Harbini ööliblikad. Andrei Ivanov
justkui vaagides: kas lüüa maha või tühja temast?
„…kell oli isal alati kaasas…”
„Olete te kindel, et see on teie isa uur?” küsis Topolev lõpuks küüniliselt, vesti kohendades.
„Loomulikult! Ma tundsin selle meloodia kohe ära. Kaks korda on parandatud, aga ikka takerdub. Ja alati ühtemoodi! See on Charles Rouge. Seal peab olema graveering. Kallile pojale Aleksandrile… Isalt… See tähendab minu vanaisalt. Nimepäevaks… 27. mai 1892…”
„Hm!” Topolev kontrollis: „Täpselt!”
Ning silmapilkselt elavnedes, endalt unisuse maha raputades näitas Topolev mustkunstniku kombel taskukella kõigile, astus porutšiku juurde, astus näitekirjaniku juurde:
„Palun veenduda,” ütles ta konferansjee häälega. „Noormehel on absoluutselt õigus.”
„Rahunege,” manitses Solodov kunstnikku. „See ei tähenda veel, et te võite inimestele kallale karata.”
„Jah. Võtke end kokku, noormees,” rääkis Ternikovski kõigile veini juurde valades. „Härra Topolev seletab kohe kõik ära.”
„Siin pole midagi seletada,” ütles Topolev. „Kõik on väga lihtne. Lihtsam ei saagi olla. Ma võitsin selle kella rongis teel Revelisse. Kuid kuna see on teie perekonna aare ja omab teie jaoks kahtlemata teatud sentimentaalset väärtust, siis olgu peale, uur on teie oma, võtke.”
Boriss seisis nagu soolasammas.
„Noh, võtke!” müksasid teda Solodov ja Ternikovski.
Boriss punnis vastu. Teda pimestas raev – uur ei omanud enam tähtsust. Ta tahtis midagi muud. Veelgi enam, ta kartis kella puudutada.
Topolev võttis taskust kaardipaki, segas osavalt, ulatas kunstnikule.
„Võtke üks kaart,” ütles ta. Boriss võttis, Topolev samuti. „Mis teil seal on? Emand? Pagan!” Viskas oma kaardi teistele näitamata maha. „Kaotasin. Võtke uur. Nüüd olete selle võitnud. Ja joome, kurat võtaks, kadunud omandi tagasisaamise ja õigluse terviseks!”
Joodi. Ja joodi edasi, jõudmata tooste lausuda. Hommikul oli kunstnikul jube paha. Ärkas oma voodis. Ei mäletanud midagi. Seinad kõikusid. Aknas plinkis miski. Tundis suure vaevaga oma toauberiku ära. See tundus olevat kitsam kui tavaliselt. Lauakesel lebas taskukell. Boriss ehmus, nagu oleks näinud viirastust. Peitis kella kaugemale. Katsus selle peale mitte mõelda. Kõndis kaks tundi kodus ringi, võbin rinde all. Uur ei andnud rahu. Püüdis end ohjes hoida mis ta püüdis, ei pidanud vastu: viis Nikolai Trofimovitšile. Rääkis aset leidnud intsidendist. Palus hoiule võtta.
„Mul on raske sellega samas toas olla.”
„Mõistan,” ohkas onu, pani kappi luku taha.
Rittmeister Basilisk kõndis laval edasi-tagasi, luiskas nii, et suu suitses. Oli just nüüdsama üle elanud lennuõnnetuse. Ärandanud bolševikelt aeroplaani.
Topolev ilmus eikusagilt; Solodov ei mäletanud, kuidas nad kokku trehvasid. Oli polkovnik Guniniga kõvasti viina võtnud, polkovnik oli muudkui kostitanud, siis äkitselt vandunud nii et maa must ja haihtunud, Solodov hakkas minema mööda Stennajat4, läks ja laulis, jõudis Rannavärava juurde – keegi laulab kõrval… Topolevi sõjaväelist auastet – kui see tal oli – ei teadnud keegi; miskipärast kutsuti rittmeistriks; keegi ütles, et teda olevat volitanud keskus, kuid milline keskus, ei teatud; ise rääkis ta, et tal paluti avada Revelis kattevarjuks mänguklubi, ise teate, mis eesmärgil, mis ma teil ikka seletan… Porutšik Solodov noogutas, aga Ternikovski muheles nagu oma kaartidega rahul olev mängur. Kõik teadsid, et Narvas oli taoline klubi olemas; Topolev sellele viitaski. Kõik see oli sedavõrd udune, et muutus miskipärast enesestmõistetavaks; keegi ei riskinud tema kavatsusi tõlgendada, kõik tegid näo, et saavad kõigest aru. Aeg-ajalt näitas Topolev tugevama mulje jätmiseks mingisugust visiitkaarti, peitis selle osavasti taskusse, seejuures vaatas ta kiiresti ringi ja sosistas midagi, tehes hirmsaid silmi. Kuskilt pärines kindel teadmine, et ta pidas konfidentsiaalset kirjavahetust Berliini monarhistidega ja omas sidemeid baltisaksa parunitega. Keegi olevat Berliini kirjutanud ja saanud kinnitust (täiesti salaja). Agent, öeldi tema kohta, agent T.
