Hundipäikese aeg I. Metsiku jahi algus. Tamur Kusnets

      ÜKS

      Udu lainetas külmade soolaste voogude ning hämarusse mattunud kivise ranniku kohal; õhku täitis kõduneva adru imal lehk. Tumehall merevesi mäsles teravate karide ja ajupuude ümber, loksudes kitsaid vahujoomi klibule jättes randa. Vägevate rahnude vahelt kerkisid sünkjad tumedad varjud. Valitses vaikus, mida ei häirinud isegi merelindude kiledad hääled, üksnes näkkide kutsuvad ohked näisid kuuldamatul sosinal mööda veepinda libisevat… Tähed sirasid taevas kui brisingite kalliskivid; kalbe kuu kallas kõik õrnkahvatu kumaga üle. See oli otsekui Niflheim, udude ja salapära maailm, mille peale toetus pimeduse kõhedusttekitav käsi. Rannalõugaste ja kaldapadurate kohal oli tume veeaur, meresoolast kidunenud põõsastelt nirises rõskusepisaraid. Põhjala jahe meri loksus oma kivises sängis.

      Ootamatult kerkis udu kohale koletise avali lõugadega viirastuslik lõust. Jõletise merevaigust silmad läiklesid pimedas ning tumedas puus helendasid luust voolitud kihvad. Pikk oskuslikult nikerdatud kael jätkus raske tammise täävina, mis lõikas hääletult läbi mustjate lainete; madala tõrvatud parda kohal välkusid pikad aerud ning veikles värvikirevate kilpide rida. Täävi ehtiva lendmao taga seisis pikk laiaõlgne turvistikus mees, kelle linakarva juukseid kattis kuldpanustega kiiver. Käes hoidis ta pikka lipuoda, mille teraviku all lehvivate värvitud hobusejõhvide keskel ripnes kuivanud hundikäpp. Udu kõledad kombitsad roomasid mööda mehe pihta ja soomustatud rinda üles, kattes naastud veepiiskadega ning ulatudes hõreda auruna isegi õlgadeni.

      Alus näis otsekui suitsust esile ujuvat… Harvade välgatustena peegeldusid kuukiired sõudvate sõjameeste relvadelt ja pealiku uhkelt soomusrüült. Allalastud mastiga musta laeva piirjooned olid veeaurus ähmased, kuid muutusid üha selgemaks – see oli halvaendeline ja röövloomalikult sihvaka kerega alus. Udust ilmus veel teinegi viirastuslik mastita paat, selle kannul libises hääletult esile kolmas; kõik nad liikusid enneolematult vaikselt, isegi aerud rasvaga määritud pardaaukudes ei kriiksunud. Pikkpaadid järgnesid käratult üksteisele, vaid rasked, tugevaid sõudjakäsi tunda saanud aerud tekitasid vees mulksuvaid keeriseid. Tumehallide merevoogude taustal terendasid ohtukuulutavad meremadude taolised mustad ja madalad laevad.

      Udust märgunud juuste ja habemega pealik silmitses mornilt eespool, tumeda vee kohal kõrguvat hambuliste astangute, hõredate kuivanud rohutuustide ja veerkividega palistatud randa. Puust tahutud ning ammugi sammaldunud iidne jumalakuju konutas madala kuristiku kohal justkui udus valvav vaenulik hiid. Kaljujärsakute jalamil lösutasid madalad lamedad kivid nagu suured mereloomad. Mis võis peituda selle paeseina taga, võõral, külmal ja kivisel maal?

      Sõjamees raputas korraks pead, veepiisad langesid ta soolakirmes juustest; hundipäikese kahvatu valgus muutis pealiku uhked ja suursugused näojooned kooljalikuks. Helesinised silmad näisid hämaras mustadena. Karm ilme ei kadunud mehe palgelt, ainuski lihas ei liikunud linakarva habemega näos. Võõraid hädaohte peitev rand lähenes iga hetkega…

      KAKS

      Öhe prahvatas koerte raevukas lõrin ja haukumine; Ballimar virgus silmapilkselt ning tema sisemust valdas jäine hirmukramp, mis viivu pärast kadus. Suures pimedas mõdukojas vandusid unesegased sõjamehed, tumedad kogud vilksatasid hõõguvast leeasemest mööda, kostis relvade tuhme kõlksatusi, kolksus kilp. Väljast kuuldus paljude meeste kiireid samme, võõras keelepruugis lausutud äkilisi karedaid sõnu, vihaseid karjeid, penide surmaeelseid kiljatusi. Pimedal õuel jagati raevuseid hoope; kuskil hakkas kähinal üürgama sõjasarv. Keegi karjatas võikalt, naishääled halasid, kõlas pikk valuline oie. Ägeda kähmluse käigus klirises teras. Kuskil eemal hakkasid ohtukuulutavalt kõmisema trummid; taas jõrises sarv, millele vastas teine.

      Nõidpreester Beanstani madal hääl andis kimbritele karme lühidaid korraldusi, sõdalased ümatasid midagi vastuseks, mõdusaalis ruttasid ärevad sammud. Ballimar, kes oli äsja täismeheks pühitsetud, hoidus targu kogenud sõjameeste teelt kõrvale. Noormees oli täiesti võitlusvalmis, tema tugevad lihaselised käed hoidsid laiateralist sõjakirvest, laia vöö vahel oli ohtlik põdrasarvest pidemega pistoda. Kimbri pikad juuksed langesid ea kohta liiga vägevatele õlgadele, nõtked liigutused reetsid harukordset väledust ja kehaosavust.

