Bizarre. Andrei Ivanov
„Just like a normal human being.”
Kurdid küsisid imestades:
„Positive, my friend?”
„No yet!”13 vastas Mihhail.
Ääretult kimbatusse aetud albaanlased ja kurdid kratsisid habemeid, pidasid omavahel aru, seejärel püüdsid välja uurida, mis nipiga tollel sihuke asi üldse õnnestunud oli, ja üleüldse, mida see tähendada võiks. Mihhail rääkis neile tähtsalt, et ta saatis kirju Direktoraati ja saavutas nüüd selle, mida tahtis. Lisas kohemaid juurde, et tal pole aega: palju tegemist, palju tegemist … Hüppas püsti ja marssis asjalikul sammul oma tuppa, pakkima asju, asju, nii palju asju!
Aršak püüdis detaile välja nuuskida; eks temalgi tekkis kibe tahtmine majja kolida. Ta läks koguni näost halliks ja kuivas kuidagi nagu kokku, kui sai teada, et Potapovile kukkus sihuke õnn sülle. Ta kaotas meelerahu, justkui teisele oleks too maja kingitud. Aršak ei saanud enam oma varastatud dressides mööda bildingute koridore edasi-tagasi patseerida, see ei rahuldanud teda enam. Ta ei saanud enam minna kallite kingadega õue, heita jala õla kõrgusel aiale ja imetleda sellises ebaloomulikus poosis, kuidas varastatud king päikese käes läikleb. Enam ei saanud ta lihtsalt niisama kohvikusse minna T-särgi peale tõmmatud kaheksakümmend kaheksa kilo kaaluva krutsifiksiga. Enam sellest kõigest ei piisanud. Kõik need kahtlemata suurte saavutuste ja ülimate inimlike omaduste tunnistused kahvatusid niipea, kui Aršak sai teada, et kompjalgne paks venelane oli saanud mingi nipiga õiguse elada omaette majas. Ennekuulmatu lugu! Kõik on kenasti latrites nagu lojustele kohane, siis aga võetakse üks sealõust ja lastakse majja! Kus on õiglus? Mille poolest ta teistest parem on? Mille eest järsku säherdused privileegid? Nüüd käi kasvõi Cardini pintsakus, mis sest enam kasu! Milleks sulle head rõivad, kui sa elad sihukeses peldikus?!
Meie Hanumaniga puhusime suitsu lakke, jõime teed, aga Potapov akna taga muudkui pesi-nühkis autot, valmistas seda müügiks ette, rääkis naisele (ja mina tõlkisin Hanumanile):
„Aršak võib end kasvõi üleni kulda täis riputada, kes seda tema kulda selles lutikapesas näeb? Mida see muudab? Nagu oli enne tühi koht, nii on ka praegu! Ja nad kõik … Kõik! Meie sinuga, Maša, kolime nüüd majja elama ega näe neid lõustu enam kunagi. Hakkame lõpuks elama nagu valged inimesed! Kujutad ette, hommikul lähed kööki ja seal pole ühtegi araablasemolli! Mitte ühtegi neegrisiga! Mitte ühtegi lojust! WC hakkab meil olema ilma lompideta. WC-pott, millel situvad valged inimesed, aga mitte musta persega pärdikud. On algamas hea aeg. Ma kohe tunnen, et algab valge triip. No kaua sa kannatad? Me ootasime seda nii kaua. Tundub, et tunneli lõpus paistab valgus … Kõigepealt maja ja hiljem saab ehk ka ajutise elamisloa, positiivi. Maja on esimene samm positiivi suunas.”
Hanuman pööritas silmi:
„Naiivne lollpea … Võhiklik idioot …”
Lõpuks anti Potapovitele teada, et nad hakkavad elama Langelandi saarel. Mihhail sai väljaprindi koos kaardiga, millel maja oli kujutatud rasvase punase täpina; väiksem täpp oli bussipeatus, selle juurest jooksis maja juurde punane looklev punktiir – teekond, mis tuli läbida jalgsi.
Hannie lõi lahti oma atlase. Nähtavasti pidi Potapov nüüdsest elama Taani kõige pikema saare servas. Vaatasime märget – kaitseala. Otsustades hõredate joonte järgi kaardil, ei liikunud nendel kõlvikutel isegi mitte bussid. Karukolgas! Üks viletsake viib su sadamasse, lõpp-peatusse, aga edasi pead ise litsuma. Hanuman vaatas kaardi mõõtkava ja avaldas kahtlust:
„Ivan ja Maria, jah, nemad kõnnivad selle maa ära. Ja ka Liza tatsab ära. Kuid Michel,” sõnas Hannie muigega, „Michel vaevalt … ta on nii rasvas …”
Ma nõustusin, köhatasin rusikasse.
„Michelil on nii lühikesed jalad …” jätkas Hanuman. „Viis ja pool kilomeetrit jala …”
Kuid Mihhail oli rõõmus nagu laps. Ta pakkis kohvreid, sidus kompse, leppis kokku veofirmaga.
