Antagu meile andeks. Sari Moodne aeg. A. M. Homes
kas seal üldse oli radiaatoreid? – või hoida mind keldris nagu teaduseksperimenti. Nad oleksid võinud mu ketassaega tükkideks lõigata ja tühja varukülmikusse toppida. Kui see, mida nad vanematest rääkisid, vastas tõele, siis oleks kulunud igavesti või vähemalt neljanda juulini, enne kui mind oleks leitud. Mu pea käib ringi. Mind võeti pantvangi, ma olen internetiidioot, ma olen inimvare. Miski vibreerib sõidu ajal; alguses arvan, et auto, aga punase tule ees peatudes vaatan alla ja näen, et mu jalad värisevad metsikult.
Sõidan otse kooli. Teaduskonna sekretär vaatab mind murelikult. „Loodan, et saite mu sõnumi kätte.”
Mul pole aimugi, millest ta räägib.
„Teie tänane lõuna.”
Hakkan higistama. „Ma ei söönud lõunat,” ütlen, tundes kirssi kurku kerkivat.
„Teil pidi olema iga-aastane lõunasöök doktor Schwartziga.”
Unustasin täiesti.
„Tal juhtus hambaga õnnetus; jätsin teie kodutelefonile teate. Professor Schwartz murdis täna õppejõudude hommikueinel hamba ja paistab, et teda ootab juurekanali täitmine. Ta tahab teiega kohtuda pigem varem kui hiljem, nii et lepime homseks uue aja kokku – keskpäevaks.”
„Ma olen kohal,” luban.
Vastuvõtutund. Sellele peab lõpp tulema. Mida ma „lõunanaistega” ka ei teeks või ei mõtleks tegevat, see tuleb lõpetada. Täna pääsesin kergelt, järgmine kord võib palju hullemini minna. Uurin kalendermärkmikku. Homseks on mul kirjas kohtumine mingi naisega – ainus, mida ma temast mäletan, on see, et ta viitas meie sõnumivahetuses ühtelugu 1960ndate aastate telesarjale „Nõiutud”. Mulle jäi mulje, aga võib-olla oli see minu enda fantaasia, et ta haudus mõttes mingit nõiamängu ja vajas meesterahvast mänguseltsiliseks. Teisest küljest ajendab tänahommikune elamus mind süngemaid mõtteid heietama – nüüd mõtlen ma, et järsku on ta eeslinnanõid, kes katsetab oma süngeid kunste tummade koerte või õnge läinud meeste peal.
Püüan kooli arvutis oma meilikontole logida. Ma ei pääse internetti. Mõnevõrra hirmununa tunnen, et pean kohtumise kohe tühistama, kohe praegu – mitte kümne minuti pärast, vaid nüüdsama, kuni olen veel tugev ja otsustav, enne kui kaotan tahtejõu. Lähen ärevalt teaduskonna sekretäri juurde. „Miks ma internetti ei pääse?” küsin.
„Server on maas,” vastab ta.
„Kogu linnakus?” küsin, mõeldes, et ehk saan raamatukogusse joosta ja seal tegutseda.
„Jaa, kogu süsteem on maas. Kui teil on vaja meile lugeda, siis võite mu moblaga sisse logida.” Ta tõstab telefoni, kahekümne esimese sajandi puutetundliku imevärgi.
Jäljeraasukesed. Kui login oma kirjakasti tema Androidist või mis pärgel see tal on, siis jätan elektrooniliste raasukeste jäljerea, samasuguse, nagu jätaksin ka kooli arvutist oma isiklikule meilikontole logides. Õige vähese vaevaga, pisikese elektroonilise läbikammimisega leitaks mu jäljed, mis viivad otse „Nõiutute algkursusele”.
„Pole vaja,” ütlen, tundes äkki, et asi pole enam üldse nii pakiline. Tõtt-öelda olen rõõmus, et server on maas – see päästab mind minu enda käest.
Lähen auditooriumi, valmis arutlema pilkenime Triki-Dicky päritolu üle. Alustan sellest, et tutvustan Helen Gahagan Douglast, näitlejannat ja näitleja Melvyn Douglase abikaasat, kes tegutses 1940ndatel kongressis kolm ametiaega, sealhulgas see aeg, kui tal oli armulugu tollase kongresmeni ja tulevase presidendi Lyndon B. Johnsoniga. 1950. aastal kandideeris Douglas Nixoni vastaskandidaadina senatisse. Nixon kasutas ära kommunismivastaseid meeleolusid, vihjas Douglase poolehoiule „punastele” ja käivitas laimukampaania, levitades Douglase-vastaseid voldikuid, mis olid trükitud roosale paberile. Helen Gahagan Douglas kaotas valimistel, kuid vermis hüüdnime Triki-Dicky, mis jäi Nixonile alatiseks külge.
