Pariisis peidus. Sari Varraku ajaviiteromaan. Corine Gantz
„kullakaevurid” − kõik ju teevad: imevad mehed kuivaks. Ma ei saagi aru, mida kurat sina veel ootad?”
Lahutus… see sõna on siis jälle välja öeldud. Siinkohal täiesti ilmaaegu. Viimaks turgatas Lolale pähe, et Mark ei räägi ju enam särkidest, vaid sellest, et hommikul oli naine ta ettepaneku seksida tagasi lükanud. Räägib ta põhirollist naisena.
Lia seisis välisukse kõrval, korraga täiesti valmis kooli minema. Lausa ime. Ta oli eestpoolt juuste kammimisega ise hakkama saanud, kuid kuklapoolel valitses veel paras segadik. Oli leidnud koolikoti üles, isegi jope, ja need selga pannud. Ta väike nägu oli kahvatu ja pingul. Simon huilgas taustaks nagu sireen. Ta püüdis ikka veel Tamara käte vahelt välja rabeleda. Serena pühkis närviliselt graniitkattega köögiletti.
„Ma toon särgi ära,” lausus Lola, ja hetke pärast kihutasid nad Liaga välisukse poole. Simonil oli õnnestunud vabaks saada ning ta haaras jälle Lola jalast kinni, niisiis tõstis Lola ta üles, surus kõvasti enda vastu ja kahmas rahakoti. Nad jooksid kolmekesi auto poole, ning Mark, kes kööki edasi jäi, loopis ägedalt särke ja riidepuid laiali.
Kui viimaks autosse istuti ja uksed olid kinni, valdas Lolat tohutu kergendustunne. Nüüd on tal vaja vaid särk ära tuua, see koju toimetada ja siis kooli sõita. See kõik ei võta rohkem aega kui vaid kümme minutit. Lia küll hilineb kooli, kuid olgu pealegi.
Ta sõitis aeglaselt mööda sissesõiduteed. Hingan sisse. Hingan välja. Puhastav hingamine. Jooga hingamine. Kõige halvem osa hommikust on möödas. Õhtul käitub Mark tõenäoliselt nii, nagu poleks midagi juhtunud, või isegi viskab selle üle nalja. Pettumust sellepärast, et Lola väldib seksi, ilmselt ei arutata kunagi. Mark selgitab rahulikult, mis teda tõeliselt vihastab. Ta esitab terve loetelu asjadest, milles naine tema vastu eksib, ja Lola usub teda. Hingan sisse. Hingan välja. Sel õhtul nad seksivad.
Ta neelas alla tungi nutma hakata. Meelerahu. Ta ütles selle sõna tasakesi. Mul on võimalik valida, kuidas ma end tunnen. Ma saan valida oma sõnu ja ma saan valida oma mõtteid. Siis heitis ta pilgu tagasivaatepeeglisse, et näha lapsi. Lia istus sirge seljaga, ta nägu oli kahvatu ja pingul ning huuled kokku surutud. Simon näris dressipluusi varrukat, mis oli juba läbimärg. Lola pööras Sunset Boulevard’ile22, saadetuna kriipivast tundest, mis on viimasel ajal temaga igal pool kaasas ja millele ta ei oska nime anda.
Althea lubas endale lõpuks õuna, mis oli kogu hommiku olnud lakkamatult ta mõtete keskpunktis. Ta sisenes lagedasse kööki, kus ta ei olnud ealeski keetnud midagi muud kui teed, ja avas külmiku. Sidrunid, õunad, küpsetuspulber. Ta viis õuna diivanilauale, ainsale lauale terves ta korteris, ja pani selle suurele taldrikule. Seejärel lülitas ta televiisori sisse ning saadet jälgides lõikas õuna veerandikkudeks ja veerandikud omakorda veerandikkudeks, tehes seda kõike oma pikkade nobedate näppudega, mis millegipärast tundusid talle nii võõrad. Järgmise poole tunni jooksul mälus ta aeglaselt õunalõike, nautides iga pisimatki meelierutavat tundevärinat.
Hiljem teel vanemate juurde ei kohanud ta ainsatki hingelist. Pool Ohiot oli muserdatud jäätormist, tuul oli halastamatu. Ta kõndis hoonete lähedalt varju otsides ja tema pikad punased juuksed peksid ta nägu otsekui piitsaga. Ta oli küllaltki kerge, nii et tuul võinuks ta äragi kanda. Kerge ja väike, aga enda arvates mitte kunagi piisavalt kerge ega piisavalt väike. Ta saab varsti kakskümmend viis, ent kurnatus ja vaevused tegid iga ta sammu nii raskeks, nagu oleks ta lähenemas kaheksakümnele.
Ta seisatas hetkeks välisukse taga ja astus siis sisse. Isal, kes tukkus lärmava televiisori ees, olid prillid vajunud kõverdi näole. Althea pani imeks, et isa oli hakanud enne lõunasööki uinakut tegema. Köögist kostis kolinat. Ema Pamela tegi süüa. Althea võttis kogu jõu kokku ja pani käe uksenupule. Ema liigutustes oli tuttavlikku jäikust, kui ta raskete sammudega pahuralt ringi tatsas. Althea püüdis mitte vaadata ta reisi ja esiletungivat kõhtu. Suudlust, mille ta jättis ema põsele, ei tunnustatud.
