Räestu raamat. Lauri Sommer
aph>
igal metsal ja igal maanurgal on oma keel, hääletu ja sõnatu, mida õpid mõistma silme kaudu siis, kui ise oled selle kohaga kuidagi hingeliselt yhte kasvanud.
KUHU MUL MINNA
Metsa taga on yks kollane maja, kuhu tee viib vahtrapuude vahelt. Kunagi seda lõpuotsa polnudki. Aga nyyd tuled piki sammaldunud kivide rida, mis sajandi eest oli piiriaed, teed kolme kase juures käänaku ja varsti ta paistabki. Tiigist mööda ja kohal. Yle õue läks kolm sissetallatud jalgrada. Maja juurest pesuköögi juurde, sealt lauda juurde ja laudast maja juurde. Neid käisid vanad tööd tehes nii palju, et need olid mulda kulunud. Väikesed suundusid, mis kuhu – keldrisse, puukuuri, vanale prygimäele või aeda. Käin neil ju minagi. Vahel tallan mõne raja metsast puid tuues porile või puukuuri käies lume sisse jäälibedaks. Või kyhveldan talvel, nii et nina tatine. Suitsusauna manu viiv rada pole õnneks ka päris kadunud. Kunagine suurem karjatee on mutimullahunnikutest myhklik, mõnikord komberdan seda pidi kuusepakke täis käruga ja Onu sõidab sealt vahel oma maasturiga. Või seisab teeharul lõikuskuu öösi põllurentniku kombain, mille paagist kylavargad proovivad kytust näpata. Kunagi tallasid lehmad selle suvel tolmama ja tõid sygisel pori lauta. Ymber talu moodustub ka pisem ringtee, kus piimaauto käis ja mida mööda ennevanasti kiirust joosti. Aiarada pysib kogu aeg nii vaevumärgatavalt olemasolevana ja on kõige ilusam tulpide paiku, kui ta peenra juures teeb õndsa kaare pisikese õunapuu ja vana aida poole minnes. Rohi pole siis veel suur myyr, vaid erkroheline ja hämaruses annab tulbiõite punane selle taustal sydamelähedase värvide kooskõla. Orutee kukub endiselt mäest alla ja rebased armastavad seal yhele kohale oma hunnikuid jätta, harilikke hulkurite visiitkaarte. Suusarajad talvel on iga kord erinevad. Kestavad ainult järgmise tuisu ja sulani. See ärapyhkimine on ilus. Pärast võid sõita hoopis mujalt. Suusateid tegid palju mu onud ja Ema, kõigi äkiliste allalaskmiste, lagemaa lusti ja visade tõusudega. Laanetee viis siit yle Vasara Lepisty poole. Koolilapsed käisid seda ja kes muidu juhtus. See oli vabariigi tulekust saadik unarule jäänud, aga olevat läinud aastal taastatud. Harv asi selles kaduvate metsateede ajas. Peaks vaatama minema. Kolhoosiaegne ja ilmselt sajandivanune töötee läks siit Zooru-Sännä maanteele Viru tallide manu. Sealt pole olnud sõitmist oma 15 aastat. Meie mant sinna suundunud rajalõik on nyyd põld. Metsateed, mida kunagised käinud talust tallu, omapead ja marjul, on samblal veel aimatavad kymnete peale kukkunud puude alt ja astudes mööda neid samblavahesid või okkapõrandaga koridore, mis ikka imekombel pysivad, kerkib jalgesse mingi soojus. Yhes kohas on kidur tamm yle raja kaardunud, moodustades justkui Teise Maailma sissekäigu. Sealt edasi on hingeldamisi, harva. Aga tavaliselt tuleb ikka rägastik, noored kuused keset teed ja pehastunud tormimurd. Siis tuleb käia risti-rästi või astuda edasi seal, kust kitsed on läinud. Mõned rajad, mida palju hulkund, pole mitme aasta taimede seest ja puude alt enam