Triki-Dickyt kasutati ka hiljem, viidates Nixoni kõiksugustele tempudele, alustades kampaaniafondide kasutamisest isiklikuks otstarbeks ning lõpetades spioneerimise, varguse, pealtkuulamise, kukutamisvandenõude ja võimalik, et millegi hullemagagi. Kui Nixonil juhtus äpardusi, läks ta tigedaks, ja kui ta kaotas või tal midagi ebaõnnestus, läks ta veel tigedamaks. Ta oli pisut liiga enesekindel. Kui David Frost 1977. aastal oma kuulsas intervjuus tema teatud tegude seaduslikkuse kohta küsis, vastas Nixon täie kindlusega: „Kui seda teeb president, siis järelikult on see seaduslik.”
Auditoorium vahib mind tuimalt. Kordan: „Kui seda teeb president, siis järelikult on see seaduslik.” Nad noogutavad. „Kas see on tõsi?” küsin ma. Nad jäävad nõutuks. „Mõelge selle üle järele,” ütlen ma. „Laenutage video.” Panen raamatud kinni ja lähen välja.
„Ma unustasin kohtumise Schwartziga,” kurdan Tessiele niipea, kui olen koduuksest sisse astunud. „Mul oli otsata kummaline päev ja see läks mul täiesti meelest.” Laskun põlvili ja vaatan koerale silma. „Tessie, isegi kui ma sulle sellest räägiksin, ei usuks sa, mida ma läbi elasin.” Login arvutisse ja tühistan homse „kohtingu”.
„Mis mõttes tühistad?” kirjutab naine vastu.
„Selles mõttes, et ma pean selle tühistama,” kirjutan mina.
„Kas tahad uue aja kokku leppida?”
„Praegu mitte.”
„Kui ütled seekord ära, siis rohkem ei saa,” kirjutab ta.
„Pole parata, tööl on aastaaruande aeg.”
„Su munn kärvab,” tipib naine.
„Mul pole sellisele õelusele vastamiseks sõnu.”
„Käi persse.”
„Ole viisakas,” tipin. „Ma tean, kus sa elad, sa andsid mulle oma aadressi, mäletad?”
„Kas see on ähvardus? Mu mees annab sulle peksa.”
„Mees? Ise ütlesid, et ei ole abielus.”
„Oih. Head päeva ja edukat koosolekut. Sa saad ju aru, et ma teen nalja; kui tahad uut kohtumist kokku leppida, siis meili, mõtleme midagi välja.”
Tõmban arvuti juhtme seinast. Lihtsalt väljalülitamisest ei aita. Mul on vaja, et kuvar läheks mustaks, ooterežiimist on vähe.
Aastaaruanne. Valmistun lõunasöögiks Schwartziga. Otsin Nixoni kohta igasuguseid infokilde, värskendan teadmisi hiljuti ilmunud ja peagi ilmuvate sellealaste raamatute kohta. Vaatan üle kursuse nimekirja ning püüan nimed nägudega kokku viia, juhuks kui ta mainib mõne sõbra sõbra last. Loen kooli aastaülevaadet, kogun mõtteid kõrghariduse olukorra kohta. Asun teele, tuletades endale meelde, et olen mängumees väljakul, ma olen ainulaadne, ma olen Nixoni spetsialist.
Schwartz. Ühest küljest olen ma teda aastaid tundnud; teisest küljest on ta teinud muudatusi: õpetab vähem, räägib televisioonis rohkem. Et tema pädevusvaldkond on sõjaajalugu, küsitakse temalt kommentaare peaaegu kõigele. Arvan, et ta palub mul rohkem loenguid võtta, et ta ütleb: „Aitab ühe kursusega semestris jantimisest, sul on nii palju öelda, nii palju väärt kogemusi, meil on sind rohkem vaja kui kunagi varem – kas saaksid kursuse-paar juurde võtta?”
Meie lõunakohtumine ei toimu seekord tavalises restoranis, kus mina võtan alati Viini šnitslit ja tema võtab sibulatega maksa ning me räägime naljatledes oma vanematest ja sellest, kuidas me noorematena ei söönud kunagi sihukesi toite, aga nüüd, kui oleme niisama vanad kui meie vanemad toona, tunneme neist suurt mõnu. Sööklas mõtlen ma ainult sellest, kuidas ema käis oma sõpradega söömas kodujuustu ja virsikuid.
„Kas tulime siia su hamba pärast?” küsin Schwartzilt.
„Hambaga on kõik korras,” vastab ta. „Me oleme siin aja pärast. Mina võtan supi,” ütleb ta ettekandjale.
„Tassi või kausiga?”
„Tassiga,” vastab Schwartz.
Mida veel?
„Seltser,” ütleb ta.
„Ja teile?”
Tõmbun