Bridget Jones: poisi järele hull. Helen Fielding
kõikudes mööda betoonist treppi üles komberdama, trepikojas haises, nagu oleks sinna pissitud.
Aga kui me kord juba sees olime ja Tom meie nimed ütles, tundsin hulljulget põnevussööstu. Seinad olid telliskivist, põhupallid seinte ääres tekitasid kerget kahetsust, et oleksin ikka võinud Dolly Partoniks jääda, olid ka päevinäinud diivanid. Mingi ansambel mängis ja nurgas oli baar, mida mehitasid noorukid, kes lisasid õhustikule omalt poolt veelgi ehtsust, kuna piilusid närviliselt ringi, otsekui võiks kauboikaabuga šerif kohale ilmuda, oma hobuse lasipuu külge kinni siduda, sisse tormata ja kõik maatasa teha. Kunstipärases valguses oli inimesi raske ära tunda, küll aga oli esimesest pilgust selge, et kõik ei ole teismelised ja et siin on …
„ … ikka väga kuumi kutte,” pomises Talitha.
„Noh, lase käia, tüdruk,” ergutas Tom. „Uuesti hobuse selga!”
„Ma olen liiga vana!” vastasin.
„Mis sellest? Siin on peaaegu kottpime.”
„Millest ma nendega räägiksin?” lalisesin mina. „Ma ei tea popmuusikast ööd ega mütsi.”
„Bridget,” sõnas Talitha. „Oleme siia kogunenud, et taasavastada sinus sensuaalne naine. Rääkimisega pole sel mingit pistmist.”
Oli tunne, nagu oleksin jälle teismeline, keda hüppeliselt valdab kord kahtlus, kord lootus. Tuletas meelde pidusid, kus käisin kuueteistaastaselt; niipea kui vanemad meid omapead jätsid, läksid tuled kustu, kõik olid korraga tantsupõrandal ja suudlesid kellega iganes, hea, kui enne jõuti vormitäiteks silma vaadata.
„Vaata seda kutti,” ütles Tom. „Ta vaatab sind! Ta vaatab sind!”
„Tom, jää-ää vait,” pinisesin suunurgast, põimisin käsivarred rinnale vaheliti ja üritasin tuunikat reitel allapoole sikutada.
„Bridget, võta ennast kokku. TEE MIDAGI.”
Sundisin end ringi vaatama, üritades varjatult hõõguda. Aga nummi kutt miilustas nüüd juba ühe jalustrabava beibega, kel olid jalas õige napid šortsid ja seljas kampsik, mis jättis õlad väga paljaks.
„Ossa jumal, väkk – see tüdruk on alles embrüo,” märkis Jude.
„Olgu ma pealegi vanamoodne, aga juhtumisi lugesin Glamuurist, et šortsid peaksid vagiina ära katma,” pomises Talitha.
Vajusime norgu, meie enesekindlus varises kokku nagu kaardimajake. „Oi jumal. Kas me näeme tõesti välja nagu punt elatanud transvestiite?” ägas Tom.
„Läks nii, nagu olen ammugi kartnud,” ütlesin mina. „Meist said traagilised vanad tobud, kes usuvad, et vikaar on neisse armunud, sest ütles jutu sees organist.”
„Kullakesed!” manitses Talitha. „Samal lainel te ei jätka, ma keelan ära.”
Talitha, Tom ja Jude läksid tantsima, mina jäin heinapallile mossitama ja mõtlesin: „Ma tahan koju minna, lapsi kallistada, nende tasast nohinat kuulata ja teada, kes ma selline olen ja mida endast kujutan,” kasutades lapsi häbitult ära, varjamaks tõsiasja, et olen vana ja pandavast east väljas.
Siis istus minu kõrvale heinapallile teksastes jalapaar. Tundsin MEHE lõhna, kullake – nagu ütleks Talitha –, kui naaber mu juustesse kummardus. „Tantsida tahad?”
Nii lihtne see oligi. Polnud vaja plaani sõnastada, läbi mõelda, mida öelda, ega õieti midagi teha, tuli vaid vaadata mehe ilusatesse pruunidesse silmadesse ja noogutada. Ta võttis mul käest kinni ja hiivas mu oma tugeva käsivarrega üles. Kõndisime tantsupõrandale ja ta hoidis mul seejuures pihast, mis oli kõrgeid saapaid arvestades väga hea. Õnneks oli aeglane tants, muidu oleksin küll jala välja väänanud. Mehel oli kanavarbaline naeratus ja siin pimedas paistis ta nende meeste moodi, kes plakatitel džiipe reklaamivad. Seljas oli tal nahktagi. Ta pani oma käe mu vöökohale ja tõmbas mind enda vastu.
Kui ma käe talle õlale panin, mõistsin äkitselt, mida Tom ja Talitha muudkui räägivad. Seks on ainult seks.
