Harbini ööliblikad. Andrei Ivanov
koostamise käigus selgus, et oli veel suur hulk selliseid organisatsioone, seltse ja ringe, millest Solodovil polnud vähimatki aimu.
„See on andestamatu lohakus, porutšik. Te ei tunne maailmas toimuva vastu mingisugust huvi. Te ei paneks tähelegi, kui puhkeks sõda.”
„No ei, sõda paneks ma ikka tähele.”
„Praegu pole aeg vaielda, porutšik. Ma tahan ühe asja teile peakolusse taguda. Kui on olemas mingi ühing, siis on vaja sellest kõike teada. Saage aru, isegi esmapilgul täiesti jaburad organisatsioonid võivad meile kasulikuks osutuda. Muide, mul õnnestus neetud Ternikovskilt välja pinnida, et peale avatud koosviibimiste korraldatakse neil, nagu välja tuleb, veel ka kinniseid, kuhu meid teiega miskipärast ei kutsuta. Kuidas see teile meeldib, porutšik?! Quelle honte!6 Meid eiratakse, aga teil pole aimugi! Te ei kujuta ettegi, millise skandaali ma Ternikovskile tegin. Nüüd oleme me kutsutud kindral Ignatjevi juurde. Tehke end korda ja et silmis oleks rohkem sära. Te peate jätma kindlameelse, kõigeks valmis inimese mulje, kurat võtaks!”
Ta saavutas kiiresti õiguse käia kinnistel koosviibimistel, nõudis, et talle saadetaks teatisi ning hoitaks kursis kõigi sündmuste ja läbirääkimistega, mida peeti, nagu talle tundus, tema selja taga.
„Sellest tulenevadki kõik arusaamatused ja tegevuse kooskõlastamatus, mis viiski lõppude lõpuks valge liikumise nurjumiseni!”
Ta pidas lennukaid kõnesid, ei erinenud millegi poolest teistest monarhistidest, isegi ületas neid mõneti: nõudis tegutsemist ja võimalikult agressiivset.
„Pidevad verised terroriaktsioonid bolševike territooriumil õõnestavad usaldust võimude vastu, aga agentide sisseimbumine ja propagandistliku kirjanduse saatmine peavad lõpuks tekitama rahvas pahameelelaine, mida tulebki ära kasutada!”
Pakkus pommide heitmist Petrogradile või piiriäärsetele linnakestele, sildade õhkimist…
Ta hämmastas kõiki. Solodov vahtis teda ammuli sui; alles mõne aja pärast, kui nad istusid kahekesi kokaiini võtma, algas Solodovil peas selginemine, porutšik puhastas kurku ja küsis:
„Lubage esitada küsimus, rittmeister.”
„Laske käia!”
„Kuidas te õigupoolest kavatsete seda teoks teha?”
„Mida?”
„Peterburi pommitamist. Kes aeroplaaniga lendab?”
„Ah, te räägite sellest! Issand, porutšik, peaasi on teostamiseks raha saada ning kuna plaanide mastaap on nii jultunult muinasjutuline, siis arvan, et keegi ei hakka meilt karmilt aru pärima, kui kusagil midagi nihu läheb. Tõmmake ninna ja jätke meelde! Meid rahastatakse usu ja ideede, mitte kavandatu elluviimise pärast. Sellepärast soovitan teil demonstreerida nii palju kui võimalik usku ja sünnitada ideid ning mitte esitada tobedaid küsimusi!”
Topolev tegi ettepaneku moodustada partisanisalk ning paljud toetasid teda, mõni pistis käe sukasäärde…
Lavastuses tegi kaasa kokku viis inimest. Igaühel oli vähemalt kolm rolli.
Vaheajal Ljova naeris:
„Ma räägin Topolevile. Kahju, et ta ei tulnud. Ta peab ennast nägema. Rittmeister Basilisk. Tegi temast kurat teab kelle! Kuid oma tõetera selles on. Ei, ma ei pea silmas mitte röövimist, vaid muud… Huvitav, kas mängitakse veel või see ongi kõik? Sa ei tea? Sinuga ta pani muidugi mööda. Tšatski! Hullumeelne kunstnik. Pani mööda. Sa ei ole selline könn. Ternikovski tahtis, et ma kirjutaksin selle kohta arvustuse. Karikatuurne mees! Millest siin kirjutada? Millest?”
Boriss lahkus pärast kolmandat vaatust. Läks Trude poole. Korjas pargist kellukaid.
