Venemaa: valguses ja varjus. Marko Mihkelson
kaitseminister Ustinov näisid siiralt uskuvat, et Washington võib algatada tuumasõja, kartmata ise hävingut. 1981. aastal vallanduski Kremlis esimene tuumapaanika ning selle mõjul käivitas Andropov sama aasta mais Nõukogude ajaloo suurima luureoperatsiooni RJAN (Raketno-Jadernoe Napadenie – tuumaraketi rünnak), mis pidi otsima tõendeid ameeriklaste tuumaründe kavade kohta ja vajadusel vastu tegutsema.
Erilise hoo sai RJAN sisse alles 1983. aastal pärast Reagani kaht väljakutsuvat esinemist. Strateegilise kaitse algatusest oli juba juttu, kuid kaks nädalat enne seda, 8. märtsil oli president pidanud ülemaalisel evangelistide kogunemisel Orlandos väga teravatoonilise kõne. Just seal ütles Reagan, et Nõukogude Liit on „nüüdismaailma kurjuse kehastus” ja „kurjuse impeerium”. See avaldus muutus kohe sünnihetkel ajalooliseks ning kõlas otsese väljakutsena Kremlile.
Moskva ja Washingtoni pinged jõudsid haripunkti 1983. aasta sügisel, kui Nõukogude hävitajad tulistasid 1. septembril Sahhalinist läände jääva Moneroni saare lähistel kahe õhk-õhk tüüpi raketiga alla Lõuna-Korea reisilennuki, mis oli teel New Yorgist Souli. Boeing-747 pardal oli 269 reisijat ja meeskonnaliiget, kes kõik hukkusid. Moskva põhjendas oma mõrvarlikku sammu sellega, et lennuk olla olnud hoopiski luureretkel, mitte aga eksinud juhuslikult Nõukogude õhuruumi.
Vaid paar kuud hiljem algas Euroopas NATO ulatuslik staabiõppus Able Archer 83, mis simuleeris pingete eskaleerumist ja selle tipul koordineeritud tuumarünnakut. Selline stsenaarium pani Moskva närvid tõeliselt proovile, sest tuumaohu oludes arvasid mõned Vene strateegid, et õppuste varjus antakse tegelik tuumalöök. Seda arvamust oli süvendanud vahejuhtum 26. septembril 1983, mil Nõukogude Liidu raketitõrje eelhoiatussüsteem teatas ootamatult mandritevahelise raketi stardist Ameerika Ühendriikides. See osutus siiski arvutiveaks.
Able Archer lõppes üllatusteta ning see tähistas teatud määral ka kiiresti kohunud pingete maandumist. Kehva tervisega Juri Andropovi surm ja haiglase Konstantin Tšernenko esiletõus 1984. aasta veebruaris leevendasid suurt vastasseisu. Ka Reagan püüdis retoorikat veidi pehmendada, kuigi Moskvas ei avaldanud see mingit mõju.
Ronald Reagan oli Nõukogude Liidu silmis mõistagi väga keeruline president. Anatoli Dobrõnin, kes oli alates 1962. aastast olnud kahekümne nelja aasta vältel – kuue Ameerika presidendi ajal – Nõukogude Liidu suursaadik USAs, kirjutas oma mälestustes, et Reagani esimene võimuperiood oli tema saadikukarjääri kõige raskem aeg. Seetõttu pole ka mingi ime, et Kremlis mõeldi võimalustele, kuidas Valge maja ebameeldivast peremehest vabaneda.
Oleg Gordijevski meenutab, et 25. veebruaril 1983. aastal andis Jasenevo (KGB välisluure peakorter) kolmele residentuurile Ameerika Ühendriikides ülesande kavandada „aktiivseid samme”, et vältida Reagani tagasivalimist 1984. aasta novembris. Vene luurajad pidid looma kontakti kõigi võimalike Reagani vastaskandidaatide abidega nii tema enda parteis kui ka demokraatide seas. Nende sidemete kaudu püüti koguda infot Reagani hilisemaks diskrediteerimiseks kampaania käigus.
Samal ajal anti kõigile residentuuridele NATO liikmesmaades ülesanne levitada kõikvõimalikel viisidel loosungit „Reagan – see on sõda!”. Viiepunktilises memos süüdistati Reaganit sõja ja võidurelvastumise õhutamises, repressiivsete režiimide toetamises, rahvuslike vabadusliikumiste mahasurumises ja pingete tekitamises NATO liitlaste seas.
KGB katsed mõjutada USA sisepoliitikat kukkusid haledalt läbi. Reagani võit 1984. aastal oli sama veenev kui Nixonil 1972. aastal. Valijatekogus sai ta aga ajaloo suurima toetuse: 525 valijameest 538 võimalikust. Demokraatide kandidaat Walter Mondale oli edukas vaid kahes osariigis.
Muide, samal moel püüdis KGB sekkuda ka Suurbritannia sisepoliitikasse, et diskrediteerida Margaret Thatcherit. Viimase vastu alustati kampaaniat kohe pärast tema esimest valimisvõitu 1979. aastal. Kuid siingi jäid Moskva käed lühikeseks.
Kui jutt juba diskrediteerimisele läks, siis ei saa mööda minna ka paavst Johannes Paulus IIst. Nii näiteks saatis KGB välisluure peavalitsus 1984. aasta lõpul välja ringkirja, milles kästi 1985. aastal korraldada terve rida aktiivseid tegevusi paavsti maine õõnestamiseks. Ja nagu kahel esimeselgi juhul ei õnnestunud Vene salaluurel teha midagi populaarse kirikujuhi mustamiseks.
