Pariisis peidus. Sari Varraku ajaviiteromaan. Corine Gantz
Kodu hoiab ta korras, mis see talle ka maksma läheks. Kaks ja pool aastat hiljem ei ole ta enam mehe poolt kaitstud ja hoolitsetud leebe ema, ümarapuusaline ja piimalõhnaline. Temast on saanud naishärg, keda kõik (peale ta laste − jah, loodetavasti siiski mitte lapsed − ja väsimatu Lucase) kardavad ja vältida püüavad. Ta on oma järjest uuenevate projektidega kui Sarah Connor19 − kare nagu peopesa nahk, raskekaaluline nagu kotitäied krohvisegu, mida ta trepist üles tassib, kõva nagu laud, mida ta ketassaele ette söödab. Ta ehitab endale ja lastele kodu millestki kõvemast kui telliskivid, millestki nii tugevast, mis kunagi enam ei lase valu ja piina oma seinte vahele. See kodu − see maja − on ta Suur Hiina müür, ta Maginot’ liin. See on tema pelgupaik ja vangistaja, kirg ja vaenlane, tema hingepääste ja ka hinguseleminek.
Ta hõõrus kreemi käte nendele kohtadele, kus nahk oli kõige rohkem kannatada saanud. Majas teeb ta kõik ise. Ükski töö pole talle liiga väike ega liiga suur. Seegi laud, mille ääres ta istus, on üks näide. Ta värvis selle üle sooja punase tooniga, kattis hoolikalt lakiga… ja oleks mürgiste aurude tõttu peaaegu hingusele läinud. Trepišaht on teine näide: laud laua haaval oli ta selle rekonstrueerinud; sama tegi ta majas iga tooli, kušeti ja diivaniga: päästis pehkimisest, polsterdas uuesti ja puitosadki on viimistlenud teie alandlik teener.
Mahe jaanuarikuu valgus meelitas ja hellitas iga pinda selles armastatud köögis. Carrara marmorist köögileti hoidis Annie eeskujulikus korras. Iidset plaatpõrandat oli ta ise parandanud seguga, segades selle kokku liivast, liimist ja pigmendist saja aasta vanuse retsepti järgi. Suurejoonelise kolme praeahju ja kaheksa põletiga AGA pliidi oli ta tükk tüki haaval ise kokku pannud.
Keskhommikune valgus ja vaikus muutsid köögi imeliseks vanaks maaliks. Siin veedab Annie oma üksildased tunnid, enne kui poisid tulevad koolist. Maxence on nüüd üheksa-aastane, Laurent seitsmene ja Paul viiene. Nende kool, Lycée International, on kodust vaid paar majadeplokki eemal. Prantsuse haridussüsteemi kohaselt tulevad lapsed iga päev lõunaks koju ja nii saab Annie teha seda, mida ta teeb kõige paremini − neid toita ja kubujussidena riidesse toppida. Vastutasuks annavad poisid ta elule mõtte ja eesmärgi.
Ta vaenlaseks on jäänud Mõtlemine. Ei, vaenlane on pigem Aeg või õigemini see, et aega on liiga palju, kui lapsed on ära koolis… eriti nüüd, kui Paul käib lasteaias. Liiga palju aega sunnib palju mõtlema, aga seda ei saa ta endale lubada. Järjekordseks teraapiaks on ta juba otsustanud kombineerida neid privileege, mis võiksid tekkida siis, kui olla odav ja õel. Ta tahab viimistleda esiku vahtrapuust põrandat − ülesanne, mis tähendab liivaga hõõrumist, liimimist, ennistamist, värvitoonide valimist, lakkimist, köhimist ja pisaraid. Aga projektid kõike ju ära ei lahenda; sellal kui käed ja sõrmed liiguvad, liigub ka mõte, ja üsnagi tihedate ringidena. Projektid saavad lõpuks otsa. Kui põrand on kord valmis, mis siis edasi? Ja nüüd, kui ta on nii lootusetult pennita… tõepoolest, mis siis nüüd edasi saab?
Raha oli tulnud neile pärandusena Johnny perekonna kaudu sel ajal, kui dollar oli palju rohkem väärt. Tema ja Johnny olid külastanud kümneid kohti: katusekortereid basseinidega ja kortereid vaatega Trocadérole või Eiffeli tornile. Kinnisvaramaaklerist naine kandis liibuvat kostüümi ja tikk-kontsaga kingi ning asetas kõndides ühe jala täpselt teise ette, nagu oleksid tal kummalgi pool järsud rannakaljud. Annie imiteeris teda suurepäraselt ta selja taga ja ajas Johnnyle naeru peale.
Nad nägid maja ühel kevadpäeval. Tikk-kontsadega naine oli näidanud seda otsekui pealekauba. „Maja tuli müüki alles täna hommikul. Ma ei ole seda ise veel näinud, aga vaadake loetelu: kaheksa magamistoaga linnamaja, eraaed ja pealegi otse kuueteistkümnenda linnajao südames. Tööd majaga on, öeldakse siin. Aga juba tänav üksi on tõeline pärl,” oli ta neile sosinal kinnitanud, mis viitas sellele, et aukartus ja lugupidamine on de rigueur20. „Sõidukitel läbisõiduõigust ei ole. Tänavasse saab värava kaudu.”
„Pariislane eelistab suletud kogukonda,” märkis Johnny.