Trude isa oli pime. Tema silmaläätsesid katsid loorid. Trude elas koos isaga kahekesi külmas kitsukeses korteris Kiriku tänaval. Toomkiriku varjus. Peaaegu kõik aknad seal Kiriku tänavas olid luukidega suletud. Ainus latern võlvi alla viiva käigu ees heitis valgust seinapragudele. Suvepäevadel kudusid ämblikud selle all oma võrke. Kõik selle tänava asukad toitusid ainult selle laterna valgusest. Boriss ei näinud kordagi, et majades oleks põlenud tuli; aknad olid mustad, kaetud paksude kardinatega. Latern meenutas malmist takjat, rippus längakil otse käigusuu kohal, justkui meelitades kangialusesse astuma. Boriss komistas alati, iga kord uue munakivi otsa. Trude isale polnud valgust tarvis; ta oli ammu unustanud, mis see on. Tema juures käisid samasugused iidvanad sakslased, mõnikord vene vanamoorid pehastunud pitsides, pärgamentjad, vahajad. Nad istusid nagu sektandid, nämmutasid pimedikus nimesid, möödunud sajandi sündmusi – rääkisid tasakesi, näpuotsatäis sõnu tunnis, punusid aegamisi võrku. „Nii peabki,” mõtles Boriss, „niimoodi just tulebki möödanikust rääkida: et keegi ei saaks midagi aru.” Roomasid laiali lohinal, ohkides. Trude läks isa voodisse aitama, Boriss teeskles äraminemist, tammus koridoris, võttis kingad jalast ja viis vuntsepidi Trude tuppa. Borissile meeldis, kuidas Trude lasi teda sõna lausumata sisse, tegi leplikult voodi üles, palus pea ära keerata, riietus lahti. Trude oli nõus ainult siis, kui isa hakkas sirmõhukese seina taga norisema ja latern kustus. Rebrov harjus nende reeglitega ruttu ära, seetõttu ei kiirustanud. Varsti pannakse laternad põlema, siis lähen. Jalutas pargis, korjas kellukaid. Hommikul libistas end samamoodi, kingad näpus, ukse taha, pani kingad jalga ja astus Kiriku tänavale. Kõmpis peavalu ja kipitusega silmis mööda kitsaid tänavaid alla. Munakivid olid jalge all kastest märjad.
Seekord ei lastud teda sisse. Ei saanud aru, miks. Trude rääkis sosinal ja viis pilgu kõrvale. Korteri sügavusest kostis isa hääl:
„Wer ist da? Trude? Wer ist da?”
„Das ist Hannah, Vater,” vastas Trude.
„Hannah? Was will sie denn?”7
Boriss andis talle lilled. Naeratas. Läks koju.
Kuskil haukus koer. Frau Metzeri aknas paistis tuhm valgus. Kunstnik oli uksehingi ettenägelikult õlitanud, kuid mutt tundis, kui Boriss koju hiilis – ta oli selle majaga kokku kasvanud.
Kallas veini. Pani suitsu põlema. Istuski niiviisi pimedas.
7.10.20, Revel
Seoses mingite ettenägematute raskustega NT tehases – nagu välk selgest taevast – leiti mulle tuba vana sakslanna Frau Metzeri juures, nüüd olen ma siin ja esimest korda tollest ajast peale kirjutan jälle. Kuhugi tuleb peitu minna. Silmis on pisarad, kurgus klomp. Ootamatu väljatõstmine. Mõistsin pilgust ja žestidest, et NT-le enesele oli see kõik hirmus ja talumatu. Kõik see on arusaadav; neil kasvavad lapsed; raha ei jätku; sellega, mis mulle makstakse, pole võimalik ära elada, pean midagi juurde otsima. NT lubas hakata aitama, esipuhku, kuid ainult kokkuhoiuga ei saa seda kõike kuidagi seletada.
Lõin klade lahti, aga seal on nad kõik – ema, isa, Tanjuša – veel elus. Katkusin lehed välja ja põletasin ära. Vaat kuidas pakitseb. Kui ootamatu see on – kolida ja leida sakvuajaaži põhjast see klade ja kohtuda korraga selle kõigega! Parem, kui poleks täna lahti teinud. Üldse mitte kunagi.
Sakslanna üürib välja kolme tuba teisel korrusel, kus olen mina. Märkasin, et ühes toas elab ebameeldiv vanamees, teises vastik paar, tigedad, vaesusest kokku kuivanud, nähtavasti viljatud, koeranähvitsa ja soolatüügastega. Sakslanna ise on omaette eksemplar. Tunnen, et temaga saab veel vett ja vilet. Siis on kellegi lapsed ja vurrukestega mees. Kuid need pesitsevad all, esimesel korrusel. Kes millises korteris, pole veel päris selge. Frau Metzer ütles, et neil töötab pesumajas üks naine, käib koos pojaga, võtavad tellimusi: pesu pesemine, triikimine, iga päev. Uksekella pole – kõlisti on vanamoodne, vasest, sügav tuhm helin, selline nukker, peaaegu nagu meil ateljees oli (otsekui oleks minu sees rapsatud). NT maadles minu kompsudega, jäi selgelt alla; ema-isa asjadega kirstu ei andnud tassida miskitpidi, vandusime temaga seal keerdtrepil tulist kurja…
Ma kirjutasin terve öö. Milline kergendus see on! – petrooleumilamp, padi, laud, tool, kušett,
Milline häbi! – pr k.
Kes seal on, Trude? Kes seal on? – See on Hannah, isa. – Hannah? Mida ta tahab? – sks k.