Reagani tagasivalimine presidendiks ei tähendanud siiski kohest poliitikamuutust Nõukogude Liidu suunal. Pingetipp oli küll möödas, kuid ka Margaret Thatcheri kiidetud Mihhail Gorbatšovi võimuletõus Moskvas ei muutnud salajase majandussõja üht peaeesmärki. Washington sihtis väsimatult Moskva naftatulusid ning lõpuks saatis neid ka edu.
Juba 1980. aastate algul oli Ameerika Ühendriikide salajase majandussõja üks peamisi sihtmärke nõrgestada Nõukogude Liidu kui maailma ühe suurima nafta- ja gaasitootja positsioone. Arvestuse aluseks oli eeskätt Moskva väga suur sõltuvus energiakandjate müügist. Tollal andis nafta ja gaasi müük hinnanguliselt umbes 70 protsenti välisvaluutas saadud ekspordituludest.
Impeeriumi laienemine Lõuna-Kaukaasiasse, eriti aga Aserbaidžaani liitmine 19. sajandi algul oli Venemaale suur strateegiline võit. Sellega kindlustas Moskva juurdepääsu väga olulisele maavarale – naftale. 19. sajandi lõpukümnendil alanud Venemaa naftatööstuse kiire kasv oli võimalik just tänu Bakuu maardlatele, mis andsid näiteks 1897. aastal 7,2 miljonit tonni ehk 96 protsenti kogu impeeriumi naftatoodangust.
1904. aastal tootis Venemaa juba 31 protsenti maailma naftast. Tõsi, vahetult enne Esimese maailmasõja puhkemist olid Venemaa tootmisvõimsused töölisrahutuste tõttu kahanenud ning maailmaturu kogumahust kuulus Venemaale veel 9 protsenti. Samal ajal on oluline rõhutada, et ka sajandialguse tippaastatel ei ulatunud naftaekspordist saadav tulu üle 7 protsendi kogu riigi väliskaubanduse sissetulekust. Siis ei suutnud miski võistelda teravilja väljaveoga, mis andis koguni kuni 70 protsenti Venemaa ekspordituludest. Vaevalt pool sajandit hiljem, sealhulgas pärast vägivaldset kollektiviseerimispoliitikat, oli olukord juba risti vastupidine.
Nafta kui strateegilise tooraine tähtsus kasvas eriti 20. sajandi teisel poolel. Volga-Uurali ja seejärel Lääne-Siberi naftaleiukohtade kasutuselevõtt ning maailma suurimate maagaasivarude avastamine muutis tublisti Nõukogude Liidu positsiooni maailmaturul, andes juba 1960. aastate lõpuks energiakandjate näol Kremlile väga tõhusa majandus- ja välispoliitilise relva.
1973. aasta Lähis-Ida naftakriis vaid tugevdas Nõukogude impeeriumi positsioone korraga nii naftaekspordis kui ka maagaasi tootmises. Sama kümnendi keskpaigaks tõusis Nõukogude Liit maailma suurimaks naftatootjaks, jäädes selleks 1980. aastate lõpuni.
Araabia naftaembargo sundis Lääne-Saksamaad ja teisi Lääne-Euroopa riike otsima uusi energiaallikaid ning just siis hakati huvi tundma Nõukogude maagaasi vastu. See viis esimese torujuhtme projekteerimise ja ehituseni 1980ndate esimesel poolel.
Lääne-Siberi Urengoi gaasimaardlast lähtuva torujuhtme rajamine langes kokku külma sõja kõige pingelisema perioodiga, mistõttu Ameerika Ühendriikide administratsioon püüdis teha kõik projekti peatamiseks. Washingtonis arvati, et 18 miljardit dollarit maksva torujuhtme rajamine Lääne-Saksamaale seab viimase sõltuvusse sovetiimpeeriumi energiatarnetest, mida Moskva võib kasutada ka poliitilise mõjutusvahendina.
Pentagon väljastas 8. juulil 1981 salajase memorandumi, milles analüüsiti Moskva valuutatulusid ja kirjeldati taktikalisi samme Nõukogude Liidu rajatava Lääne-Siberi torujuhtme vastu. Dokumendis rõhutati, et Washington peaks kasutama nii diplomaatilisi kui majanduspoliitilisi samme torujuhtme peatamiseks või vähemalt selle tähtsuse vähendamiseks. Eriti olulisteks partneriteks hinnati Suurbritanniat ja Jaapanit, kes erinevalt Lääne-Saksamaa või Prantsusmaa finantsasutustest ei olnud ennast veel lepingutega sidunud.
Memorandumis pakuti välja ka üheksa sammu Lääne-Siberi gaasile alternatiivsete allikate leidmisel. Nende hulgas olid näiteks veeldatud gaasi (LNG) võimaluste parem ärakasutamine ning Norra ja Hollandi gaasitootmise suurendamine. Üks viis oli takistada uue tehnoloogia müüki Moskvale. Ühendriikide tolliamet alustas 1981. aasta oktoobris operatsiooni Exodus, mille eesmärgiks oli piirata muu hulgas ka naftaja gaasitööstuses kasutatavate kõrgtehnoloogiliste seadmete müüki Nõukogude Liidule.
Vaatamata Ühendriikide jõupingutustele ei võtnud siiski ükski tema Euroopa liitlane, ka mitte Suurbritannia, midagi