Meditatsioon hõivatud inimestele. Stressi vähendavad tehnikad inimestele, kellel pole mediteerimiseks aega. Osho
ütles välja kõik, mis tal mõttes oli. See oli ta ainus õpetus. Ja nendele, kes seda mõistsid, ütles ta lihtsalt: „Istu ja hakka pihta.”
Jabbar aitas paljudel inimestel täiesti tasaseks muutuda. Kui kaua sa suudad rääkida? Lõpuks su mõistus tühjeneb. Aeglaselt, aeglaselt tärkab sügav olematus – ja selles olematuses teadlikkuse leek. See on alati kohal, ümbritsetud su lobisemisest. See loba peab välja tulema, sest see on su mürk.
Sama kehtib keha kohta. Su kehas on pinged. Lihtsalt hakka tegema mis tahes liigutusi, mida keha teha tahab. Sa ei tohi teda sundida. Kui keha tahab tantsida, sörkida, joosta, end mööda maad veeretada, siis peaksid seda tegema, peaksid lihtsalt lubama tal seda teha. Ütle kehale: „Sa oled vaba, tee, mida iganes tahad.” Ja sa üllatud: ”Oh taevas! Keha tahtis kõiki neid asju teha, aga ma hoidsin end tagasi ja seetõttu olingi pinges.”
Niisiis on olemas kaht sorti pingeid, kehapinged ja vaimupinged. Mõlemad tuleb enne lõdvestumist vabastada, see toob sind teadlikkuse juurde.
Ent alustada teadlikkusest on palju kergem, eriti neil, kes suudavad mõista teadlikkuse tekkimise protsessi, mis on väga lihtne. Kogu päeva kasutad sa oma teadlikkust asjade puhul: autod, liiklus – sa jääd isegi liikluses ellu! Täielik hullumeelsus. Sa kasutad teadlikkust, olemata sellest teadlik, aga ainult väliste asjade puhul. Sedasama teadlikkust tuleb kasutada sisemise liikluse puhul. Kui sulged silmad, käib mõtete, emotsioonide, unistuste, kujutluste liiklus; igasugused asjad kihutavad mööda.
Seda, mida oled teinud välismaailmas, tee täpselt samuti oma sisemaailmas, ja sinust saab tunnistaja. Ühe korra seda maitsnud, on rõõm tunnistajaks olemisest nii suur, nii ebamaine, et tahaksid sinna ikka ja jälle minna, kui sul vähegi aega on.
Siin pole küsimus mingis poosis, küsimus pole templis ega kirikus ega sünagoogis. Kui sul pole mitte midagi teha ja istud bussis või rongis, pane silmad kinni. Siis ei väsi su silmad väljapoole vaatamisest ja sul on aega jälgida ennast. Nendest hetkedest saavad su kõige kaunimad kogemused.
Ja aegapidi, kui teadlikkus kasvab, hakkab kogu su isiksus muutuma. Teadmatusest teadlikkusse on suurim kvanthüpe.
Õpi lihtsalt olema teadlik igas olukorras. Tee oma kohuseks kasutada igat olukorda teadlikkuse arendamiseks.
Ära pinguta
Et olla õnnetu, läheb vaja rohkem energiat kui õnnejoovastuseks. Õndsus on loomuseisund, milleks ei lähe üldse energiat vaja, sest see on loomulik. Energiat läheb vaja selleks, et olla õnnetu, kuna see on loomuvastane. Mida loomulikum sa oled, seda vähem on vaja energiat; mida ebaloomulikum sa tahad olla, seda rohkem on vaja energiat.
Kui seisad jalgel, vajad vähem energiat, aga kui püüad seista pea peal, vajad rohkem energiat. Kui läheb vaja rohkem energiat, siis saad aru, et püüad teha midagi loomuvastast. Meditatsioon ei nõua energiat, sest see on passiivne, vaikne. Sa ei tee mitte midagi – milleks sul energiat vaja läheks?
Viha vajab energiat, mõtlemine vajab energiat, vägivald nõuab energiat – sest sa teed midagi looduse vastu, sa võitled looduse vastu. Kui lähed jõega kaasa, pole energiat vaja. Jõgi viib sind ise. Aga kui püüad ujuda vastuvoolu, on vaja palju energiat, sest sa võitled vooluga.
Miks inimesed näivad nii väsinud? Nad kõik võitlevad. Teie religioon õpetab võitlema – kogu kasvatus põhineb konfliktil, sest vaid võitluse kaudu saab luua ego. Kui lõdvestud, siis ego kaob. Lõdvestumine tähendab egost ilmajäämist. Kui sa lähed jõega kaasa, siis ei saa sa ego luua. Ego on ebaloomulik fenomen, mille loomiseks ja säilitamiseks läheb vaja suurt energiat. Sa raiskad selle peale kogu oma elu.
Esimene asi, mis ma tahan sulle öelda: teadlikkus ei vaja energiat. Sa üllatud: teadmatus vajab energiat. Meditatsioon ei vaja energiat, mõtlemine vajab energiat. Lõdvestumine ei vaja energiat! Pinge vajab energiat, murelikkus vajab energiat.
