Vait olla ja edasi teenida. Mihkel Rammo
red
Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud alusel ja korras
Hommik täis üllatusi
Äratuskell näitas seitsmendat hommikutundi. Mike magas veel sügavalt ja nägi unes vist midagi head, sest tema näol oli rahulik, veidi muigav ilme. Läbi avatud akna tulvas tuppa värsket kevadõhku ja väljast, akna all kasvavast pirnipuust, kostis linnulaulu. Hall kass, kes oli poisi jalgade peale kerra tõmbunud ja seal viimased kolm tundi maganud, sirutas ennast nüüd täies pikkuses välja ning haigutas. Siis ajas ta end püsti, tõmbas käpaga üle näo, hüppas põrandale ja lipsas läbi poikvel ukse toast välja. Laual hakkas helisema äratuskell, lõhestades toas valitseva vaikuse. Kell helises pikalt, kuid Mike ei liigutanud, ainult ta nägu muutus veidi tõsisemaks. Paari minuti pärast kellahelin vaibus. Oleks kellal mõistus olnud, siis oleks ta kõvasti pead murdnud selle üle, miks teda üldse õhtuti järjekindlalt helisema sätitakse, kui hommikul niikuinii keegi tema tirinat ei kuule.
Mike virgus alles üheksa paiku. Ta avas silmad, kobas käega laualt kella, tõstis selle silme ette ja jäi numbrilauda põrnitsema. „Ssa kuramuse kurat,” pobises poiss, asetas kella tagasi lauale, viskas teki pealt ja hakkas rutakalt riietuma. Kaks esimest tundi – matemaatika – olid maha magatud, nüüd pidi ta kiirustama, et jõuda vähemalt kolmandassegi, kirjandustundi.
„Pean ennast kokku võtma,” mõtles Mike sokke otsides. „Mitte mingit sissemagamist enam. Lõpueksamid lähenevad. Niigi kolm aastat head keskkoolielu nauditud ja lohetatud. Vaja pisutki lihvida oma kasinaid teadmisi. Eksamitulemused võivad vägagi mõjutada tulevikku.” Taoline igati arukas olukorra analüüs ei teinud aga kadunud garderoobiesemete leidmist sugugi lihtsamaks. „Kuhu need sokid said?” pobises Mike ja kummardus voodi alla vaatama. „Käes! Krrrtt, kus teine on?” Ta sikutas ühe soki jalga ja tatsas koridori. Sealt ta teist sokki ei leidnud. Jäi veel külalistetuba. Seal, diivanijala juures, vedeleski mingi lössis nutsak. „Muidugi kass!” taipas Mike. Kassil oli nimelt loll komme sokke maja peale laiali tassida. Sellel rajakal oli veel teisigi kassidele mitteomaseid harjumusi, kuid sokkide koera kombel äravedamine oli Mike’i arvates üks ebameeldivamaid.
Nüüd sikutas poiss ka teise soki jalga ja peagi olid asjad riietumisega ühel pool. Järgmiseks tuli kusagilt leida paar pastakat ja plokk paberit. Neid uskus ta olevat kirjutuslaua sahtlis, kuid sealt leidis ta hoopis pooliku küpsisepaki ja tühja koolapudeli. Mike ei hakanud pikalt juurdlema, kuidas need sinna said, sest vennaga kahekesi elades juhtus nende kodus sageli seletamatuid asju. Eks kasski kasvas kahe poissmehe kõrval isemoodi.
„Pagan, kus ometi?” Mike jõudis järeldusele, et kui ta paberit hakkab otsima, siis pole lootustki õigeks ajaks tundi jõuda.
„Peab kelleltki laenama,” mõtles poiss ja haaras laualt pastakad ning suundus kööki, et midagi hamba alla otsida. Koridoripeegli ees silus ta kätega oma lokki kiskuvat pruuni juuksepahmakat, pani peente metallraamidega prillid ette ja laskis peoga üle sileda lõua, justkui lootes, et habe üleöö kasvama on hakanud.
Külmkapis laiutas tühjus. Köögilaual olid mõned kilepakendid ja suur pitsakarp. Hinge kinni pidades kergitas Mike karbikaant ja oma õnneks leidis sealt tükikese poolkuivanud vorstipitsat. Rõõmsalt viskas ta pitsa alustassile ja pöördus, et riiulilt mahlapudel võtta. Kui ta uuesti laua poole keeras, siis pitsat enam taldrikul polnud.
„Kass!” röögatas Mike. Nüüd oli viimanegi lootus hommikusöögile kadunud.
Süüdlane redutas pliidi all. Aimates ohtu saagist ilma jääda, sööstis ta noolena üle põranda ukse poole, pitsatükk hammaste vahel. Järsku meenus Mike’ile lauasahtel, ta marssis kärmelt elutuppa, tuli sealt rahulolevana küpsisepakiga tagasi ja asus einestama.
Härra õpetaja epistel
„Härra Abel, miks nii hilja?” laskis õpetaja oma kõmiseval häälel klassis kaikuda ja põrnitses õpilast üle prilliklaaside.
