Pariisis peidus. Sari Varraku ajaviiteromaan. Corine Gantz

      PROLOOG

      Pariis, kaks aastat tagasi

      Annie pani tähele, et viimasel ajal käis Johnny riides nagu prantslane. Tema sportliku pintsaku lõige oli uhkeldavam kui mis tahes muul rõival, mida ta oleks kandnud Ameerikas. Annie ümarad vormid, pilkupüüdvad ja mitte eriti pilkupüüdvad, pungitasid nagu tavaliselt väga ebaprantslaslikult välja ta burgundiapunasest Chantal Thomassi kleidist.

      Nad suudlesid poisse, soovides neile head ööd, ja palusid lapsehoidjal nad enne kella kümmet magama panna. Siis lükkas Johnny lahti Pariisi eramu massiivse välisukse, ning sellestsamast lihtsast tõukest ja mehe jäigast hoiakust seda tehes taipas Annie, et Johnny pole tujus. Kelle või mille peale mees pahane oli, seda ta ei teadnud ning lootis vaid, et see pole tema.

      Nad kõndisid vaikides Nicolo tänava vanamoodsate lampide all ning hilisõhtune niiske ja soe õhk paitas nahka. Annie pistis käe Johnny pihku, ent juba minuti möödudes laskis mees selle lahti. „Sina sõidad,” ütles ta, peatudes naise suure mahruniversaali ees. „Kannad alkoholi paremini kui mina.”

      Naine juhtis. Mees istus kõrvalistmel. Sõites mööda Passy tänavat Trocadéro suunas, keeras Annie autoakna lõpuni lahti, toetas palja käsivarre aknaservale ja tundis mõnu paitavast tuuleõhust. Oli 21. juuni, suvine pööripäev ja ühtlasi muusikapeo 1 öö. Sellel õhtul ja ööl tantsitakse tänavail, see on veiniuima ja armastuse öö ning Annie lootis väga, et ka tema saab kas või pisut osa neist mõlemast.

      Kõrvalistmel lösutas Johnny tavapärases kommipaberite ja katkiste mänguasjade segadikus.

      „On sinuga kõik korras?” küsis Annie kõhklevalt. Johnny kehitas vaid õlgu.

      Boulainvilliers’ tänav ja Mozarti avenüü kihasid jalakäijatest. Üleüldine tänavamelu elektriseeris. Üks naine hööritas bongo rütmis puusi ja trummari seljal hüplesid heledad rastapatsid.

      „Kui õige läheks pärast õhtusööki tantsima,” tegi Annie ettepaneku. „Sellisel õhtul lihtsalt peab tantsima.”

      Johnny ei vastanud.

      Rodini väljakult paiskusid õhku džässihelid. Costa Rica platsil möirgas veider räbaldunud smokingus mees keset kõnniteed seistes „Nessun Dormat” – seesama mees, keda Annie oli näinud Ranelagh’ metroojaamas ooperiviise vilistamas.

      „Näib, et sa tunned ennast siiski kehvasti,” ütles ta jälle.

      „Annie. Meil on vaja rääkida.”

      Kui lõpuks sai räägitud, värises Annie kogu kehast. Johnny vaikis, käed süles ja lõug all nagu kahetsust teeskleval lapsel. Annie ei suutnud enam sõita Champs-Élysées’le. Ta parkis auto Victor Hugo avenüül nii hästi kui sai ning toetas südame pekseldes küünarnukid ja lauba roolirattale. Raske oli mõtteid koondada, hingamine takerdus. Ent hetk hiljem haaras teda raevuhoog. Ta tabas end haaramas autost tühja-tähja – mänguasju, mobiili, mingit vana kaarti… kõike, mis kätte sattus − ja Johnny poole lennutamas. Mees, see ligi saja neljakümne kilone gorillast koduvägivalla ohver, tõstis end kaitstes käed üles.

      „Annie…”

      „Kao siit. Välja!” kriiskas naine.

      „Kuula…”

      „Kurat, välja mu autost!”

      „Annie, püüa parem rahuneda,” lausus mees oma sooja aruka häälega, mis kõlas sulnilt ja mõjus nagu hinnaline punane vein. Ent ta käsi avas juba ust.

      Annie tõusis tormakalt istmelt, kallutas end mehe poole ja tagus rusikatega ta õlga. „Käi minema!”

      Johnny ronis autost välja, lükkas ukse kinni ning heitmata naisele ainsatki pilku, kõndis eemale.

      „Pasapea!” karjus Annie mehe kaugenevale siluetile järele.

      Ta jätkas sihitult sõitmist. Kõik meeled olid ta hüljanud. Ta sõitis, nägemata tänavaid, kuulmata muusikat. Ta sõitis nii tunni ja rohkemgi ning nuttis nagu laps.

      Terve igaviku tiirutas ta majadeploki ümber, suutmata läbi pisarateloori leida parkimiskohta. Koju. Ta peab saama koju. Ta võttis jalast just selleks õhtuks ostetud 13-sentimeetriste tikk-kontsadega Manolo Blahnikud ja kõndis paljajalu maja poole, tajudes tänutundega jahedat asfalti jalgade all. Siis istus ta kivitrepi alumisele astmele, nuttis veel natuke, kuivatas silmad ja astus trepist üles.

