Kindel linn. Tiit Aleksejev
paiskab täringud lauale, näen, kuidas need üles-alla hüplevad…
Ja paigale jäävad…
„Ülikuraiped!” surub üks ründajaist läbi hammaste. „Küllalt olete me verd imenud!” Ta silmis on väga palju vihkamist.
Tancred teeb petteliigutuse ja astub kiire sammu ettepoole. Samal ajal on kuulda kiiresti lähenevat kabjaplaginat. Kõrvaltänavast ilmub salk ratsanikke, kes meid nähes hobustele kannuseid annavad. Ühel neist oli tuunikal punane maokujutis. Bohemondi märk.
Mõne hetkega on kõik läbi. Sõjasulased pagevad mööda kitsaid tänavaid. Normannid ei vaevu neid jälitama. Üks rüüstajatest on mõõgaga lapiti vastu pead saanud ja lebab liikumatult selili.
Pöetud peaga ammumees on end püsti ajanud ja seisab, selg vastu müüri. Tancredi rusikas on tal põsesarna lõhki rebinud ja ta nägu nõretab verest. Mees ei tee seda märkamagi.
„Poome üles?” küsib üks normannidest, nooruke helesiniste silmadega miles, kes on toimunust silmanähtavalt ärritunud. „Kurat, kui iga hulgus rüütli vastu relva hakkab tõstma, siis on maailm omadega varsti õhtal!”
„Seda kindlasti,” nõustub Tancred. „Kirikuriistade pihtapanemine on selle kõrval köömes.”
„Nii et otsustatud,” ütleb rüütel ja viipab kaaslastele.
Ambur sülitab suust tumepunase klombi. Ta näol on põlglik ilme.
„Pole vaja,” ütlen. „See mees oskab sõdida.”
Köit käes hoidev normann jääb seisma ja pöörab pead. Ta silmad on kaks mudast lompi. Sogased ja ükskõiksed. Neis ei ole küsimust.
Kõhklust samuti mitte. Aga ta ootab.
„Mis tähendab, oskab sõdida?” uurib sinister silmadega miles umbusklikult. „Kõik me oskame. Kes ei oska, on surnud.”
„Iga käsivars on arvel,” ütlen. „Las tapab veel mõne pagana. Hiljem otsime ta üles”.
Sõjasulane keerutab köit. „Millal hiljem?”
„Siis kui Kerbogha on puruks löödud.”
„Tjaah…” venitab noor rüütel.
Tancred kortsutab kulmu. Seejärel puhkeb ta naerma. „Jumala õige!”
ütleb ta. „Isand Dieter, sinust saaks hea normann. Kui see võimalik oleks.” Ta viipab käega pöetud peaga mehe poole. „Hakka astuma, molkus.”
Vabakslastu korjab maast ammu ja viskab selle õlale.
„Pärast lahingut siis,” ütleb ta. „Kui sa veel elus oled, rüütliisand.”
„Selle pärast ära muretse,” ütlen.
Mees noogutab ja pöörab end minekule.
„See läks napilt,” ütlen, kui oleme Tancrediga kahekesi jäänud.
Normann lööb käega. „Me oleksime neist jagu saanud.”
„Me oleksime kristlaste verd valanud.”
„See on odav veri. Pealegi, selle rämpsu ees ei tohi kõhelda. Nülivad elusalt. Sa ei ole vist näinud, kuidas talupojad sõdivad. Ja mida nad oma vangidega teevad.”
„Aga need ei olnud talupojad. Kuidas nad end kutsusidki…
Tafuurideks?”
Tancred noogutab. „Oled sa nende juhist kuulnud?”
„Ei,” ütlen. „Kes see on?”
„Keegi rüütel. Frank või burgund. Üks neist, kes Pelicanumi alt pääses.
Koos Petrus Eremiidiga.”
„Eremiit on elus?”
„Elus ja au sees.” Ta sülitab. „Deus vult.”
