Pariisis peidus. Sari Varraku ajaviiteromaan. Corine Gantz
nüüd veidi hinge, kallike. Mark on mees, kes reageerib üle, ongi kõik. Muidu on ta väga nutikas. Väga nutikas. Ja ma tean päris kindlasti, et ta vajab sind kaugelt rohkem, kui ta välja näitab. Tunnen teda juba kakskümmend aastat. Ta on hull su järele.”
Lola kõhkles. Kui palju võib ta päevavalgele tuua ilma Marki reetmata? „Tal on need meeleolu tõusud ja langused,” püüdis ta selgitada.
Lou katkestas. „Igal paaril on oma tõusud ja langused. Sina oled tema jaoks ainus naine ja sa tead seda.”
„Aga ta vihastab hirmsasti, ja nii mõnigi kord ilma põhjuseta. Ning iga kord ütleb siis mulle, et kui ma rahul ei ole, lahutagu ära.”
„Ta kannatab tugeva stressi all, ongi kõik. Tunnen su põikpäist abikaasat juba piisavalt kaua kinnitamaks, et ta ei mõtle seda tõsiselt. Isiklikult ei pööra ma mingit tähelepanu sellele lahutuse-jutule enne, kui Mark ise mulle helistab.”
Kui Lola telefoni käest pani, oli talle täiesti selge, kelle poole hoiab Lou, kui läheb lahutuseks. Lou on ju „kõige parem”.
Hirm sundis ta peaaegu põlvili. Ta seisis köögileti juures, tundes end Marki kojutuleku eel täiesti tuimana. Ta sirvis Los Angeles Times’i. Reisirubriik. Võib-olla vajaksid nad lihtsalt ilusat puhkust! Võiksid ehk võtta majja lapsehoidja. Ja siis Hawaii, Tahiti, Pariis… Ta pilk jäi pidama kolmele lühikesele tekstireale, mis ekslesid kruiiside ja Club Medi fotode ookeanis.
Alusta uuesti Pariisis! Korralikud toad kaunis eramus. Arendav ümbruskond. Lapsed teretulnud. Taskukohane. Pakutakse toitlustust. Pariisi parim piirkond. Räägitakse inglise keelt. Helista *****
Lola kuulis, et Marki Hummer keeras üles sissesõiduteele. Ta viskas ajalehe vanapaberikasti ja kiirustas akna juurde, et näha meest, kui ta garaažist välja tuleb. Lillekimpu märgates hakkas tal süda rinnus metsikult taguma. Talle on andestatud! Aga selleks ajaks, kui Mark keeras uksenuppu − vaevalt minut hiljem −, oli Lola suu kuiv ja peas vasardas.
Mark astus välisuksest sisse, viskas pintsaku ja mapi Serenale ning ulatas Lolale lillekimbu. Ta on ilus mees ja pikka kasvu isegi Lolaga võrreldes, kes on peaaegu sada kaheksakümmend. Ta saatis naise poole oma kõige säravama naeratuse ja küsis: „Nii, kas oled viimaks aru saanud oma kohustustest?” Ta püüdis käituda humoorikalt. Lola vaatas teda üksisilmi. Ta kangestus, kui Mark teda kallistas ja armuihas patsutada püüdis. „Oo, sa pole ju ometi enam pahane hommikuse loo peale?”
„Kas… kas… kas… lahutus on tühistatud?” kogeles Lola.
„Lapsuke, mis lahutus? Mina olen see, kes siin kipub üle reageerima, on meeles? Nii rumal tüdruk!” Mees koputas talle kergelt laubale. „Sa tead, et ilma sinuta oleksin ma täiesti kõlbmatu. Kannatan tugeva stressi all,” lisas ta ja kõndis eemale, hüüdes: „Kas ränka tööd tegev mees saab ka midagi süüa?”
Tugeva stressi all. Täpselt Lou sõnad. Kas ka lilled on Lou idee? Köögis avas Lola külmiku. Ta hingas kiiresti ja tõmbas külmikust välja plastpakendi ning asetas selle letile. Ühe pika hetke jooksul silmitses ta selle kaant oma käes. Lõpuks pani ta kaane kõrvale, läks vanapaberikasti juurde, urgitses sealt välja ajalehe reisirubriigiga, voltis selle kokku ja peitis ühte köögisahtlitest. Õhtusöögi ajaks on ta kindlalt juba läinud. On tuhandete miilide kaugusel.
Jared heitis diivanil istudes pilgu üle ruumi, püüdes diskreetselt leida teed läbi muusika rütmis lainetavate kehade müüri. Kaunid Pariisi mehed ja naised olid ummistanud kogu ruumi tillukeste laudade ümber või lamasklesid punastel sametdiivanitel, just nagu oleksid sohvade hiiglaslikud suud nad endasse neelanud.
Ta oli tulnud siia kavatsusega veenda mõnda tüdrukut tema juurde koju tulema ja temaga seksima, aga see asi venis. Tüdrukud tahtsid jääda sulgemiseni, tahtsid, et nendega flirditaks, tahtsid tõmmata paar triipu kokaiini, aga temal puudus selleks jõud. Äkitselt tekkis tal soov kiiresti minema saada − otsekohe ja üksi. Ta vabastas end punasest diivanist ja kohe tormasid kaks tüdrukut vallutama sooja kohta, mida ta keha oli kütnud. Diivanisuu muutus paljaste käsivarte, seksikate jalgade ja purjus itsituste sasipuntraks, kuhu lisandusid veel käed, mis haarasid tema järele ja püüdsid nagu vallatu kaheksajalg tõmmata meest tagasi oma ringi.