      Pariisi teises otsas, Pyrénées’ tänaval väljusid Johnny ja Steve naerdes baarist. Vend seisis vaevu jalul. Johnny istus Steve’i Jaguari rooli ja tegi pöörde vasakule Périphérique’i − ringtee − poole, nii et kõik kummid kriuksusid.

      Selleks ajaks, kui Annie majja sisenes, olid Johnny ja Steve juba surnud.

      Jaanuar

      Kümme aastat tagasi juustuburgerite ja sõõrikute maal ei mõelnud Annie üldse sellele, millega ta kõhtu täitis. Tänapäeval võiks sõna „toit” alata suure algustähega: sellest mõeldakse, sellest räägitakse, seda valmistatakse ja võetakse seejuures juurde ülimalt vastuvõetamatuid kilogramme − vähemalt Pariisi standardite järgi vastuvõetamatuid − ning toidust on saanud kummitav painaja. Tegelikult oli ta eelmisel päeval tabanud vist küll maitsmismeele põhja, kui ta tühja kõhu peale ostis „Võipiibli”, kokaraamatu, mis on pühendatud ainult võile ega kujuta endast mitte midagi vähemat kui oodi võile. Kui ta oli õhtul poisid magama pannud, võttis ta kogu oma söakuse kokku, et uurida lähemalt croissant’i − sarvesaia − retsepti. Kas ta oli ehk ehmunult võpatanud, kui avastas, et need süütu välimusega küpsetised, mida ta aplalt ja vähimagi kahtluseta oli ahminud süüa kõik need viimased kümme aastat, sisaldasid tegelikult 99 % võid? Loomulikult oli. Kas see mõjus ehk nii, et ta otsemaid loobus mõttest hakata sarvesaiu ise küpsetama? Ilmselt mitte.

      Niisiis, vahest on võil temale mingi teraapiline mõju. Just võil endal. Ta ehk vajab võid, arutles ta, ja käntsakate viisi. Ta vajab võid, sest ta leinab.

      Seda muidugi juhul, kui see, mida ta tunneb, on tõesti lein ja mitte viha. Ta pigem eelistaks, et just lein ja mitte viha on ta kehakaalule õnnetuse õhtust saadik lisanud pea neliteist kilo. Ta eelistaks, et lein ja mitte viha on lubanud tal juba aastaid unustada huulepulga kasutamise ja juuksurisalongi külastamise.

      Ükskõik kui kärsitult ta ka aknast välja vaatas, keeldus Pariis põikpäiselt ärkamast. Kell oli kuus hommikul, kuid veel ei olnud mingit märki, et päevavalgus ennast ilmutaks. Täna oli ta jälle ärganud kell neli, tundes end rahutu ja üksildasena. Piisavalt üksildasena, et tõsiselt kaaluda kolmest trepijaost üles ronimist ja poiste äratamist varaseks hommikusöögiks juba koidu ajal.

      Ta oli ikka veel hommikumantlis ja kammimata… ka pesemata, kuid dušš võis oodata. Veetorud kiunuvad nagu indlev kass, kui neid vähegi provotseerida, ja lastel on vaja magada. Nii ta siis uuris köögiseinu ja kõrgeid lagesid, otsides tööd… midagi, mis vajaks eelkõige toorest jõudu ja hõivaks ta vähemalt tunniks. Aga igivana plaatpõrand oli laitmatult puhas. Värvikas kirbuturu leidude kollektsioon oli kenasti avariiulitele seatud. Teisel riiulil ei vajanud värvide järgi klaaspurkidesse paigutatud pähklid ning tera- ja kaunviljad samuti mingit ümbersättimist. Kanasuppki podises juba antiiksel pliidil ja Carrara marmorist köögiletil olid reas eelmisel õhtul ette valmistatud kaksteist oivalist sarvesaiakest, kõik taignana alles nii neitsilikud, ent valmis hüppama ahju ja sealt otse suhu.

      Kergelt mullitav supp hommikuseks helitaustaks ning pärmi, keedetud köögiviljade ja värske kohvi lõhn saatjaks, hõljus ta läbi köögi, haaras riiulilt kokaraamatu ja rohket kasutamist leidnud prantsuseinglise sõnaraamatu, istus keset ruumi trooniva vana massiivse köögilaua äärde ja hakkas kannatamatult kokaraamatut lehitsema. Viimaks köitis ta tähelepanu foto kalast, mida ümbritses mingi valge kest. Bar de mer dans sa croûte de sel oli retsepti nimi. Kindluse mõttes jahtisid ta sõrmed sõnaraamatu lehekülgedel croûte tähendust.

      Koorik! Meriahven krõbedas soolakoorikus. Retsept nõuab terve kilo jämedat Guérande’i meresoola − prantsuse kokaraamatute järgi on tavaline sool nähtavasti midagi madalat ja selle kasutamine karistatav kuritegu. Tundub, et selle retsepti järgi on võimatult