„Olen põhimõtteliselt millegi niisuguse vastu,” tähendas Annie.
Aga niipea, kui nad kolmekesi tänavasse sisenesid, asendasid linnulaul ja jasmiinilõhn bensiinileha ja liikluskära. Tänavat ääristasid sajandeid vanad pahklikud plaatanid; puude õrnad kevadised lehed filtreerisid rohekat valgust ja tundus, nagu viibiksid sa heinamaal. Maakleri pahkluud väändusid munakivisillutisel hirmuäratavate nurkade all, ning Annie pani järjekordselt imeks, kuidas küll prantsuse naised alandusid sellisteks elegantsi orjadeks.
Majad eraalleel olid kõik hôtel particulier’id − esinduslikud linnaeramud, mis Anniele tundusid väikeste lossidena oma kaunite fassaadide ja karniisidega ning ilusate katuste ja kõrgete akendega, mis olid paigutatud sümmeetriliselt kummalegi poole massiivseid välisuksi ja mida raamisid hästi hooldatud puuluugid. Üks hôtel particulier oli uhkem kui teine. Ehitatud olid need Haussmani ajal ja hoitud respektiga, nagu ikka hoitakse kaitse all olevaid ajaloolisi monumente, mis nad tegelikult olidki.
Kõik, välja arvatud maja, mille ees maakler seisatas. Ta süüdistav sõrm osutas selle poole. „Kui kahju. Quelle honte, non? Milline häbi, kas pole?” sõnas ta ringi keerates. Johnny tegi hapu näo ja vaatas Annie poole.
Annie ei pannud tähele. Tema hakkas juba armuma. Näost oli see näha veel enne, kui ta isegi aru sai. See hôtel particulier kujutas endast lagunenud maja näidiseksemplari. Aknad olid katki, luugid puudusid ja paistis, et kohati oli katuski sisse varisenud, ent metsviinapuu ja rippuba kaunistasid pitsina kivimüüre ja lisasid pehmust arhitektuurile, andes majale metsikult romantilise väljanägemise. Omanikul, „une folle avec ses chats21”, nagu defineeris maakler, puudus raha, ometi keeldus ta põikpäiselt välja kolimast. Nüüd aga oli ta hiljaaegu siinsamas majas surnud ja avastatud seal oma kasside hulgas alles mõned päevad pärast juhtunut. Kujutluspildi võikus ja hoone üldine seisund peaaegu välistasid müügikõlblikkuse.
„Me võtame selle,” oli Annie öelnud.
Johnny vaatas teda muiates. „Kas on kindel, et sellel hoonel on ka sisemus olemas?”
Tikk-kontsadega daam märkas Annie ilmet ja hakkas kohe Johnnyt töötlema. Aja ja rahaga, rõhutas ta, võib sellest saada Pariisi mõisteski klassi ja luksust näitav täiuslik elupaik. Naine ja Johnny kulutasid hirmsal kombel aega, püüdes ust avada, aga kui nad sellega lõpuks hakkama said, oli Anniel tunne, et ta on sisenenud Ali Baba koopasse.
Ruumides olid kõrged laed, algupärased laekarniisid ja pudeneda ähvardavad kroonlühtrid, mida tolmuhari vaevalt oli häirinud. Tapeedikihte oli lahmakatena alla kukkunud ja kassipissi hais kraapis kurku nagu küünistega. Oli ainult kaks vannituba, mõlemad ebapraktiliste jalgadel vannide, purunenud bideede, katkiste kraanide ja oivaliste mosaiikplaatidega. Annie teadis kohe, et neid ta küll kunagi maha ei kisu.
Maja osteti ära. Motoks sai „Aega ja raha”. Aja ja rahaga saab taastada mõranenud stukk-krohvi. Aja ja rahaga saab põrandatele tagasi anda nende esialgse läike. Aja ja rahaga saab korrused ühendada korralike treppidega. Sellele, et aeg ja raha võivad ka otsa saada, tähelepanu ei pööratud.
Nüüd näeb ta asju nii, nagu need tegelikult on: Johnny oli olnud terve ta maailm, aga poisid ja maja on kogu ta universum. Oma maja seinte vahel, ükskõik kui piirav või karistav see ka on, tunneb ta ennast ometi turvaliselt. Ainult oma majas on ta oma elu peremees. Kodus süüa tehes, ehitades, kraapides ja liivaga hõõrudes tunneb ta ennast võimeka ja sihikindlana. Keskendumine millelegi, mis on jääv − majale ja poistele −, ei lase tal tekkida küsimusi Johnny kohta… selle kohta, mis oleks temast saanud, kui Johnny poleks surnud, küsimusi tema enda väärtuse kohta, riskide kohta, mis kaasnevad armastuse ja usaldusega, küsimusi elu põhjendatuse kohta, kui puudub usaldus või armastus. Tollest õhtust saadik kaks ja pool aastat tagasi oli ta muutunud kellekski, kes kardab kõrgusi, kuid on määratud elama katuseharjal.
Nii hoolikalt välismaailma vältinu kohta võis tema otsus tunduda ebaloomulik, kuid tegelikult lubab see tal enda arvates teatava tagasihoidliku kohandumisega säilitada oma status quo. Ta saaks jääda koju.
Tegelane filmisarjas „Terminaator” ja telesarjas „Terminaator: Sarah Connori kroonikad”.
kohustuslikud
üks hull oma kassidega