„Mul läks tulekuga palju aega.”
„Sa elad üle tee kooli vastas. Kuidas saab sul palju aega minna?” ei mõistnud õpetaja. „Sa magasid sisse. Te kõik magate pidevalt sisse,” pöördus ta nüüd klassi poole. „Kolme aasta jooksul pole te suutnud end muuta. Kolm aastat aina puudumised, hilinemised, kehvad õpitulemused, aina üks nihverdamine ja hiilimine. Te hiilite nagu vargad mööda seinaääri, et suitsetamise või tunnist puudumise pärast mitte vahele jääda.”
Õpetaja, nende klassijuhataja, tõusis toolilt ja ajas end sirgu. Ta oli suur, kogukas mees, kes rääkis kõmiseva häälega ja paistis täna eriti hoogu minevat.
„Kolm aastat olen ma teile kirjandust õpetanud ja minu töö on tühja läinud. Olete ikka ühed noored logardid küll. Teete kõike seda, mida noor inimene ei tohiks teha, aga mida vaja, vaat seda te ei tee. Õppida ja oma elukombeid parandada ei tule teil pähegi. Lausa hale hakkab teid vaadates.”
Ta pidas väikese pausi, et sügavalt sisse hingata ja seejärel jätkata.
„Mis teist nii elus saab? Vanad te olete? Enamus on juba kaheksateist, kuid käitumise järgi alles kümneaastased.”
Õpilased jõllitasid teda tülpinud ja juhmide nägudega. Nende pilgus peegeldus arusaamatus, nagu eskimol, kellele räägitakse külmkapi vajalikkusest. Mike oli ennast oma toolile istutanud ja tänas õnne, et tema asemel kogu seltskond ette võeti.
„Ja teie viimased kirjandid,” jätkas õpetaja, „need on soperdised, vabandage väljendit. Sina, Katrin, kirjutad viimases kirjandis rahast. Kas sinu jaoks on tõesti raha kõik ja enamgi veel?” Õpetaja vaatas tüdrukule nõudlikult otsa.
„Ja mida sina, Maarek, naerad?” pöördus ta ühe kõkutava poisi poole. „Ise kirjutad kommunismist, kuid selle ideoloogiast ei tea sa tuhkagi.”
Õpetaja oli rääkides klassile ringi peale teinud ja liikus nüüd keskmist vahekäiku pidi Mike’i selja taha. Mike tundis, kuidas õpetaja sõrmed ta pikkadesse juustesse haardusid ja ta pead sakutasid.
„Kahju, et koolis enam mööda näppe ei või anda,” ohkas õpetaja, „see oleks kasvatuslikult väga tõhus.” Ta laskis poisi juuksed lahti. „No võtame sinugi, Mike, mis sinust tulevikus saab? Kolme aasta jooksul oled sa rohkem puudunud kui koolis käinud. Hilined iga päev ja oled tavaliselt juba enne tundide lõppu kadunud. Kuhu selline inimene võib jõuda? Paari aasta pärast pühid sa meil kooli ümbruses tänavaid.”
„Mina?” Mike kergitas üllatunult kulmi.
„Jah, sina. Ja Kaspar, mitu kahte sul jõulude ajal tunnistusel oli? Neli?”
„Kuus,” vastas tumedapäine poiss tagumisest pingist, süüdlaslikult pilku maha suunates.
„Jah…? Huvitav, miks ma sind koolist välja ei ole visanud?”
Kaspar põrnitses õpetajat solvunult.
„Sa ära grimassita seal midagi, mul on ju tuline õigus.”
Kaspar noogutas.
„Mina kütaksin teiesugustel tagumikud kuumaks.”
Nüüd nõjatus õpetaja ühele tühjale lauale klassi ees.
„Teid, tänapäeva noori, koheldakse liiga leebelt. Te saate alati kõik, mis tahate. Vanemad annavad teile raha, mugava kodu, ja te tunnete ennast kui kuningad. Hukka olete läinud, oma vanemate võsukesed. Aga nüüd lõpeb kool ära, mis te peale hakkate? Lähete tööle? Te ei oska ju midagi. Poisid vahest saavad kraavi kaevama, aga tüdrukud, mida teie teete? Võtate endale rikka mehe? Aga kes teid, rumalaid, ikka tahab? Jubedad olete te kah, no kes selliseid tahab?”
Mõned poisid turtsatasid naerda.
„Mis te naerate?” küsis õpetaja muiates. „Jutt täitsa õige. Vaadake, poisid, millised nad välja näevad, juuksed sorakil, näod siniseks värvitud – õudne.”
Tüdrukud küll teadsid, et see on vaid kibe iroonia, kuid solvusid siiski.
„Suitsetamine! Te, tüdrukud, ju suitsetate, enamus teist. Milline normaalne poiss selliseid korstnaid vaatab? Mõne endasuguse päevavarga te võite ju leida, aga mitte korralikku meest. Kas olete üldse mõelnud, mida need suitsud, mis te iga päev tõmbate, teie tervisele teevad? Noored tulevased emad, konid hambus.”
Õpetaja