Niisiis, ära jäta seda kahe silma vahele. Siin pole küsimus selles, et teadlik olemiseks tuleks pingutada. Kui pingutad, loodki enda sees pinge. Kui püüad olla teadlik, siis võitled endaga. Pole vaja võidelda. Teadlikkus pole pingutuse kõrvaltoodang, teadlikkus on minnalaskmise hõng. Teadlikkus on alistumise, lõdvestumise õitseng.
Lihtsalt istu vaikselt lõdvestunud olekus, mitte midagi tehes, ja teadlikkus hakkab toimima. Sul pole vaja seda kusagilt tõmmata, sa ei pea seda kusagilt tooma. See valang tuleb su peale eikusagilt. Lihtsalt ole vaikselt, istu, ja see tuleb su enda lätetest.
Ma mõistan, et väga raske on vaikselt istuda; mõtted muudkui tulevad. Las nad siis tulla! Ära võitle oma mõtetega, ja sul pole vaja mingit energiat. Lihtsalt lase neil tulla – mida muud sa veel teha võiksid? Pilved tulevad ja lähevad; las mõtted tulevad ja lase neil minna, millal nad iganes tahavad. Ära valva neid, ära võta hoiakut, et mõtted peaksid tulema või mitte tulema – ära mõista kohut. Lase neil tulla ja lase neil minna. Ole täiesti tühi. Mõtted mööduvad, nad tulevad ja lähevad, ja aegamööda hakkad nägema, et nende tulek ja minek ei mõjuta sind. Ja kui sind nende tulek ja minek ei mõjuta, hakkavad nad kaduma, aurustuma. Mitte su pingutuse tõttu, vaid su rahuliku, tüüne tühjuse, lõdvestunud seisundi tõttu.
Ja ära arva, et see lõdvestumine nõuab suurt energiat. Kuidas võiks lõdvestumine energiat vajada? Lõdvestumine tähendab lihtsalt seda, et sa ei tee mitte midagi.
Istudes vaikselt,
mitte midagi tehes,
tuleb kevad
ja rohi kasvab iseenesest …
Las see mantra täidab su südame. See on meditatsiooni peamine tuum. Istudes vaikselt… mitte midagi tehes… tuleb kevad… ja rohi kasvab iseenesest. Kõik toimib! Sina ei pea olema tegija.
Ära tee teadlikkusest oma eesmärki, muidu oled minust valesti aru saanud.
Ära vali
Hetkel, mil valid, pole sa enam terviklik; miski on tagasi lükatud, miski on valitud. Sa oled valinud poole; sa oled millegi poolt, millegi vastu. Sa pole enam terviklik.
Sa ütled: „Ma valin meditatsiooni ja ma pole siis enam vihane.” Selle tulemusena oled õnnetu. Meditatsiooni pole, on ainult õnnetus! Nüüd oled õnnetu meditatsiooni nimel – ja inimene võib oma õnnetusele leida igasuguseid kauneid nimesid.
Valimine ise on õnnetus. Olla valikuteta on õndsus. Näe seda! Vaata seda nii sügavalt kui võimalik ja näe, et valimine ise on õnnetus. Isegi kui valid õndsuse, luuakse õnnetust. Ära vali üldse ja siis vaata, mis juhtub.
Väga raske on mitte valida. Me oleme alati valinud, kogu meie elu on olnud valikute rida. Me oleme uskunud, et kui me ei vali, kes siis meie eest valib? Kui me ei otsusta, kes siis meie eest otsustab? Kui me ei võitle, kes siis meie eest võitleb? Me oleme uskunud väga rumalat arusaama: me peame võitlema ja olema pidevalt valvel, sest eksistents on meie vastu.
Eksistents pole meie vastu. Sa oled vaid tilgake selles ookeanis – sa pole eksistentsist eraldi. Kuidas võiks eksistents olla sinu vastu? Sa oled osa sellest. Eksistents on see, kes su sünnitas – kuidas võib ema oma lapse vastu olla?
Eksistents on meie kodu, me kuulume sellele ja see kuulub meile. Niisiis pole vaja muretseda, pole vaja võidelda isiklike sihtide ja eesmärkide nimel. Inimene võib lõdvestuda – päikeses, tuules, vihmas. Päike on osa meist, nagu meie oleme osa päikesest; ja puud on osa meist, nagu meie oleme osa puudest. Lihtsalt näe, et kogu eksistentsis sõltuvad kõik üksteisest; see on tohutult keeruline võrgustik, kus kõik on kõigiga ühendatud. Mitte miski pole eraldi. Niisiis, mis mõtet on valikul? Lihtsalt ela nagu sa oled, oma totaalsuses.
Probleem kerkib sellest, et sa leiad endas vastandeid, ja loogiline mõistus küsib: „Kuidas saan ma olla mõlemat?” Ükskord küsiti minult: „Kui ma olen armunud, siis on meditatsioon häiritud. Kui mediteerin, hakkan kaotama huvi armastuse vastu. Mida ma siis peaksin tegema? Mille ma peaksin valima.”
Mõte valikust tärkab seetõttu, et on olemas vastandid. Jah, see on õige: kui armud, siis unustad meditatsiooni, ja kui tegeled meditatsiooniga, kaotad huvi armastuse vastu. Ent ikkagi pole vaja valida. Kui tunned, et liigud armastuse