Kõigepealt palus Topolev Solodovil viia teda kõikidesse seltskondadesse, mis Revelis üldse leida oli. Käisid läbi kõik, keda porutšik tundis, sealhulgas astusid ka okultistide juurde sisse, igalt poolt laenasid natuke raha. Topolev polnud rahul: talle tundus, et keegi jäi kahe silma vahele, ta tundis, et pidid olema veel mingid organisatsioonid…
„Tunnen, et see pole kaugeltki kõik, porutšik, tunnistage, et jätsite kellegi vahele!”
Solodov köhis, nohises läbi vuntside:
„Võib-olla unus keegi ära…”
Topolevile ei meeldinud ebamäärasus; ta tahtis linnast selget ülevaadet.
„Nii, et ta oleks mul kui peo peal,” rääkis ta õuna hoides, „mõistate, mida ma silmas pean, porutšik? Et teada kõigi kohta kõike! Iga mädaplekki. Iga marrastust, solvumist, reetmist… Kes kus käib, kellega magab, kellega sosserdab, mis mänge kavandab… Ainult niimoodi tuleb elada! Aga mitte pimeduses kobada! Pole viga, pole viga, ma ajan selle herilasepesa ärevile.”
Ta uuendas oma garderoobi, soetas valged siidkindad, kingad ja tõi käibele kokaiini nuusutamise kombe.
„Teil napib elujõudu, porutšik. Kokaiin lisab teile särtsu. Muidu, kui teid vaadata, olete ju täitsa vanur, telli või peielaud. Te pole veel viiekümnenegi… või on viiskümmend juba täis, ah?”
„Nelikümmend kolm,” kostis Solodov kurku puhtaks köhatades vastu.
„Ja juba sihuke vare! Mida sõda küll inimestega teeb!” laksas Topolev kinnastega.
„Mnjaa…”
„Nuusutage kokaiini, porutšik. See ergutab.”
„Jah, pisut ergutust ei tee paha,” vastas Solodov.
Iga päev käisid nad väljas, jalutasid Glinjanajal, seejärel kõndisid Russalkani, lonkisid Jekaterinentalis5 Petrogradskaja ümber. Topolev tegi kellelegi silma, teretas peenutsevalt daame, naeratas kõigile, välgutas silmi ja kutsus iga vastutulijat „enda poole”. Nelja silma all noomis ta Solodovi:
„Porutšik, miks te nii räpakalt elate? Mis koht see selline on? Pole isegi sillutist, ümberringi puha pori.”
„See-eest odav,” vastas Solodov, „kaks tuba ja sakslasest peremees, rahulik mees, mõistliku suhtumisega, räägib vene keelt.”
„Olgu, olgu, ainult ruumi on kuidagi vähevõitu, salongi teha ei anna, kui siis ehk klubi…”
„Klubi? Millise klubi?”
„Kaardiklubi. Kas te vinti mängite?”
„Või veel!”
„Näete siis…”
Nende juures hakati käima. Turgutades end kokaiini ja šampanjaga, jooksis Topolev mööda Revelit ringi, külastas linna tähtsamaid isikuid, liitus kõiksugu seltsidega. Kõigepealt kuulutas ennast veteraniks-invaliidiks, korraldas nii, et talle kirjutati Rootsi staabist väljaspool järjekorda 300 krooni välja, arvati keisrinna Maria Fjodorovna nimel väiksele pajukile. Lisaks sellele sai ta aasta jooksul mingisuguse hulga markasid Ustavate Liidult. Ent oli sellegipoolest väga pettunud.
„See pole midagi!” Turtsus põlglikult ja vehkis kindaga. „Valatud vere eest sihuke hale almus. Selline see keisrite tänu on! Sellest ei jätku isegi šampanja jaoks. Aga meil on terve klubi! Kõik käivad ja kõigile tuleb valada, sest ega nad siis niisama käi – tahavad, et kostitataks. Ilma selleta ei saa klubi kuidagi toimida.”
Peale selle tahtis Topolev süüa lõunat Konzertis ja õhtust Café de Paris’s, kust ta saabus tavaliselt pärast südaööd.
„Mida siis teha?” ohkas porutšik.
„Kuidas
Müürivahe tänav Tallinnas.
Екатериненталь – Kadrioru venekeelne nimetus. (Tõlkija märkus.)