Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare
Tahan, et teaksite: olete olnud mu hinge viimane unistus. Sellest ajast kui kohtasin teid, on mind vaevanud kahetsus, milletaolist ma ei uskunud end enam eales tundvat, ning hääled, mida olin pidanud ammu hääbunuks, on hakanud minus taas õhutama meeletuid ootusi.
Minus on pead tõstnud ebamäärased kujutlused, nagu võiksin jälle püüelda millegi kõrgema poole, alustada otsast peale, raputada endast loiduse ja kõlvatuse ning jätkata pooleli jäetud võitlust. Unistus, pelgalt unistus, millel ei ole määratud teostuda…
EELLUGU
Udu oli nii paks, et summutas kõik helid ega võimaldanud näha kuigi kaugele. Kohtades, kus see korraks hõrenes, nägi Will tänavat. Vihmast must, märg ja libe, kulges tee kergelt ülesmäge ning taas kuulis poiss surnute hääli.
Mitte kõik varjukütid ei olnud suutelised kuulma kummitusi, kui need just ei tahtnud endast märku anda, ent Will kuulus nende hulka, kes kuulsid. Mida lähemale ta vanale kalmistule jõudis, seda valjemaks hääled muutusid, paisudes kähedaks kooriks, millest võis eristada halamist ja appihüüdeid, karjeid ja raevunud lõrinat. See siin ei olnud mingi rahupaik; Will teadis seda – ei tulnud ta ju Londoni silla lähedal asuvasse Cross Bonesi surnuaeda esimest korda. Poiss tegi kõik, mis seisis tema võimuses, et pealetükkivaid helisid summutada: kiskus õlad nii kõrgele, et krae kerkis üle kõrvade, ja langetas pea, lastes peenel uduvihmal niisutada oma musti juukseid.
Surnuaeda pääsemiseks tuli tal poole kvartali jagu edasi kõmpida; seal oli kõrge kivimüüri sees sepisrauast kahe poolega värav. Suvalise maapealse möödakäija pilgu eest oleks see jäänud varjule – too oleks siin näinud üksnes võsastunud tühermaad, nimetu ehitaja krunti. Kui Will lähemale astus, kerkis udust tema ette veel midagi maapealsetele varjatuks jäävat – suur pronksist käekujuline koputi, sõrmed kondised nagu luukerel. Nägu krimpsutades sirutas Will välja omaenda kinnastatud käe, kergitas koputit ja laskis sellel langeda; korra, teise ja kolmandagi kaikus läbi öö õõnes kolksatus.
Värava taga kerkis udu maast otsekui aur katlast, nii et mügarlikul pinnasel helkivad luud jäid peaaegu märkamatuks. Udu hakkas aeglaselt tihenema ja muutus õõvastavalt siniseks. Will võttis väravavarbadest kinni, tundes isegi läbi kinnaste, kuidas metallist õhkuv jäine voog talle üdini tungib, ning teda läbistas värin. See oli midagi enamat kui tavaline jahedus. Kui kooljad ärkasid, neelasid nad ümbruskonnast energiat, nii et õhk kaotas kogu soojuse. Willi kuklakarvad hakkasid kirvendama ja tõusid püsti; sinine udu omandas pikkamööda inimese kuju, kuni Willi ees seisis, pea langetatud, räbaldunud kleiti ja valget põlle kandev vana naine.
„Tere, Mol,” ütles Will. „Olgu öeldud, et näed täna õhtul iseäranis hea välja.”
Kooljas kergitas pead. Vana Molly oli tugev kummitus – üks tugevamaid, keda Will oli kohanud. Isegi kuukiir, mis korraks pilvede vahele tekkinud avausest noolena läbi tungis, ei muutnud teda läbipaistvaks. Ei, Molly keha oli tihke, tema kollakashallid juuksed lebasid spiraali keeratuna ühel õlal ning koredad punased käed olid puusas. Ainult naise silmad olid õõnsad ja sädelesid oma sügavates koobastes otsekui sinised tulukesed.
„William ‘erondale,” sõnas kooljas. „Sa’p maldagi enam eemal olla.”
Veidralt hõljudes nagu kummitused ikka, liikus naine värava poole. Tema paljad jalad olid räpased, ehkki maad need ei puudutanud.
Will nõjatus vastu väravat. „Sa ju tead, et igatsen näha sinu ilusat nägu.”
Naine irvitas; kummituse silmad välgatasid ning noormees nägi pooleldi läbipaistva naha all vilksamisi tema kolpa. Pilved olid pea kohal jälle kokku tõmbunud ja kuu kinni matnud. Will mõtiskles endamisi hajameelselt, millega Vana Molly küll hakkama oli saanud, et ta maeti siia, kaugele pühitsetud pinnast. Teised halavad hääled kuulusid enamjaolt prostituutidele, enesetapjatele ja surnult sündinutele – heidikutele, keda ei saanud sängitada kirikaeda. Molly oli, tõsi küll, osanud oma praegusest olukorrast kenakesti kasu lõigata, sellepärast ei pannud ta seda ehk pahakski.
