Bridget Jones: poisi järele hull. Helen Fielding
ja järgmine sekundi murdosa tõi mind välgukiirul käesolevasse hetke tagasi ning ma mäletasin … nojah, tegelikult kõike.
„Aaaah! Ma ei saa! Hirmus kahju. Oli tore!” lalisesin voodist välja hüpates.
Daniel jõllitas mind ja purskas naerma. „Jones, Jones, Jones, sa oled, nagu ikka, peast täitsa segi.”
Ootasin ukse taga, kuni ta tõusis ja riidesse pani, ja siis, otse keset seda, kui ma ohtrasõnaliselt vabandasin ja lapsehoidmise eest tänasin, esines veel üks hetk, kui ma olin omadega nii sassis ja üles erutatud, et vähe puudus, et oleksin talle küüned turja löönud ja teda loomalikult õgima hakanud. Siis hakkas tema mobiil helisema.
„Andeks-andeks,” ütles ta telefoni. „Ei, kallis pupsik, täna olid lihtsalt tööasjad, kuule, ma ju tean, KURAT!” Nüüd pahur. „Kuule! Issand küll! Ma ju ütlesin, et pidin esitluse tegema. Projekti seisukohalt hirmus oluline, ja … Okei-okei, veerandtunni pärast jõuan, jah … jah … mmm … igatsen sinu sära, silmatera …”
Sära? Silmatera?
„ … igatsen sukelduda sinu …”
Kergendustundest ohates, et polnud tallatud teele tagasi pöördunud, läks mul korda Daniel uksest välja saada, seejärel maadlesin Talitha ülikõrgete saabastega, mis ei tahtnud jalast ära tulla. Koristasin niipaljukest elutuba, et Chloel ei tuleks hommikul soovi meeleheitest amet üles öelda, ja vajusin tühja voodisse.
00.55 Aga nüüd rahutu ja üles erutatud. Tunne, nagu oleksin üheainsa õhtuga liikunud meestepõuasest kõrbest kuhugi, kus sõna otseses mõttes sajab mehi.
Järelmõjud
Reede, 7. september 2012
07.00 Ihualasti, pea tuikab hullusti, ja pean lapsed kooli viima.
07.01 Ei! Ei pea lapsi kooli viima. Erilise kingitusena võimaldati mul täna hommikul kauem magada, aga nüüd ärkasin ikka üles.
07.02 Aaaah! Tuli meelde, mis oli eile õhtul Nahktagimehega. Ja Danieliga.
07.30 Traumatiseeritud helidest, mida Chloe alumisel korrusel tekitab, tehes kõike seda, mida peaksin tegema mina: Mabelile üks Weetabix, kuhu ta tohib oma käega ühe teelusikatäie suhkrut peale panna, Billyle kaks viilu peekonit, ketšupiga, aga ilma saiata.
07.45 Tunnen end kohutavalt süüdi: otsekui Joan Crawfordi kassiahastuses tegelaskuju, valmis hommikumantliga alumisele korrusele tuigerdama, nägu üleni huulepulgaga koos: „Tere, kullakesed, mina olen teie emme. Mäletate? Mis teie nimed nüüd olidki?”
08.00 Uks paugatab, hääled vaikivad.
08.01 Uks avaneb, hääled algavad uuesti: otsitakse Mabeli koolikotti.
08.05 Uks lajatab uuesti kinni.
08.15 Vaikus. Voodi on mõnusalt jahe ja valge, nii hea on lihtsalt alasti lamada ja mitte kui midagi teha. Tunne, nagu oleks nõidus maha võetud, tunnen end suudlusest äratatult nagu Uinuv … noh, mitte just Kaunitar, pigem nagu Uinuv Üsna Vana Inimene, Kellel On Kaks Last. Talviselt närbunud oksi on puudutanud kevad. Vasakul, paremal ja keskel puhkevad ja rulluvad lahti lehed ja õiepungad.
08.30 Sõnumi kõll! Võib-olla Talitha! Saadab Nahktagimehe moblanumbri! Võib-olla koguni Nahktagimees ise, viskab pinge lahendamiseks natuke nalja ja kutsub mind välja! Olen täitsa pandav!
Sõnum oli koolist.
<Palun ärge unustage tuua täna õhtupoolikul kirjalik teade, kas lubate oma lapse loomaaeda ekskursioonile.>
Naised muudavad meelt
Laupäev, 8. september 2012
Tuskatekitavaid elektroonilisi vidinaid majas 74, piiksuvaid elektroonilisi vidinaid 7, elektroonilisi vidinaid, mida ma oskan tööle panna: 0, elektroonilisi vidinaid, mis nõuavad salasõna: 12, salasõnu 18, salasõnu, mis mul meeles seisaksid: 0, seksile mõtlemisele kulutatud minuteid 342.
