Harbini ööliblikad. Andrei Ivanov

      Hoidsin pikalt tema kätt. Kogusin julgust, kuid tulutult. Tulin tagasi. Pea valutab. Kõrvus sumiseb. Kärgatas äike, kallas kui oavarrest – säh sulle pääsukesi! 22. september, 1922, Revel Kabel tehti maatasa.

      KOLMAS PEATÜKK

      Ljova kutsus Borissi lõbutsema; loopis raha, vedas kõrtsidesse, andis mõista, et öösel oodatakse neid pordumajja ning kõik on tasuta – ainult omadele, ainult kuss, suu lukku –, pilgutas silma ja oli kohutavalt erutatud. Boriss närveeris; esimene näpuotsatäis kokaiini oli teda üles keeranud, sisemuse pillikeeltena pingule tõmmanud, kuid Ljova ei andnud juurde, ainult šampanjat, šampanjat…

      „Hoiame jõudu ööks,” ütles ta. „Öösel saab lõbutseda. Ei maksa kokaiiniga liialdada. Kui tõmbad nüüd liiast, võib latv sassi minna ja siis ei tule midagi välja.” Rääkis nagu vana kala, värises, laud olid tal põletikulised, huuled kuivad. „Meid oodatakse.”

      „Kes?”

      „Küll näed. Tuleb vastu pidada. Mitte üle pingutada.”

      Boriss aimas, keda too silmas pidas, vaatas tahtmatult ringi. Erutus kandus temalegi üle. Ta itsitas ebaloomulikult, pead raputades, kohendas mansette ja heitis jälle üleõlapilke. Ljova rääkis vihjamisi; Boriss ei saanud aru; oli põnevil; tema semu oli pärast tagasitulekut Saksamaalt käitunud veidralt. Kõige järgi otsustades oli ta reisi ajal Solodovi ja Topoleviga lähedaseks saanud; tema sõnadest tuli järeldada, et ta oli nüüd nende kompanjon.