leitavad. Kuidas minna maasikale, kui seal asemel on võsa, heinamaale, mis juba lagendikega noor mets, kunagise lemmikmännini, mille alumiste oksteni enam ei ulatu? Vahel saab. Teed maastikul muutuvad siis teedeks kujutluses. Astun sisse paari paika, kuhu teistel pole olnud aega konnata. Iga inimese sees ja aegade vahel käib ju pidev sulandumine. “Igavene praegu” on ainult unistus, mis korraks täitub ja jälle kaob. Siis tukun edasi seda und, millesse inimkond on ennast mõistnud. Ma pole end äratanud ja kas sellel kujul saakski? Kinnitan vist endale, et segavat on liiga palju, ärganul oleks sellises keskkonnas aina nälg, ja sõelun eelmisi hetki nagu näppe kriimustavat palvekeed. Et oleks abi. Ja siiski on see teisiti. Praegune kohtub igas hetkes väga paljude olnute ja mullustega ning muutub selle läbi. Teisest servast immitseb sisse ka veel syndimata mälestusi. Seegi valgus ei ole meie eest suletud. Mõttekaaslus on aken teiste ellu. Kui see on ajas paotunud, siis yksinduse ving lahtub. Mida kauem inimene elab, seda rohkem on tal võimalusi selliseks synteesiks (või ka annihilatsiooniks). Kui ta ainult veel julgeb ja jaksab. See on lapsepõlve testament, sest uus lapsepõlv ootab lävel.
Vähe on sellest, et tunned iga õunapuud ja taluhoonet, pead teadma ka, kes need istutas või ehitas. Iga asi on kyll asi, kuid peale selle on see veel kellegi kätetöö ning iga töötegijat peab tänuga mälestama. 1
SEAL …
Kollases majas ja selle ymber elasid need vanad, kes olid siis juba pensil, kui ma syndisin, keda ma veidi yle kolmekymne aasta mõistatasin. Nende eluajal olin ainult inimese hakatus, kes “om elost ynnõ und nännü’”. Või kuidas see Vanaisa ytleski. Osa inimeseks saamist tuli tänu kokkupuutumisele selle maailmaga, kuhu nad kuulusid. Osa on nyydki tulemata. Paik ja nemad andsid otsa kätte. Kui elu proovile paneb, tuleb ikka kodu meelde. Millestki tähtsamast mul praegu rääkida pole. Neis aastates on liiga palju sõnu raisatud sellele, mida on sobiv öelda, mis on öeldud töö korras, hetkega aeguvatele tyhiasjadele, kirumisele ja kurtmisele. Selleks pole ju keel antud, vaid ikka hoidmiseks ja aitamiseks. Kõige raskem on inimese moodi rääkida just lähedasest. Sest mis on keegi ilma kodu ja kodutundeta – allakäija, keda on raske jalule aidata. Paik settib inimesse aastatega ja inimese olemus imbub maastikku ja hoonete seintesse, nagu jääks kivi pinnale kerge tuulejoon. Ta on seal alles kuni ilma otsani, lõpmatult või ylestõusmise päevani, nagu keegi seda nimetab. Kuni Maa on veel Maa ja inimene inimene. Tõepoolest peaksid maal elavate inimeste eeskujuks olema muistsed vitsamehed ja loonatargad, kes leidsid yles head veesooned kaevudele ja näitasid ära kohad, kuhu ehitada maja, mis kiiresti ei kõdune ja kus inimestel on rahulik elada, joonistasid käeviipega saagikate põldude piirjooned, mida peremees harima asus ja nii edasi.
Maastiku tunnetus ja lugemine on algseim tarkus, millest lähtudes avanevad selle osade (rohud, puud, kivid, loomad, veed, inimesed, linnud, muld) mõistatused. Nagu iga salandu, on ta kangekaelse, meist enestest tehtud lukuga suletud.
