Viies naine. Henning Mankell

      Alžeeria – Rootsi

      MAI – AUGUST 1993

      Proloog

      Ööl, mil nad läksid oma püha ülesannet täitma, oli kõik väga vaikne.

      Farid, neljast mehest noorim, mõtles tagantjärele, et isegi koeri polnud kuulda. Öö nende ümber oli olnud jahe ning kõrbest hooti saabuvad tuuleiilid vaevu tajutavad. Nad olid oodanud pimeduse saabumisest saadik. Pika tee Alžiirist ja kohtumispaigast Dar Azizas olid nad sõitnud vanas, viletsate amortidega autos. Kahel korral olid nad olnud sunnitud sõidu katkestama. Esimesel korral selleks, et lappida auku vasaku tagaratta rehvis. Selleks ajaks oli neil vaevalt pool teed seljataga. Farid, kes polnud varem kunagi pealinnast väljas käinud, oli istunud tee äärde ühe kivirahnu varju ja imetlenud täiesti teistsugust maastikku. Veidi põhjapool Bou Saadat oli päevinäinud praguline autokumm täielikult purunenud. Roostetanud mutrite lahti keeramine ja uue ratta paigaldamine oli raisanud palju aega. Farid oli teiste summutatud vestlusest aru saanud, et nad hakkasid hiljaks jääma ja neil polnud aega söömiseks peatuda. Siis oli sõit jätkunud. Vahetult enne El Ouedi oli mootor seiskunud. Alles rohkem kui tunni pärast oli neil õnnestunud rike tuvastada ja viga parandada. Nende juht, kolmekümnendates aastates mees, kahvatu näo, tumeda habeme ja nii leegitseva pilguga, nagu on vaid neil, kes elavad Prohveti kutsumust järgides, oli mootori kohal higistava autojuhi peale vihaselt sisistanud. Farid ei teadnud nende juhi nime. Julgeoleku mõttes ei teavitatud teda, kes see mees oli või kust ta tuli.

      Ta ei teadnud ka kahe teise mehe nimesid.

      Ta teadis ainult iseenda nime.

      Nad olid sõitu jätkanud, siis juba pimedas, ja süüa polnud midagi, ainult vett.

      Öö oli niisiis väga vaikne, kui nad viimaks El Ouedi jõudsid. Nad olid peatunud kusagil tänavarägastikus ühe turuplatsi lähedal. Auto oli kadunud kohe, pärast nende välja astumist. Kusagilt pimeduse varjust oli ilmunud keegi viies mees, kes näitas neile teed.

      Alles siis, kui nad mööda tundmatuid pimedaid tänavaid kiirustasid, hakkas Farid tõsiselt mõtlema selle peale, mis pidi varsti juhtuma. Ta käsi kobas kuuetaskut, kus oli vutlaris kergelt kaardus teraga nuga.

      Esimesena oli talle välismaalastest rääkinud tema vend, Rachid Ben Mehidi. Jahedatel õhtutel olid nad istunud isamaja katusel ja vaadanud Alžiiri säravaid tulesid. Farid teadis juba siis, et Rachid Ben Mehidi oli pühendunud võitlusele, mille eesmärgiks oli muuta nende maa islamiriigiks, kus elataks ainuüksi Prohveti ettekirjutatud seaduste järgi. Vend oli Faridile igal õhtul rääkinud, kui tähtis oli välismaalased maalt välja ajada. Alguses tundis Farid end kõrvust tõstetuna, et vend leidis aega temaga poliitikast rääkida. Ehkki ta polnud kohe kõigest aru saanud. Ta taipas alles hiljem, et Rachid ohverdas talle oma aega hoopis muul põhjusel. Ta tahtis, et Farid võõraste maalt välja ajamisel kaasa aitaks.

      See kõik oli toimunud rohkem kui aasta tagasi. Ja nüüd, kui Farid järgnes teistele musta riietatud meestele mööda pimedaid ja kitsaid tänavaid, kus leebe ööõhk tundus täiesti liikumatuna, oli ta täitmas Rachidi soovi. Välismaalased pidid lahkuma. Aga mitte sadamatesse ega lennujaamadesse ei tulnud neid ajada. Nad tuli tappa. Et need, kes veel nende maale polnud saabunud, eelistaksid jäädagi sinna, kus olid.

      Sinu ülesanne on püha, oli Rachid pidevalt korrutanud. Prohvet jääb sinuga rahule. Kui me oleme selle maa muutnud talle meelepäraseks, ootab sind helge tulevik.

      Farid kompas nuga taskus. Selle oli ta saanud Rachidilt eelmisel õhtul, kui nad katusel hüvasti jätsid. Noal oli ilus elevandiluust käepide.

      Linna serva jõudes nad peatusid. Tänavad suubusid turu suunas. Tähistaevas nende kohal oli täiesti selge. Nad seisid ühe pika kivihoone varjus, mille suletud poeuste ette olid tõmmatud turvaeesriided. Teisel pool tänavat, kõrge raudaia taga, asus suur kivimaja. Mees, kes oli nad kohale juhatanud, kadus hääletult pimedusse. Taas olid nad neljakesi. Kõik oli väga vaikne. Farid polnud iialgi midagi seesugust kogenud. Alžiiris polnud kunagi nii vaikne. Oma üheksateistkümne eluaasta jooksul polnud ta kordagi viibinud sellises vaikuses.

