema oli püsti ja sirutas käed välja, et turvahälli rihmade vahelt välja võetud tütar sülle võtta.

      Kõik see toimus vahetult enne kokkupõrget, enne kui Airbus vastu mäekülge sööstis.

      Löök paiskas Izeli kümme meetrit eemale, vastu varuväljapääsu ust. Ta kaks kaunist mustades sukkades jalga väändusid tagurpidi, just nagu plastist nuku ihuliikmed sadistliku tüdruku käte vahel; ta kleenuke rind lömastus vastu plekki; ta vasak meelekoht purunes vastu lennukiukse nurka.

      Izel hukkus silmapilkselt. Selle poolest oli tal teistest rohkem õnne.

      Ta ei näinud, kuidas tuled kustuvad. Ta ei näinud, kuidas lennuk kõveraks tõmbub nagu lihtlabane limonaadipurk vastu metsana kasvavaid puid, mis näisid ükshaaval end ohverdavat, et Airbusi meeletut hoogu pidurdada.

      Kui kõik lõpuks vaikseks jäi, ei tundnud ta lennukikütuse lõhna. Ta ei tundnud mingit valu, kui plahvatus tema ja 23 talle kõige lähemal istunud reisija kehad puruks rebis.

      Ta ei karjunud, kui leegid salongi tungisid, jättes lõksu 145 ellujäänut.

      1

       29. september 1998, kell 23.40

      Nüüdseks on teile kõik teada.

      Crédule Grand-Duc tõstis pastaka üles ja ta pilk sukeldus otse tema ees seisva hiiglasliku klaaspuuri selgesse vette. Pisut aega saatis ta pilguga kiili Aeshna coloris meeleheitlikku lendu: too kiil oli talle vähem kui kolm nädalat tagasi maksma läinud pea 2500 franki. Tegu oli haruldase liigiga, mõõtmetelt üks maailma suurimaid, eelajalooliste esivanemate täpne koopia. Pika kehaga kiil lendles ühe klaasseina juurest teise juurde keset kümnete teist liiki kiilide kihavat sülemit. Nad olid vangis. Ja lõksus.

      Nad kõik tundsid, et on suremas.

      Pastakas puudutas taas paberilehte. Crédule Grand-Duci käsi hakkas närviliselt liikuma.

      Olen sellesse kaustikusse koondanud kõik juhtlõngad, kõik vihjed, kõik hüpoteesid. Kaheksateist aastat uurimist. Kõik on siin umbes sajal leheküljel kirjas. Kui te tähelepanelikult lugesite, teate nüüd sama palju kui mina. Võibolla olete teie terasemad? Võib-olla uurite mõnda sellist versiooni, millele mina tähelepanu ei pööranud? Võib-olla leiate teie lahenduse, kui see üldse olemas on? Võib-olla …

      Miks mitte?

      Minu jaoks on see nüüd läbi.

      Pastakas tõusis ja värises paari millimeetri kõrgusel paberi kohal. Crédule Grand-Duci sinised silmad jälgisid taas vivaariumi siledat klaasi ning vaatasid seejärel kamina poole, kus pikad leegid neelasid pundart ajalehti, pabereid ja papist arhiivikarpe; lõpuks naasis ta pilk taas kaustikule. Pastakas libises mööda paberit.

      Oleks liialdus öelda, et ma ei kahetse ega tunne süümepiinu, kuid ma andsin endast parima.

      Crédule Grand-Duc jälgis seda viimast rida pikki sekundeid ning sulges seejärel aeglaselt kahvaturohelise kaustiku.

      „Ma andsin endast parima,” kordas ta endamisi, jäädes lõpulausega viimaks rahule.

       Kell 23.43

      Grand-Duc sättis pastaka tema ees seisvasse topsi ning võttis kirjutuslaua paremast äärest kollase Post-it’i märkmepaberi ja kleepis selle vihiku kaanele. Mehe käsi liikus taas pliiatsitopsi poole. Ta sõrmed haarasid markeri ja ta kirjutas paberitükile laia joonega sõna Lyliele. Ta lükkas vihiku laua servale ja tõusis püsti.

      Grand-Duci