Koduga võib kimpu ka jääda. Vahel on kukil võlg või syy, vahel arvad, et asud kitsas ja kehvas kohas. Vääriksid palju paremat. Ja siis vaatad, et kui teine saab kätte selle parema, mis ta siis teeb. Muudkui pabistab selle pärast, rygab ja kindlustab, ei ole tal rahu seal. Mõnesse hoonesse asudes kohtad võõrust, mis ei lahtu. Kodustad ruume, nagu oskad. Aga maja tõrgub, tuba ei taha. Nad hoiavad endas midagi, millesse Sina ei sobi. Siis tuleb minna ise. A ku om kodo kullanõ sys om miil iloline. Siis saab telefoni öelda: “Ma olen kodus praegu …” ja teha seda täie rahu, õdususe ja rõõmuga. “No mis Sul on seal kodus siis?” kysib kiusaja vastu. Proovi sa ära rääkida. Ei ole ju ainult tuttavad asjad ja vaade aknast. Väga lähedalt ei paista ka hästi. Mingi võbelus paremas nurgas. Vahel ma märkan siin midagi, mis tekib siia ainult minu aegu ja mõnikord ei näe pini pussugi. Ma olen siin olnud oma elu kõigil aastatel, peaaegu neljakymnel suvel, aga mäletan tegelikult ylekohtuselt vähe. Kusagil pidi olema see hetk, mis eelnenut kustutama hakkas, aga ma ei tea, kus. Kerin tagasi linti iseenese mustas kastis. Ootan. Aeg-ajalt jälle kerkib miskit nagu veepinnal lõhkev mull, kui vaadata kesksuvel vanade puuhiiglaste all vabalt käänleva Verioja punakaspruuni põhja. Või istuda kevadel mõnel kivil kesk kiiresti mööduvat vahuvett seal tasapisi laiali vajuva tammi juures. Vesi sumatab väikesest kosest pea ees alla ja kohin kostab mäele välja. Vool pyhib peast ära selle, mida sinna vaja ei ole. Suur vahulaam jääb seisma ojasoppi. Ja siis on vaikus. Mälestus maigutab suud. Kärbes ajab mu vara hommikul yles ja kõnnib targa näoga mööda Kafka sõbrakirjade raamatu kaant. Tema taga on uimased päevad, milles otsin tuge mäluvaiadest, piltidest, inimeste häältest ja mõnedest leitud paberilehtedest. Tuleks tunnistada, et ma ei tunne kedagi, aga on mõned oletused.
Sadadel juhtudel märkab laps ajapildis põhiliselt iseennast. Ta pilk on nutuhooski esmaselt õnnis. Need teised seal taustal, keda puudutab kordumine, kel on vastutus tema eest ja omaenda slepp, näevad teravamalt. Neisse on elu juba sisse lõiganud. Ja kord tuleb lapse juurde miski muutev, millel polegi kindlat nime. Võib-olla teada saamine, et maailm jätkub haaramatusse igas suunas. “Kas minust piisab?” Kodust välja minek, inimeseks teiste inimeste sekka koos kõigega, mida see tähendab. Sada imet ja inetust. Ekslemise ja enesekaotuse ilmingud. “Enne ju piisas.” Oma veri kõneleb selgelt, aga ei kuule. Ise pannakse segajad peale. Kui nad vaikima saad, hakkab kostma sisemine läkitaja. Nendes teadetes on miski, mida vahel peitma hakkame ja endas taga otsime, kui ka paistame otsivat hoopis midagi väljas. Algus enne katkiminekuid. Rahu endaga, sõprus, mõistmine, koostöö. Nende abiga lähevad natuke selgemaks ka kõik teised, kes nad ka võisid ja võivad olla siin yyrikeses elumängus.
Põlvkondade kett ei ole Sinu loomuse kett, kuid seal
Juhan Jaik, “Karumäe” raamatust “Nõiutud Tuks” (1999), lk 137