„Punane Rist maksab kõik kinni!” rääkis ta käsi hõõrudes. „Ülevedu on täiesti tasuta. Riik plekib kinni!”
„Sõidad ära?” küsis Hanuman sapiselt. „Me tunneme juba sinust puudust! Ütle, millal täpselt? Ütle mulle kuupäev, värdjas! Kas sa panid auto müüki? Müü armeenlastele paari tonni eest ja maksa meile me tuhat tagasi! Muu annan ma sulle andeks …”
„Mees,” vastas Mihhail asjalikult, „see on rumalus. Kohe näha, et sa ei taipa autodest midagi. Sihukest Kadetti kahe tuhande eest?” muheles Mihhail. „Kolm tonni miinimum! Miinimum!”
„Litapoeg! Müü kahe eest, ära ahnitse!” käis Hanuman peale. „Pärast ei anta sedagi!”
„Ma tean, mida teen,” jäi Mihhail endale kindlaks. „Natuke värvi, panen stereosüsteemi sisse ning läheb kolme ja poolega! Prügilast võiks veel uuemaid istmeid otsida, armatuurlaua … Need on pisiasjad, kuid kaubanduslik välimus … Žen, tõlgi talle! Ta ei jaga autodest sittagi,” nähvis Mihhail vastu ja sõitis prügimäele, mere äärde oma pagana nukuga, seejärel platsile müügi osas kokku leppima, tuli tagasi mingite paberitega.
„Informatsioon saare kohta,” teatas ta tähtsalt ning me kõik pidime aru saama, mis saarest nimelt jutt käib. Potapov rääkis, et ta on Langelandi kohta kõik välja uurinud, inimestega suhelnud, raamatukogust mingeid brošüüre kokku ahminud. Keegi oli talle öelnud, et seal on sadam, näkkab hästi, tursad ujuvad parvedes, saab paati rentida, ei maksa peaaegu midagi, kopikaid, ja üldse – hunnitu ilu! Veel jõudis Potapov teada saada, et seal juba elab üks venelane, Jaroslav, kellega me saime tuttavaks Avnstrupi transiitlaagris – ta ei elanud enam laagris, olla kolinud mingi kirikutegelase juurde. See inspireeris Mihhaili. Tema jaoks oli nüüd väga tähtis, et teda ei ümbritseks mitte laagriinimesed, vaid sellised, kes saaksid aidata tal juuri edasi ajada.
Jaroslav jõudis Mihhailile telefonitsi öelda kolm võtmesõna: loodus – sadam – prügimäed.
Potapov limpsas keelt ja hõõrus käsi …
„Seal on kõik odavam!” kinnitas ta mulle, kui me temaga järjekordselt Aalborgi sõitsime. „Langelandis on kõik palju odavam!”
Ma olin kindel, et see on täielik jamps.
„Miks küll ometi?”
„Jah, odavam,” rääkis ta. „Mõtle ise! Sadam! Saksamaale kiviga visata! Aga Saksamaal, tead ju ise, on kõik odavam! Ja saarele tuuakse sulle otse sadamast. Kala on odavam. Aga kala – see on tervis!”
„Noh, ja mis mul sellest?” küsisin ma temalt. „Mis mul sellest? Isegi kui seal oleks kõik tasuta …”
„No ma ei tea,” sattus Mihhail segadusse, „võiksid ju ka …”
„Mida ka?” ajasin ma teda ummikusse. „Mida ka?”
„Elada mõnda aega Langelandil …” ütles ta ebalevalt. „Tuleksid meiega kaasa, elaksid Jaroslavi pool … Ta küsis sinu kohta … Jaroslav ei ela tegelikult mitte päris Langelandil, vaid naabersaarel. Fyn on selle nimi. Ühendatud Langelandiga pika sillaga. Ta ütles, et see on Taani kõrgeim sild! Ma siis mõtlesin: kui õige kimuks seal, ah? Ajaks ladva täitsa sassi … Ostaks puru, ah?”
Ja niiviisi kogu tee …
Mina ainult krimpsutasin nägu, vahtisin kõrvale, aknast välja: põllud … põllud …
Elada mõnda aega Langelandil … elada meiega… Tantsida tema pilli järgi ja rassida tema heaks nagu talus … Jajah, seda ta just tahtiski …
Me kuulsime mitu korda päevas, kuidas Mihhail laksutas keelt ja seletas kellelegi meie akna all:
„Langeland tähendab taani keeles pikka saart, said aru?”
Hanuman naeris ja rääkis:
„Ta hääldab Langelandi nii, nagu see oleks Long Island!”
Täpselt nii see kõlaski.
Mihhailil polnud
Kolid, mu sõber? – Mitte kolima! Maja! Maja! – Maja? Deport? – Ei! Kuradile deport! Elu majas! Nagu normaalne inimene. – Positiiv, mu sõber? – Ei veel! – vigane ingl k.