Harbini ööliblikad. Andrei Ivanov
kuidas mulle anti kätte padi, võti paela otsas. Keerdtrepp, laual logiseb jalg. NT hakkas otsima midagi, mida võiks lauajala alla panna, – ta tundis end sellise süüdlasena, igatahes paistis niimoodi. Ütles: „Kõik võib veel sada korda muutuda! Kõik!” Ainult et mulle tundub miskipärast, et mitte midagi ei muutu. Ei tule muud kui see.
Vaene NT, ma poleks tahtnud kedagi vaat niimoodi ära viia ja veel sellisesse tuppa nagu see siin.
Ja ma ei hakka midagi kirjutama ega isegi mõtlema tema naisest – asi polegi temas, vaid kõigis asjaoludes –, on selliseid tiivis päevi.
Minu tuppa pääseb hoovi kaudu – selles on midagi alandavat. Ma võin küll minna ka läbi köögi ühiskoridori, trepist alla ja väljuda paraaduksest, kuid seal on kurblik kõlisti, ning mul palutakse seda mitte teha. Ilmselt selleks, et ei peaks põrandat pesema. Kütma peab ise – tegevus, meelelahutus, ja suitsetada, kui on soovi, võib koridoris. Mul on raha, peaks turult midagi tooma, kui pole hilja. Aga hilja juba. Öö peaaegu käes. Küll hämardub kiiresti. Varjud jooksevad kokku ja trügivad. Tubakat on. Ja lambis on natuke petrooleumi. Mis siis ikka, hakkame sisse elama!
November
Meenutasin, kuidas me Eestisse sõitsime, kibelesime Revelisse, milliseid lootusi sidusime NT ja tema perega. Mul pole kerge neid sõnu kirjutada, kuid mis parata, kirjutan, näe. Me lootsime NT abile. „Me ei sõida tühja koha peale,” – nõnda ütles isa. Kiitis ikka tema haridust ja positsiooni. „Ta on ikkagi seal olnud juba üle kümne aasta.” Kui ta käis meil külas, nägi välja nagu sakslane, rikas sakslane, mitte mingi lontrus. Emal silmad põlesid. „Vahest hakkab nüüd paremuse poole minema.” Ja kogu meie lootus oli suunatud temale, NT-le. Emal ei olnud rohkem kedagi – vanem vend, ta aitas meid ka noil ränkadel aastatel, kui isa ateljeed tabas tema reiside ja eksperimentide tõttu krahh (NT tasus ema võlad, ostis pandimajja viidud perekonna väärtasjad välja ning nad ajasid pikalt kahekesi juttu). Nüüd mõtlen: aga kas tasus loota? Mis oleks juhtunud, kui me oleksime kõik tulnud? Neljakesi – kuidas ta oleks meid vastu võtnud? Kui juba mina osutusin koormaks… Aga mida siin olekski öelda: ta elab endassesulgunult, ei räägi Vene klubist ja Vene Majast midagi head, ainult poriseb; ta küll teretab venelasi kättpidi, kuid püüab neist eemale hoida. Laupäeviti käivad tema juures bridži mängimas vaid sakslased ja eestlased! Majapidamine on naise õlul, aga tema on sakslanna: kokkuhoid kõiges. Ei püüa mind kellelegi tutvustada. Niisama, paar-kolm inimest. Sellest tuli ainult üks suur pettumus. Kuidas mu ema oleks temas pettunud! (Minus ei kõnele praegu mitte solvumise kibedus, vaid külm kaine mõistus.)
Just nüüdsama tormasid mu tuppa lapsed. Nad ei osanud mind siin oodata; küllap arvasid, et tuba on tühi. Põrkusid tagasi. Poiss libastus, kukkus koguni põlve peale, king kargas jalast ära. Jooksid põlvikute välkudes minema, aga king jäi maha. Ma tõstsin üles, aga see oli veel soe. Katkine, auklik ja väike, justkui nuku oma, samas rohmakas, raske, päris. Selline king valmistab poissi hästi ette selleks, mis tulemas on: sõjad, rivis läbi pori, vintpüss käes. Edasi! Ennast säästmata!
Ma läksin selle kingaga kööki. Mitte kedagi, ainult silm vaatas mind läbi ukseprao ning seegi tõmbus tagasi ja jooksis minema, tatsates vaheldumisi tuhmilt ja kõlavalt: sokk – king, sokk – king. Me jäime kingaga üksi. Ma panin suitsu põlema ja valasin endale veini. Joon siin üksi. Mul pole kellegagi koos juua. Köögis on gaasilamp. Ahjus mälub leek noruliselt notti. Tunnistan, et ei tahaks kedagi näha. Kedagi ju võiks, kuid – mul on häbi, nüüd võin seda siin tunnistada: ma olen selline möku, ma polnud üldse valmis ei selleks, mis on toas, ega selleks, mis võpatas mu sees; kui ma jäin sellesse tuppa iseendaga silmitsi, mis kõik välja paiskus – häbi, oh, kui häbi! Ja ammugi mitte selleks, mis on väljas. Hoov, pudruks tambitud pori ja lumi. Vankrid: ühele kirju hobune ette rakendatud, teisel tühjad aisad: üks ais pakul, teine poris. Kuurid, õunapuud raske lume all. Peegel vaatab mind ootavalt. Parem mind üldse mitte vaadata, ma olen nii hale. Mida oodata? Parem olla selle kõigega üksi. Ma pole ka üldse valmis selleks, mis tulemas. See kingata poiss võib ju valmis olla, kuid mina pole mitte millekski valmis. Je ne sers à rien!8
Aga siis tuli peenikeste vuntsidega mees, ta oli naeruväärselt pidulikult riides, väga range olekuga: selg sirge, kulmud pingul. Rääkis minuga saksa keeles ja tähtsalt; ma vastasin hädaga pooleks. Selgus, et ta tuli kinga järele. Lahkus, sammudes väärikalt ja mingit viisijuppi ümisedes. Ma punastasin sügavalt; üldiselt tegi see etteaste mulle nalja: kas ta tõesti lõi end sedasi üles, et tulla kinga järele? Ma nägin poissi vilksamisi: too oli kingaga sarnaselt üleni räbaldunud. Ei lähe palju aega, kui temast sirgub samasugune kibe käsi nagu ta isa. Hakkavad koos kauplema. Mida nad seal müüvadki? Kangaid, riiet, niite… Ja naine õmbleb, muud ei kuulegi kui masina vurinat: tokk-tokk-tokk, tokktokk-tokk… Lapsena mulle meeldis. Ei mõtle sellest!
