Kaljud ja kameeleonid. Marek Kahro
maja ees jalgratas, Matsu sadulas. Kapuutsiga dressipluus seljas, plätud jalas.
„Hei, Joss!” hüüdis ta mulle ja ulatas kaks Jakobsoni, seekord ilma ümbrikuta. „Võta, ja ära enam nii tee.”
Ma teadsin väga hästi, mida ta selle „nii” all mõtles.
„Sa oled mu elupäästja!” Oleksin teda äärepealt kallistanud, kuid selleks polnud tõesti aega.
„Hüppa nüüd raamile, ma viin su ära,” lausus ta kapuutsi kiivriks pähe tõmmates. „Baari, jah?”
„Just!” ütlesin ratta pärale ronides.
Öine linn koos oma põlevate tänavalaternate, mõne üksiku valgustatud akna ja eksinud autoromuga lausa lendas meist mööda, kui Matsu jalgratas meetreid neelas.
Jõudsime baari ette täpselt kell 23.07. Ühesõnaga, õigeks ajaks. Kargasin rattalt maha ning tänasin Maurit veel kord. Seejärel naasin baari.
Esialgu ei märganud ma Seppa kusagil. Võib-olla oli ta jälle vetsus? Kontrollisin sellegi koha üle, kuid asjata. Ehk tahtis ta mind pisut praadida? Püüdsin rahulikult sisse-välja hingata ning pingule tõmbunud lihaseid lõdvestada. Aga õlut ma selle tarbeks tellima ei hakanud. Pappi võib mujalegi kulutada.
Istusin jälle baaripukile. Viskivend ja blondiin olid kadunud, habetunud tegelased samuti. Ainult kaks kutti mängisid piljardit ning tegid seda nii lärmakalt, et jäi mulje, nagu torgiks palle terve meeskoor. Kohalik lesbipaar oli kah kohal – nad lakkusid teineteist hämaras nurgalauas ning kilkasid iga momendi tagant, et nende kohalolekut ikka märgataks. Üldiselt ei ole mul lesbide vastu midagi. Homode vastu ka mitte, kui nad just mulle külge lööma ei tõtta.
Aga Seppa ei olnud. Pidin teda tahes-tahtmata otsima minema. Tegin hingelistki leidmata baarile mitu tiiru peale. Kuid olin unustanud vana tõetera, mida tuulgi selle linnakolka majade vahel vihisedes sosistab: „Sa ei leia Seppa, Sepp leiab sinu!” Ja nii juhtuski. Sepp ilmus jälle nagu vaim minu selja taha. Judinad jooksid üle mu keha, kui tema külm ja madal hääl teatas: „Sa jäid hiljaks!”
„Ei jäänud,” ütlesin mina. „Mul kulus täpselt pool…”
„Jäid hiljaks!”
„Ma ei leidnud sind kohe ja…”
„Jäid hiljaks, poisu!” kõmistas Sepp. Tõtt-öelda mulle ei meeldi, kui minust vaid mõni aasta vanem tegelane nimetab mind poisuks, aga sel õhtul ei hakanud ma protestima. Sepp astus paar sammu lähemale ja tema suunurgas hõõgunud pläru lõi mulle kibeda suitsusopsu silma.
„Aga ma tõin papi,” seletasin kähku. Ei teagi, kas ma pabistasin või mitte. Olin nii segaduses, et ei saanud vist arugi, mis toimub või toimuma hakkab. Pistsin käe südamepoolsesse jakitaskusse ja… ma ei leidnud sealt tolmurulligi! Katsusin teist taskut. Ka see oli tühi. Aga ometi võisin vanduda, et panin Matsult saadud papi just jakitaskusse. Hakkasin järsku higistama. „Tõin papi…”
Sepp hingas mulle otse näkku. Tema kalasilmad välkusid nõudlikult. Torkasin käe automaatselt püksitaskusse ja… tõmbasin sealt välja kaks pisut kortsunud rahatähte. Tõstsin need Sepa lõusta ette ning järgmisel hetkel asusid rahapaberid juba tema hõlma all.
„Ole tänatud,” surus ta läbi hammaste ning irvas irooniliselt. Seejärel tõstis ta kämbla, lõi sõrmed harali ja lajatas mulle õlale. „Järgmise korrani,” sõnas ta pimedusse kadudes.
Ei iial enam, vandusin endale mõttes. Ei iial!
5
Seisin sooja vaikse sügisöö keskel. Minu taskud olid taas kõpist lagedad ning meel must nagu tõrvapapp. Mul ei olnud külm, kuid miskipärast läbistasid konte kahtlased värinad. Jalutasin mööda tühja tänavat, mida valgustas vaid paar lampi.
„Noh, Joss?” kuulsin järsku väga lähedalt kostvat mahedat häält. „Tuled või?”
Ma ei olnud märganudki, et ühe tänavalambi all konutas Mauri. Astusin talle lähemale ning jäin seisma nagu puupulk. Oleksin tahtnud talle midagi öelda: tänada, vabandust paluda ja mida kõike veel.Aga tema selge pilk sundis mind vaikima. Istusin taas jalgratta pakiraamile ning kihutasime koos läbi hilisõhtuse kolka nagu kaks vaprat varblast. Või koguni pistrikupoega.