Kooljas turtsatas. „Mida sa siis tahad, varjukütinaakmann? Malphase mürki? Mul on Moraxi deemoni küünis – kenasti poleeritud, mürki pole teravikul üldse näha…”
„Ei,” katkestas Will teda. „Mul on vaja midagi muud – Foraii deemoni pulbrit, hästi peeneks jahvatatut.”
Molly pööras pea kõrvale ja sülitas maha sinise tulejuti. „No mida imet peaks sinusugune kena noormees niisuguse saastaga peale hakkama?”
Will surus maha sügava ohke; Molly siunamised kuulusid kauplemisprotsessi juurde. Magnus oli saatnud Willi nüüd juba mitu korda Vana Molly juurde: kord läks tarvis haisvaid musti küünlaid – need olid jäänud poisi naha külge kinni nagu tõrv –, siis sündimata lapse luid ja kolmandal korral kotitäit haldjate silmi, millest oli tilkunud verd tema särgi rinnaesisele. Foraii deemoni pulber tundus nendega võrreldes olevat suisa meeldiv kraam.
„Kas sa pead mind lolliks,” tänitas Molly. „Tahad mind lõksu meelitada, jah? Kui teie, nefilimid, tabate Vana Moli seda sorti värki müütavat, siis tõmbate mu liistule. On ju nõnna?”
„Sa ju oled juba surnud.” Will pingutas kõigest väest, et ärritus tema häälest välja ei kostaks. „Mida Klaav sulle nüüd ikka veel teha saaks?”
„Päh.” Kummituse õõnsad silmad lõid loitma. „Vaikivate Vendade maa-alustes vangikongides hoitakse kinni nii elavaid kui surnuid – tead seda väga hästi, varjukütt.”
Will tõstis allaheitlikult käed. „Ei mingeid trikke, luban sulle, Mol. Oled ju kindlasti kuulnud allilmas levivaid kuulujutte: Klaavil on praegu tähtsamatki teha kui jahtida kooljaid, kes kaubitsevad deemonipulbri ja haldjaverega.” Ta kummardus eide poole. „Ma maksan sulle hästi.” Noormees tõmbas taskust batistkotikese ja kõlgutas seda sõrmede vahel. Kotis kõlises miski, nagu oleks see täis münte. „Need kõik vastavad sinu kirjeldusele, Mol.”
Naise surnud näole kerkis lootusrikas ilme. Koolja keha tihenes nii palju, et ta sai võtta koti enda kätte. Torganud kämbla sisse, tõi naine nähtavale peotäie sõrmuseid – kullast laulatussõrmuseid, mis kõik moodustasid ülal armusõlme. Vana Mol nagu paljud teisedki kummitused otsis lakkamatult seda üht ja ainsat talismani, kadunud minevikukillukest – ankrut, mis aheldas ta selle maailma külge ning mille leidmine võimaldanuks tal jäädavalt lahkuda. Mollyt hoidis siin lõksus kadunud laulatussõrmus. Magnuse jutu järgi oli sõrmus üldlevinud arvamuse järgi juba ammu mattunud Thamesi põhjamudasse, aga eideke võttis ikka vastu leitud sõrmuseid, lootes leida nende seast oma.
Kummitus pillas sõrmused tagasi kotti, mis kadus tema ebasurnud kehal kuhugi, ning ulatas Willile vastutasuks kokkuvolditud pakikese pulbrit. Poiss libistas selle kuuetaskusse ning eit lõi tema silme ees värelema ja hakkas haihtuma. „Oota veel terake, Mol. Täna õhtul ei ole minu soovid veel lõppenud.”
Vaimolend võbeles; ahnus võitles temas kannatamatusega ning tal paistis olevat raske end kauem nähtavana hoida. Lõpuks lausus ta torinal. „Hüva. Mida sa veel tahad?”
Will lõi viivuks kõhklema. Ainet, mida noormees nüüd kavatses küsida, Magnuse nimekirjas ei olnud – see huvitas teda ennast. „Armujoogid…”
Vana Mol kriikas naerust. „Armujoogid? Will ‘erondale’ile? Mina pole küll see, kes raha tagasi lükkaks, aga mis kindel see kindel: mehel, kes näeb välja nagu sina, pole vaja mingeid armujooke.”
„Ei,” vastas Will ja tema häälest aimus meeleheidet. „Ma otsin õigupoolest vastupidist ainet – midagi, mis teeks armastusele lõpu.”
„Vihkamisjooki siis või?” Molile näis kogu lugu ikka veel nalja tegevat.
„Kas pole midagi vahepealset, niisugust, mis tekitaks ükskõiksust? Sallivust?”
Naine turtsatas ning see häälitsus kõlas kummituse kohta väga inimlikult. „Ma ei ütle seda sulle küll kerge südamega, nefilim, aga kui tahad, et tüdruk sind vihkama hakkaks, leidub selleks väga lihtsaid mooduseid. Minu abi sa tolle vaesekese vaenamiseks vaevalt vajad.”
Nende sõnadega eit haihtus, sulas kokku haudade vahel huljuva uduga. Will vaatas talle järele ja ohkas. „Ega ma seda temale tahtnud,” lausus ta vaikselt, ehkki polnud kedagi, kes võinuks teda