„Mis siis, kui Jumal tahabki seda,” ütlen. „Kõik need verevalamised üle elada…”
„Seda kindlasti,” ütleb Tancred sapiselt. „Eriti kui mõelda selle vere peale, mida Reinimaal valati. Mainzis ja Kölnis ja Wormsis. Mitte et juudid mulle eriti korda läheksid. Aga see, kuidas neid sadade kaupa surnuks notiti…” Ta kummardab ja korjab üles vasest käevõru. „Igal juhul hakkas see seltskond ülejäänud lihtrahvast üles kütma. Kogu seda lambakarja.” Ta viskab ehte minema.
„Ainult et lambakari oli vahepeal sõdima õppinud,” ütlen.
„Ja nüüd on nad endale pähe võtnud, et nende sõda ongi see õige.
Et Kristuse hauda suudavad vabastada ainult vaesed, sest mingi rohutirtse õgiv pühamees on kusagil nii öelnud.” Ta vangutab pead.
„Ma ei saa sellest lihtsalt aru. Eremiit viis oma palverännu otse paganate mõõkade alla. Ülikute juhtimisel langeb üks linn teise järel.
Ja ikkagi usutakse rohkem Eremiiti kui Bohemondi.”
„Võib-olla on tal midagi, mida Bohemondil ei ole.”
„Jah? Huvitav, mis see olla võiks? Peale libeda suuvärgi. Nii või teisiti, lihtrahvas hakkas endale juhte otsima. Ning ühel päeval selgus, et lojustekarjast on saanud tafuurid. Kuninga alamad!”
„Miks Eremiit ise kuningaks ei hakanud?”
Tancred kehitab õlgu. „Kust mina seda tean. Võib-olla tahab ta paavstiks saada. Või basileuseks… Seda lihtrahva ussipesa tuleks igal juhul veidi kepiga sorkida. Et vaadata, kes sinna kõik kokku on roomanud. Enne kui nad palverännu üle võtavad.” Ta kortsutab kulmu. „Ilmaasjata lasime sellel poisil minna. Praegu oleks ta juba ilusasti köie otsas kõlkunud. Ning sina ei peaks öise ammunoole pärast muret tundma.”
„Vaevalt et ta kreeklastest paremini laseb.”
„Seda küll,” nõustub Tancred. „Kreeklasi pead kõige rohkem silmas pidama. Aga isegi kui…”
„Vaata seda,” ütlen.
Sillutisel lebab mustas sutaanis mees, nägu vastu kive, üks käsi välja sirutatud. Ta selg on mõõgahoobist lõhestatud.
„Mida ma vaatama pean?” küsib Tancred pahaselt, et ma teda katkestasin.
„See on vaimulik. Nad on vaimuliku surnuks löönud!”
„Tõesti? Mõne meie omadest?”
„See on antiooklane. Huvitav, kuhu ta jooksis? Katedraali?”
„Sinna liduvad nad alati,” nõustub Tancred.
Ta uurib kangale hõbeniidiga tikitud risti. „Vaevalt, et ta seda ürpi uskmatute nähes kanda julges.”
„Võib-olla arvas, et vaimuliku rüü kaitseb teda. Et me tunneme ta ära.”
„Aga ei tundnud,” nendib normann end sirgu ajades. „Kahju küll.
Lähme edasi.”
„Oota veidi,” ütlen. Surnud mees hoiab midagi peos. Püüan ta sõrmi lahti kangutada. Lõpuks läheb see mul korda.
„Midagi väärtuslikku?” küsib Tancred uudishimulikult.
See on piklik metallitükk. Neljatahuline, umbes peopesa pikkune raudvarras, mis lõpeb lapiku teraga.
Veeretan seda sõrmede vahel.
Nooleots? Selleks on vars liiga jäme.
Ahingu teravik?
Miks ei olnud sutaanis mees sellest loobunud?
„Tõstame ta kõrvale,” ütlen.
„Kui me hakkame kõiki teele ette jäävaid surnud kreeklasi kõrvale tõstma, siis ei jõua me enne õhtut pärale,” uriseb normann.
Tal on õigus. Kõigil on õigus ja mitte kellelgi. Jumal on maailma pahupidi pööranud. Torkan rauatüki vöö vahele, kummardun ja haaran koolnul jalgadest.
Linn