Püüan rohkem väljas käia. Linn ei avane mulle. Olen mitu korda kõndinud trammitee lõppu. Katkeb ja kõik. Kord nägin, kuidas trammi ringi keerati: kang ja ümmargune platvorm keerlesid koos trammi ja konduktoriga (vaat kui saaks aega samamoodi ringi keerata ja vastassuunda saata!). Konduktoril oli alatine igavlev ilme. Sellest võis välja lugeda, et ta on sellisest pöörlemisest tüdinud. Käin mere ääres. Nüüd mõistan: olin kõik see aeg elanud justkui puuris. NT-ga ei olnud tavaliselt muud kui turule ja natuke linnas jalutamist. Kui palju ma olen viimaste nädalatega näinud! Kuigi aega napib. Töö on mehaaniline. Herr T usaldab esialgu ainult kõige algelisemat: koristamist ja vannikeste valmispanemist, pakkimist, ärasaatmist, kirjapanemist – mehaanilisi asju, selles on midagi titalikku, mähkmed, samasugune rõõmupakkuv jändamine nagu Tanjušaga.
Võõrad päevapildid paistavad siin mulle teistsugusena; inimesed ei tule neil välja selliselt, nagu tulid isal. Herr T on suur meister, saksa koolkond; tegi mind tuttavaks prantslasega – see on samuti valguspiltnik, parfümeeriakaupmees, püüdis end viletsamana näidata ja ütles, et kõik see olevat tühine, enda jaoks, kuid mulle piisas ühestainsast pilgust, et aru saada: ta on tõeline kunstnik! Hämmastavad tööd. Portreed – silmis igavik. Ja on näha, et tööd on 15–20 aastat vanad, tähendab, säritus oli nii pikk. Kuidas mõni oskab inimest enda poole võita! Töötas Moskvas, lisaks dagerrotüüpidele on ülesvõtteid vürstidest, vürstinnadest jne. On uhkete ekipaažide seeria, kuid põhiliselt armastab kõike vana: vanaeided, kerjused, sandid, agulid… See on peamine, kuid mulle ütles ta, et see just pole peamine, ja muudkui toppis näha oma põhilisi töid, mida ta nimetas la grande collection historique!9 Kuid mina sain ju aru, mis on tema jaoks peamine. Räägib, et kui läheb Prantsusmaale tagasi, teeb näituse. Ma ei julgenud öelda, et mul on siin ka üht-teist. Kunagi hiljem…
(Tuleb rohkem lugeda ja saksa keelt õppida.)
Öösiti löövad siin kellad ja mütsuvad vagunid; vanamees tuleb koridori – nüüd ma tean seda: piipu tõmbama. Ma läksin kord kemmergusse, aga tema seisis seal akna all ja suitsetas, vabandas vene keeles. Öösiti avaneb siin salauks minevikku. Ma näen sageli unes meie laboratooriumi, mille isa tegi aeda kirsipuude alla sõstrapõõsaste juurde. Mina seda ei mäleta, ema rääkis, kuidas isa oli seda kuuri ehitanud. Ta ehitas üksi; rääkis uhkusega, et silma järgi; ning kui tõi lauad ja laadis maha, kurjustas ema hirmsasti: „Otse lillede peale!” ja rääkis alati, et see kuur rikub kogu aia ära, ning meenutas sageli noid lilli. Mina olin väike ja algul nutsin, kui isa sinna kadus. Ma kartsin, et isa ei tule tagasi; ootasin ega jõudnud kuidagi ära oodata. Minul ei lubatud mõistagi veel kaua sinna minna. Kord sai ema mul päris ukse juures sabast kinni. Õhtuti näitas isa päevapilte ja dagerrotüüpe. Tidelmanni laboratooriumis on nagu haigemajas: kõik steriilne. Meie kuur oli täis juhuslikke asju, näis seetõttu salapärasena ning pimedus oli seal palju tihkem kui praegu.
nägin linnas Galošinit – süda tõmbus kokku. Ta vist ei teagi…
Sain tuttavaks Ljovaga. Ta käib mingis kirjandusringis. Kirjutab romaani! Ta on kahekümne kolme aastane, sündinud Peterburis ja käinud Pavlovskis, kuid kasvanud siin, Revelis. Ei hakanud minevikku süvenema. Käitus jahedalt,
Ma ei kõlba mitte millekski. – pr k.
suur ajalookollektsioon – pr k.