Kauaks ajaks unustusse jäänud iha hakkas minus pulseerima ja välkuma, nagu oleks Frankensteini koletis sisse lülitatud, ainult et mina olin romantilisem ja sensuaalsem, avastasin end vaistlikult sõrmi liigutamas, et tunda mehe kraeniulatuvaid juukseid ja kuklanahka. Ta tõmbas mind veelgi kõvemini enda vastu, tehes ilmselgeks, et vähemalt kellegagi on ta valmis seksima. Aeglaselt muusika taktis keereldes nägin, et Tom ja Talitha jõllitavad mind aukartlikult ja jahmunult. Tuli tunne nagu neljateistaastasel, kel läks esimest korda õnneks poiss õnge võtta. Tegin nende suunas grimassi, et nad midagi tobedat ei teeks, ja samas tundsin, kuidas mees aeglaselt, vastupandamatult, nagu Mills&Boon’i armastusromaanide sarjast pärit kangelane, huultega minu suud otsib.
Ja siis me suudlesime. Äkki hakkas kõik jaburaks minema. Nagu juhiksin väga kiiret autot, endal stiletod jalas. Selle kiuste, et olin aastaid garaažinurgas kopitanud, polnud miski lakanud funktsioneerimast. Alles panin ma igas kurvis pidurit, üheainsa silmapilguga aga olid kõik blokeeringud kadunud, ja mida ma teen? Aga lapsed, aga Mark, ja kes see jultunud mees üldse on?
„Lähme mõnda vaiksemasse kohta,” pomises tema. Kõik oli ette valmis sepitsetud. Miks ta mind muidu tantsima kutsus? Tal on plaan mind mõrvata ja ära süüa!
„Pean minema! Otsekohe!”
„Mida?”
Õudusega vaatasin talle alt üles otsa. Kesköö oli käes. Mina olin Tuhkatriinu, kohe pidin tagasi lippama sinna, kus on titevoodikesed, lapsehoidjad ja magamatus, täielikult aseksuaalne tunne ja kohustus vaadata oma elupäevade lõpuni üksiku naise elu püstolitorusse … aga see on ju ikka parem kui lasta end mõrvata?
„Hirmus kahju! Ma nüüd jooksen. Oli tore! Tänud!”
„Minema?” kordas ta. „Jumal küll. See nägu.”
Viimane väljend ajas mind veel uriinilehasest trepist alla komberdadeski uhkusest puhevile. „See nägu!” Olen Kate Moss! Olen Cheryl Cole! Ent taksos nägin vilksamisi oma metsikut näoilmet, alkoholist pundunud nägu ja silmade all laiali läinud ripsmetušši, mis rikkusid veidi seda kontseptsiooni, kui ma juhtunust teistele rääkisin.
„Ta mõtles seda geriaatrilise ema painavat nägu, kes arvab, et poeg tahab teda tappa, sest suudles oma ema!” kriiskas Tom.
„Ja siis ära süüa,” lisas Talitha, ja kõik varisesid naerust kokku.
„Mis sa siis mõtlesid?” itsitas Jude hüsteeriliselt. „Nii kuum kutt!”
„Kõik on korras,” sai Talitha enesevalitsuse tagasi ja üritas karrihaisulise takso tagaistmel elegantselt seljatoele nõjatuda. „Sain ta telefoninumbri.”
00.10 Nüüdsama jõudsin koju ja hiilisin uksest sisse. Kõik vaikne ja pime. Kus on Daniel?
00.20 Hiilisin kikivarvukil trepist alla ja panin tule põlema. Kelder nägi välja otsekui pärast pommiplahvatust. Xbox töötas, Sylvania jänkude rivi ulatus ühest seinast teise, Barbied, mängudinosaurused ja – kuulipildujad, diivanipadjad, pitsakarbid, Krispy Kreme’i sõõrikute kotid ja šokolaadipaberid olid üle kogu põranda laiali ning diivanil kummuli suur tops sulanud Häagen-Dazsi šokolaadijäätist. Arvatavasti hakkavad lapsed keset ööd oksele, aga vähemalt oli neil lõbu laialt. Aga kus on Daniel?
Hiilisin üles laste tuppa. Tudusid kenasti, nägu üleni šokolaadiga koos, aga hingasid rahulikult. Danieli polnud. Hakkasin pabistama.
Tormasin alla elutoa diivani juurde – ei midagi. Tormasin üles, tegin oma toa ukse lahti ja tõin kuuldavale häälitsuse. Daniel oli voodis. Ta kergitas pead ja kissitas pimedas silmi.
„Armas jumal, Jones,” ütles ta. „Kas need on sul tõesti … kintsusaapad? Kas ma tohin lähemalt vaadata?”
Ta lükkas endal lina pealt. Ta oli poolalasti.
„Hüppa sängi, Jones,” kutsus ta. „Luban, et ei puutu sind sõrmeotsagagi.”
Olin natuke purjakil ja äsjasest suudlemisest erutunud,