      Isegi koerad ei haugu, mõtles ta. Ma pole kuulnud ühtegi haugatust, kuigi ka siin on ju ometi koeri.

      Mõned aknad vastasmajas olid valged. Üks rikkis vilkuvate esilaternatega buss tuli kolistades mööda tänavat. Siis jäi kõik jälle vaikseks.

      Ühes aknas kustus valgus. Farid püüdis aega arvestada. Nad olid oodanud umbes pool tundi. Ta oli väga näljane, kuna ta polnud varahommikust saadik midagi söönud. Nende kaks joogipudelit olid samuti tühjad. Aga ta ei tahtnud lisa küsida. Nende juht saaks vihaseks. Nad tulid siia püha ülesannet täitma ja tema küsib vett.

      Veel üks aken tehti pimedaks. Kohe seejärel ka viimane. Maja oli nüüd pime. Nad ootasid veel. Siis andis juht märguande ja nad kiirustasid üle tänava. Väravas istus vana valvur ja magas. Käes oli tal puukaigas. Juht virutas talle jalaga. Valvur ärkas ja Farid nägi, kuidas juht hoidis nuga valvuri näo juures ja sosistas talle midagi kõrva. Hoolimata tänavalaterna viletsast valgusest nägi Farid vana valvuri silmis hirmu. Mees tõusis ja liipas kangetel jalgadel minema. Nad avasid kergelt kriiksuva värava ning lipsasid aeda. Lõhnas tugevasti jasmiini ja mingi maitsetaime järele, mille nimi Faridile ei meenunud. Kõik oli endiselt täiesti vaikne. Maja kõrge ukse juures oli silt tekstiga: Kristlike Õdede Ordu. Farid püüdis ära arvata, mida see võiks tähendada. Samal hetkel tundis ta oma õlal kätt. Ta võpatas. See oli juht, kes teda puudutas. Juht kõneles esimest korda, nii tasa, et isegi öötuul ei võinud ta sõnu kuulda.

      „Meid on neli,” ütles ta. „Majas on samuti neli inimest. Nad magavad kõik eri tubades. Toad on kummalgi pool koridori. Nad on vanad ega osuta mingit vastupanu.”

      Farid vaatas kahte teist meest oma kõrval. Nad olid temast mõned aastad vanemad. Korraga oli Farid kindel, et teistel polnud see sugugi esimene kord. Ainult tema oli uustulnuk. Sellegipoolest säilitas ta rahu. Rachid oli kinnitanud, et see on Prohvetile meelepärane.

      Juht vaatas talle otsa, nagu oleks ta tema mõtteid lugenud.

      „Siin majas elab neli naist,” ütles ta siis. „Nad kõik on välismaalased, kes keelduvad vabatahtlikult meie maalt lahkumast. Sellega valisid nad surma. Pealegi on nad kristlased.”

      Ma pean tapma naisterahva, mõtles Farid kähku. Sellest polnud Rachid midagi rääkinud.

      Sellele võis olla ainult üks seletus.

      Vahet polnud. See ei omanud tähtsust.

      Siis läksid nad majja. Välisukse lukku oli lihtne noaga lahti muukida. Majas sees, kus oli palav, kuna õhk üldse ei liikunud, panid nad taskulambid põlema ja otsisid hiilides üles laia, maja läbiva trepi. Ülemise korruse koridori laes rippus üksik hõõglamp. Kõik oli endiselt täiesti vaikne. Nende ees oli neli suletud ust. Nad olid noad välja võtnud. Juht osutas ustele ja noogutas. Farid teadis, et nüüd ei tohtinud kõhelda. Rachid oli öelnud, et kõik peab toimuma väga kiiresti. Ta pidi vältima silma vaatamast. Ta pidi vaatama ainult kaela ja seejärel lõikama, kõvasti ja otsustavalt.

      Tagantjärele ei suutnud ta toimunust kuigi palju meenutada. Naine oli lamanud voodis valge lina all ja tal olid vist olnud hallid juuksed. Ta oli näinud teda vaid ähmaselt, kuna tänavalatern ei valgustanud tuba kuigivõrd. Naine oli ärganud samal silmapilgul, kui ta lina ära tõmbas. Aga ohver ei jõudnud veel karjuda ega õieti taibatagi, mis toimub, kui Farid juba tal kõri läbi lõikas ning ruttu sammu tagasi astus, et veri talle endale peale ei pritsiks. Siis oli ta ümber pöördunud ja läinud tagasi koridori. Kõik oli toimunud vähem kui poole minutiga. Kusagil tema sisemuses olid sekundid tiksunud. Nad olid just koridorist lahkumas, kui üks meestest hüüdis midagi vaikselt. Hetkeks juht tardus, nagu ei teaks, mida teha.

      Ühes