Ta tegi endale vaevaga teed läbi inimmassi. Ilmateade oli maininud lund. Kui ta lõpuks jõudis veinibaari klaasist välisukseni, pühkis ta sõrmega klaasile kogunenud auru ja piilus läbi tekkinud ava välja. Lund ei olnud. Ta otsis ukse lähedalt nagist kolme võõra jope alt üles enda oma ja pani selga. Edutult õngitses ta taskust salli. Kui see on kaduma läinud, ei ole ta enam selle eest vastutav. Aga narmendavate servadega oranž sall, mille oli kudunud ema talle siis, kui ta oli kaheteistkümneaastane, ei olnud midagi seesugust, mille ta meelega kuhugi maha jätaks. Ta otsis põrandalt, riidepuudelt ja leidis otsimise käigus üles oma mütsi. Lund ei ole ja nüüd pole ka salli. Ta avastas selle lõpuks ühe tüdruku kaelas veinibaari teises otsas. Tema nime oli ta unustanud. Osa õhtust oli ta tüdruku sabas sörkinud, aga siis oli too liikunud edasi kellegi vastutulelikuma juurde.
Ennast nagu kosmonaut jopesse toppinud, tegi Jared kiirustades teed tüdruku poole. „Au revoir, beauté32,” ütles ta tüdrukule tolle kaelast salli harutades ja teda kergelt sinnasamasse kaelale suudeldes. Tüdruk ajas selja looka nagu panter, pööras ringi ja haaras ta käsivarrest kinni. „Jared, où vas tu33?”
Jared võttis ta oma käte vahele, arvates, et nii ehk lastakse tal minna, ja tüdruk laskiski ennast lõdvaks. „Tulen tagasi,” valetas Jared.
„Ma ootan siinsamas,” sosistas tüdruk.
Lõpuks avas Jared klaasukse ning jäine õhuvool päästis ta. Ta surus mütsi pähe ja kõndis pikkade sammudega eemale, imedes sisse jääkülma öist õhku. Tänaval oli sel hilisel tunnil, mis Pariisi standardite järgi oli veel küllalt varane aeg, elav liikumine. Lõhnad restoranidest, millest ta möödus, tuletasid talle meelde, et ta on näljane. Kreeka, Vietnami, Itaalia − tal polnud vaja üles vaadatagi, et nende söögikohtade etnilist kuuluvust määrata. Ta peatus Kreeka restorani teenindusluugi juures ja tellis lambalihalõiguga võileiva. Mees lõikas rippuvast lambapraest viile ja laskis neil kukkuda pikale saiale. Jared maksis ära ning asus reipalt edasi astudes sööma veel auravat võileiba. Ta kõndis pool tundi, kuni jõudis Cambronne’i tänavale, kus sellisel hilisel tunnil liiklust enam ei olnud ja kustunud olid ka kaupluste tuled. Ta tundis, kuidas süda peksab, ja jälgis väikesi pilvi, mis koos iga hingetõmbega suust välja paiskusid. Ta peatus maja ees, kus ta elas, ja heitis pilgu kaheksateistkümnenda sajandi Pariisi arhitektuurile, nii klassikalisele stiilile kui ka toretsevatele detailidele. Seejärel pistis ta vanamoodsa võtme lukuauku ja lükkas laia puitukse lahti. Teda tervitas trepikoja tuttav lõhn: sadu aastaid poonimisvaha ja paatinat läbisegi supi- ja kodus valmistatud roogade aroomiga − teda tervitas sajandite lõhn. Viis trepivahet ja ta oligi kodus.
Jared keeras ukse lahti ja vajutas lülitist põlema ainsa pirni. Tuppa kõndides vabastas ta end enamikust riietest − jope, müts, sall, nende järel sviiter ja T-särk −, kõik lennutati põrandale. Ta ei pööranud mingit tähelepanu vähestele mööblitükkidele ja raamatutele ega ka kastidele ja prahile, mida leidus igal pool. Ta viskas jalast sokid ja kingad, vaatamata, kuhu need maandusid.
Siis jäi ta seisma laua juurde, mis oli täis rämpsu, toidujäänuseid ja värviplekke, ning põrnitses üksisilmi värvituube. Veidi aja pärast avas ta neist mõned, pigistas värvitortse plasttaldrikule ning jäi silmitsema lõuendit, kõige suuremat tükki, mille ta endale lubada oli saanud − meeter korda poolteist −, kuid ikkagi tundus see liiga väike. Ta avas tärpentinipudeli ja sobras kingakarbis korralikku pintslit otsides. Kasutuskõlbmatuid võis seal olla kaugelt üle viiekümne, kõik kuivanud värviga koos. Rikutud. Jared maalis kella viieni hommikul. Vaevalt jalul püsides puhastas ta käed tärpentini ja määrdunud lapiga. Seejärel otsis ta põrandalt jope, mässis selle endale ümber ja vajus kušetile. Ta istus ja vaatas oma tööd, kuni kõik ähmaseks muutus, ning nii istudes ta uinuski. Värvised pintslid jäid plasttaldrikule vedelema.
Tuba
Nägemiseni, kaunitar.
Jared, kuhu sa lähed?