Kargasin tuttava maja ees rattalt maha. Mauri soovis mulle head õhtut ning kadus koos tuulega varjudesse. Seisatasin mõne näruse hetke läve ees. Köögiaknas põles tuli: tuhm valgusvihk langes maja ette, kõrgeks kasvanud murule. Sellega seoses meenus mulle, et telekatoa lambil on pirn läbi läinud. Kaisa oli seda juba mitu korda lällutanud, nagu ka fakti, et vannitoa üks torudest tilgub vahetpidamata ja välisuks vajab hädasti õlitamist, kuid mõnikord jäävad mu kõrvad sellisele jutule kurdiks. Nüüd aga, kuulanud majja astudes ukse põrgulikku kriiskamist, otsustasin need toimetused lausa homme, kohe pärast kooli ette võtta.
Ootamatult vajusid minu pähe plaanid akendevahetusest, katuseparandusest ja üleüldisest kapitaalremondist, mis annaks sellele neetud majalobudikule vähegi elamiskõlbliku aura. Plaanid on muidugi head, aga õnnetuseks seisab kõik peamiselt selle krabiseva-kõliseva asjanduse taga, mida mul paraku ei ole. Miks kuradi pärast peab see nii ilmatu tähtis olema? Isegi Sepp ei anna enne plekiküsimist peksa. KÕIK maksab.
Inimesele ei ole elamiseks vaja enam muud kui õhku ja pappi. Ainult rikkad ja kuulsad on edukad, neil on noodid, mille järgi dirigeerida kogu maailma. Rikastele on lubatud palju enam kui teistele, sest nende käsutuses on RAHA – saladuslik võluvägi, mis võib moonduda milleks iganes. Ta ajab hulluks, sest teda on vaja rohkem kui mõistust. Loovutaksin kuradile kas või ämbritäie verd, et veidigi pappi taskutesse kraapida ja mõne napi hetke elust rõõmu tunda. Ma tean, et püsiv ja piisav papp teeks mind õnnelikuks. Kui ta ainult minu juures püsiks! Aga papp ei ole peni, kellele rihm ümber kaela siduda. Papp armastab väheseid ja mina nende hulka ei kuulu. Alati leiab ta viisi, kuidas minust eemale hoida, ning isegi kui ta mõneks viivuks mu lähedusse eksib, õnnestub mul teda vaid põgusalt nuusutada. Järgmisel silmapilgul on ta jälle kadunud, mina aga õnnetu, tige ja kibestunud. Mida rohkem ma tema peale mõtlen, seda enam veendun, et papp on valmistatud seitsmenda põrgu retseptide põhjal. Papp on hirmus tõbi ja needus, mis nakkab neisse, kes seda kõige vähem väärt on, ja ajab teised peast segi, muudab nad ahneks, hoolimatuks ja kurjaks. Papp on saatana sigitis ja inimesed joovad tema ihumahlu, kuni viimaks upuvad neisse. Ülejäänud surevad piinarikkalt janusse. Kardetavasti kuulun mina viimasesse kategooriasse, kuid ikkagi ei suuda ma kaotada usku, et minulgi õnnestub uppuda kord sellesse toredasse ookeani, mida nimetatakse rikkuseks. Jah, unista edasi, tainapea! Unista edasi, unelmad on veel tasuta.
Kellaosutid libisesid aeglaselt kesköö poole. Lonkisin elutuppa ja viskasin ennast põrandale pikali. Ma ei oska leida seletust, miks vahetevahel niimoodi teen, võib-olla on see alateadvusest tulev impulss, mis sunnib mind põrandal lamamisega stressi maandama. Igatahes lamasin eile õhtul taas jahedal pinnal, käed risti pea all, mõlemad ajupoolkerad vedelad. Oleksin tahtnud tegutseda, ennast korralikult liigutada, lihtsalt joosta, joosta, joosta, kuid samas tahtsin jäädagi juba võetud asendisse, kasvatada endale juured, püsida kindlalt ühel kohal ja mitte kunagi enam paigalt nihkuda. Sellised hetked on minu elus tavalised – hetked, mil tahan joosta, kuid samas paigale jääda. Kummaline küll, aga nii ma tunnen. Tunnete vastu, teadagi, ei ole võimalik sõdida.
Mul polnud aimugi, kui kaua seal põrandal, silmad pärani, lamasin, aga ühel hetkel tajusin, kuidas keegi, väga vastik keegi minu poole tuli. Ta seisatas ning vahtis mind nagu värdjat.
„Sa oled hulluks läinud,” ütles ta siis. Tema hääles oli põlastus.
„Kao minema,” soovitasin.
„Mida sa minu toast otsisid?” küsis ta tigedalt.
„Seda pappi, mille sa just kõrist alla jõid,” vastasin. Ma ei liigutanud ennast, kuigi käelihased hakkasid kukla all juba kangeks tõmbuma.
„Millest sa räägid?”
„Kao minema,”