      Öös kuuldus puidu raginat – röövlid purustasid aitade ja panipaikade uksi.

      Süttiva tõrviku valgel nägi noormees lipuodaga preester Beanstani, kimbrite vürsti, keda ümbritsesid karmiilmelised kaaskondsed. Tal oli tume avar preestrirüü üll ning selle all tihke rõngashame; pronksplaatidest vööl rippus lai kaheteraline mõõk. Keskealise mehe juuksed ja pard olid sugemata ning ta sünge nägu oli otsustavust täis. Vägev kämmal haaras pikakasvulisel noormehel valusalt õlast. Nende pilgud kohtusid ja Ballimar võpatas. Isa silmist kumas kiindumus, mure ning tumm palve ennast hoida…

      “Grue!”

      Tungla hüplevasse valgussõõri ilmus vagudest küntud näo ja tuhkjate juustega mees, kel oli pikk hall hõlst seljas, suur vibu nooletupega turjal ning lühike oda käes. Beanstan noogutas sõnatult poja suunas. Napi märguande peale astusid Ballimari kõrvale nõid Grue’ kaksikutest pojad Arnlaug ja Gunlaug, kes hoidsid oda ja kilpi käes. Läheduses seisvate kimbrungide nägudelt polnud võimalik välja lugeda midagi peale võitluskihu ja kindlameelsuse – sitked sõdalased olid valmis esimese märguande peale heitlusse sööstma. Ballimar tundis rinnus ärevusvärinat; ta surus selle alla ning noore metslase silmad tõmbusid tärkavas verejanus pilukile. Mida siis veel oodati, Wotani kaarnate nimel? Mõdukoja ümber olid vaenajad!

      Nagu vastuseks nooruki kannatamatusele raksatasid uksepooled ristseliti, ründurid tunglesid rüsinal üle kõrge lävepaku välja ning nende kätes sädeles teras. Pimedal õuel liikusid tumedad varjud, keegi röögatas hoiatavalt, ent hääl lämbus kõris mulksuvasse verre. Niiskes ööõhus vihisesid esimesed nooled.

      Beanstan tõi kuuldavale metsiku võitlushüüde, puhkes julm taplus; teras helises öös, võitlusraevust haaratud sõjamehed karjusid, kajasid valuoiged. Kusagil udus tagusid järelejätmatult trummid. Juba leegitses püstpalkidest ja paekivist valli kõrval tõrvikuna vahimaja, valgustades oma kumaga osakest võitlustandrist. Üks kimbritest röökis kähedalt ja saatis järsu liigutusega teele pika vibaja varrega angoo, mis tabas üht röövlit sellise hooga rinnakuluu alla, et teravik jala võrra seljast välja tungis. Samas langes ka Beanstani sõdalane, kes oli kirvega otsaette saanud. Mõned ellujäänud koerad kilasid meeleheitlikult; paar ründurit kukkusid, nooled rinnus. Vaenlased tungisid kimbrungidele igast küljest kallale, neid näis iga nurga ja seina tagant juurde tulevat. Üks röövlitest, kel oli oda läbi kere tunginud, ulgus paeplaatidega kaetud õuel. Tumedad kogud visklesid siia-sinna, õhku rebestasid jõhkrad röögatused ning raskete löökide matsatused, mille saatel lõikas teritatud raud liha või murdis konte. Paar teineteise kõrri klammerdunud sõjameest veeresid kõval pinnasel, välkusid noad ja voolas veri.

      Ballimar oli esimeste seas, kes õuele pääsesid. Tema silme eest vilksatasid mööda valukrambis suuga habetunud nägu, kirev kilp ning halja raua helk. Noormees kummardus vuhiseva mõõgalöögi alla, astus kiirelt ümber pöörates tagasi ja virutas tapriga, tabades vaenlast selgroogu. Kime röögatus kriipis ärritavalt Ballimari kõrvu; samas pistis Arnlaug ühest röövlist oda põiki läbi ja Gunlaug püüdis kilbiga kinni noorele kimbrile määratud saxilöögi. Sõjasarved üürgasid kõrvulukustavalt, kuid siis jäi üks neist järsu kiunatusega vait. Verelõhnast ja karjetest sõgestununa vehkis Beanstani poeg laiateralise tapriga, tõrjus rünnakuid, tungis ise peale ning taandus, kaksikud truult kõrval. Omad ja võõrad trügisid mööda, oigav röövel kukkus selili, jalad tallasid tal otsas, kuni kellegi raske hoop ta elusädeme kustutas. Üks noorepoolne kimber ulgus lahtist sisikonda kinni hoides; Ballimar hüppas temast üle ning ta kirves kiilus vaenlase kaela ja õla vahele nii, et veri kimbrile näkku pritsis. Teda oli haaranud metsik iha tappa; ta karjus mõttetult, raius, lõi jalaga ning kus polnud ruumi anda tappev hoop, virutas rusikaga. Kirves oli silmast pidemeni verest libe, ent noormehe soonilised kämblad hoidsid seda kindlalt.

      Vaenlase