07.30 Ärkasin just hõrgult sensuaalsest unenäost, kus olid läbisegi Daniel ja Nahktagimees. Äkitselt teistsugune tunne – sensuaalne, naiselik –, aga samas tunnen end seetõttu nii süüdi, just nagu murraksin Markile truudust, ja ometi … nii sensuaalne on tunda ennast sensuaalse naisena, sensuaalse poolega, mis on sensuaalselt nii … oh. Lapsed juba üleval.
11.30 Hommik oli täiega sensuaalne ja rahulik. Alustasime päeva kolmekesi minu voodis, pugesime üksteise kaissu ja vaatasime telerit. Siis sõime hommikust. Siis mängisime peitust. Siis värvisime Moshi Monstersi värvimisraamatut, siis läbisime takistusrada, kõik ikka alles pidžaamaga, ja pliidilt tuli kanaprae hõrgutavat lõhna.
11.32 Olen täiuslik ema ja sensuaalne naine sensuaalsete väljavaadetega. Tähendab, ehk mahuks sellesse stsenaariumi keegi umbes nagu Nahktagimees, ja …
11.33 Billy: „Kas arvutisse saab, täna on ju laupäev?”
11.34 Mabel: „Tahan Kädna-Kallet!”
11.35 Äkitselt kõikevaldav väsimus ja soov vastu kajavas vaikuses ajalehti lugeda. Kas või kümme minutit.
„Emme-eee! Telekas on fikkis.”
Õudusega taipasin, et Mabel sai puldid kätte. Hakkasin hoogsalt nuppe toksima, mispeale telerisse ilmus lumesadu, mida saatis vali ragin.
„Lumi!” läks Mabel elevile, ja siis hakkas nõudepesumasin piiksuma.
„Emps!” teatas Billy. „Arvutil sai aku tühjaks.”
„Noh, pane siis juhe seina!” ütlesin ja pugesin peadpidi teleka alla kappi, mis on juhtmepuntraid täis.
„Nüüd tuli öö!” kuulutas Mabel, sest teleriekraan läks pimedaks; piiksuma hakkas ka pesukuivati.
„See laadija ei tööta.”
„Noh, pane siis Xbox!”
„See ka ei tööta.”
„Võib-olla on viga siis netiühenduses.”
„Emps! Lennujaamamäng kadus ära, ma ei saa sisse tagasi.”
Mõistes, et minu termostaadi näit kipub ohtlikult kõrgeks, sibasin trepist üles ja ütlesin: „Aeg riidesse panna, üllatus! Toon teie riided.” Jooksin siis laste tuppa peitu ja purskasin: „Vihkan seda kuradi tehnikat! KURAT, JÄÄGE KÕIK VAIT JA LASKE MUL LEHTI LUGEDA!”
Äkki märkasin jubedusega, et beebimonitor töötas! Jumal küll, jumal küll. Oleks tulnud sellest juba ammuilma lahti saada, aga paranoilise üksikvanemana, hirmul, et surm jne, jne … Jooksin trepist alla ja nägin, et Billy nuuksub ägedalt.
„Oi, Billy, anna andeks. Ma ei mõelnud seda tõsiselt. Kas sa kuulsid mind beebimonitorist?”
„Ei-iiiii!” huilgas Billy. „Xbox hangus!”
„Mabel, kas sina kuulsid beebimonitorist emme häält?”
„Ei,” ütles Mabel ja vaatas rõõmsalt ekraani. „Telekas on jälle koffas.”
Ekraanil oli kastike, milles küsiti Virgin TV salasõna.
„Billy, mis Virgin TV salasõna on?” küsisin.
„Vist sama mis su pangakaardil, 1066?”
„Olgu, mina tegelen Xboxiga, sina löö salasõna sisse,” ütlesin, ja siis helises uksekell.
„See salasõna ei toimi.”
„Emme-eee!” tegi Mabel.
„Tsst, jääge nüüd mõlemad vakka!” kähvasin. „KEEGI ON UKSE TAGA!”
Jooksuga trepist üles, pea täis süümõtteid – „olen kohutav ema, isa kaotus jättis lastesse tühiku, mida nad püüavad elektroonikaga täita” –, uks lukust lahti.
Ukse