„Miks sul nii kole kaua läks? Nüüd ei saa me enne süüa kui alles kell üks! Terve päev on nässus. Õhtusöögiks pole ju kõht siis veel tühi!”
Olles ise teadlik tõsiasjast, et ta oli meelega hilinenud, ei hakanud Althea uurima, mis tähtsust sellel on, sest lõuna- ja õhtusöögi vahel ei pidanud ju midagi toimuma. Need olid kuritegelikud mõtted, vastuvõetamatud mõtted. „Ma pole üldse eriti näljane. Võib-olla üks väike salat ja me võime kohe sööma hakata?” laskis ta jutul veereda.
„Ma teen ahjuparti apelsinikastmes − Duck à la orange! Prantsuse toit. Apelsinikaste on magus ja sinna juurde teen nuudlipudingut.” Ta vaatas tütart läbitungiva pilguga, ta ilme oli kui alaline manitsus. „Sinu lemmiktoit.”
Et ta käis vanemate pool vaid korra nädalas, jättis Althea oma ema ilma ta ainsast rõõmust, milleks oli tütre toitmine. „Aitäh, emme,” ütles ta ja muretses, kuidas ta suudab küll kõik selle alla neelata.
„Koori need apelsinid ära, ole hea.”
Althea kössitas köögitoolile, võttis terava noa, mille ema talle ulatas, ja hakkas lõikama madalat soonekest iga apelsini sisse. Ta eraldas kooretükid pöidlaga ja pani need lauale, kõik spiraalid üksteise järele, pingutades samal ajal aju, et öelda midagi huvitavat. „Sandra rääkis mulle, et ta on kuulnud, nagu ei saaks mina sel aastal preemiat. Seda ta ütleb mu ärritamiseks, nagu kõike muudki.”
„Sandra? Kas too tüdruk, kellel on nii suurepärane nahk?” küsis ema.
„See tüdruk, kes on mulle lihtsalt kade, tead, oma ülekaalulisuse tõttu.”
Pamela pühkis laualt apelsinikoored ja toppis need prahipange. Althea mõtted kihutasid ringi, otsides paaniliselt, mis selles loos emale ei meeldinud. Ta ulatas Pamelale viimase kooritud apelsini ja toetas mõlemad käed köögilauale, nuga pihus püsti. Seda juttu Sandraga muidugi ei olnud; tegelikult ei olnud Althea oma viie firmas oldud aasta jooksul temaga kordagi rääkinud. Sandra oli lihtsalt keegi isik kontoriboksis. Althea viibis siin, et anda emale põhjust elada, neelates ta toitu ja tuues temani uudiseid välisilmast. Ent ta tundis, et on hoopis ise välisilmaga sideme kaotanud, nii et enne, kui ta läheb, peab ta asjad selgeks tegema, muidu pole tõesti mõtet siin nädalast nädalasse käia. „Sandral pole mingisugust kontrolli söömise üle. See on traagiline!” seletas ta.
„Aga tal on nii armas näoke!” Ema asus alati vastasrinda, kaitstes kas või täiesti võõraid.
„Peale kõige muu on ta silmakirjatseja,” protesteeris Althea jõuetult.
„Sinu järgi on kõik silmakirjatsejad.”
Pamela pistis toore pardi hautamispotti, kus margariin ja õli olid juba hakanud mullitama ja pruunistuma. Rasvapiisad praksusid pliidil. Althea põrkas toolil tagasi.
„Kuidas su endine austaja ennast viimasel ajal üleval peab?” uuris Pamela. „Ta võib su kohta vastikuid jutte levitada.”
„Tom on paras hädavares. Sul oli tema suhtes nii õigus.”
„Ütlesin ju kohe, et see ei kesta kaua,” kostis ema meelitatult.
On ilmselt õige aeg see väljamõeldud Tom kõrvale heita. Asi läheb juba liiga tõsiseks ja Althea ei suuda enam tollele tegelasele uusi intriige sepitseda. Lahkuminek andis talle ettekäände mõned külaskäigud vanemate juurde vahele jätta, põhjuseks kurvastus väljamõeldud suhte purunemise pärast. Need mõned nädalad, mil Altheal polnud vanemate külastamise hirmu, olid olnud kergenduseks. Jah, esialgu oli ta süda küll kerge, kuid läks siis raskemaks kui kunagi varem, sest ta sai aru, et vanemad ei tundnud mingit sundi talle helistada või teda külastada. Olid nad ehk liiga masendatud, liiga tundetuks muutunud või liiga isekad, et vaevata ennast tema heaolu pärast? Sest nii kaua, kui ta mäletas, oli ikka tema ülesandeks olnud nende pärast muretseda.
Lõunalauas kugistas Althea kõik alla ja ujutas ema üle ettenähtud komplimentidega tema keedukunsti kohta. Söögi ajal vabandas ta kaks korda ja läks vannituppa oksendama. Kui ta näost õhetavana tagasi lauda tuli, ei tõstnud kumbki vanematest pilku televiisorilt.
Kui
Päikeseloojangu bulvar