Bridget Jones: poisi järele hull. Helen Fielding
meenus, et Jude on täiskasvanud inimene ja superfinantsist.
„See kutt, kellega ma Matchi saidil tuttavaks sain ja kellega ma päev enne Linnuses käimist väljas käisin? See, kellega ma miilustasin?”
„Jah?” üritasin häguseltki meelde tuletada, kes just.
„Ta ei helistanud. Ja eile õhtul saatis ta kõikidele, muuhulgas ka minule, globaalse sõnumi, et tema naine sünnitas natuke aega tagasi tüdruku, kuus naela ja kaksteist untsi6.”
„Oi jumal. Jäle. Ebainimlik.”
„Kõik need aastad pole ma lapsi tahtnud, ja teised muudkui rääkisid, et küll ma ükskord meelt muudan. Neil oli õigus. Lasen oma munarakud sügavkülmast välja võtta.”
„Jude,” ütlesin ma. „Sa tegid valiku. See, et mingi mehike ajukääbikuks osutub, ei tähenda, et sa oleksid vale valiku teinud. Sinu jaoks on see hea valik. Lapsed on … on …” Heitsin trepi suunas mõrvarliku pilgu.
Jude sirutas mobla ette ja näitas Instagrami fotot ajukääbikust, kes oma beebit süles hoidis. „ … kaisununnud ja roosad ja armsad ja kuus naela ja kaksteist untsi, aga mis mina teen, ainult töötan ja landin, ja siis tuleb laupäeva hommik ja ma pean üksi olema. Ja …”
„Tule kaasa,” ütlesin kurjakuulutavalt. „Saad veel näha, kui kaisununnud ja roosad.”
Vantsisime trepist alla. Billy ja Mabel seisid kõrvuti nagu inglikesed, hoides kahe vahel joonistust, kuhu oli suurelt kirjutatud: ARMAS EMME!
„Emps, me tõstame ise nõudepesumasina tühjaks,” teatas Billy. „Oleme sulle abiks.”
Persse! Mis neil ometi hakkas?
„Aitäh, lapsed,” nurrusin ning nügisin Jude’i jälle trepist üles ja uksest välja, enne kui lapsed jõuavad midagi veel hullemat teha, näiteks prügi välja viia.
„Ma lasen oma munarakud sügavkülmast välja võtta,” nuuksus Jude, kui me välistrepil istet võtsime. „Tol ajal oli tehnoloogia alles primitiivne. Isegi robustne. Aga ometi võib midagi välja tulla, kui … ma mõtlen, kui ma leiaksin spermadoonori ja …”
Äkitselt paiskus vastasmajas ülemise korruse aken valla, sealt lendasid välja Xboxi puldid ja maandusid kolinal prügikastide kõrvale.
Mõne sekundi pärast paisati eesuks lahti ja nähtavale ilmus kohevate roosade toasusside, vanamoelise öösärgi ja pisikese kõvakübaraga boheemlaslik naabrinaine, kaenlas sületäis läpakaid, iPade ja iPode. Ta vankus trepist alla ja toppis elektroonika prügikasti, sabas poeg ja kaks poja sõpra, kes halasid: „Eii-ii! Ma ei jõudnud seda levelit lõpuni teha!”
„Tore!” karjus naabrinaine. „Kui mul tuli mõte lapsed saada, siis EI KIRJUTANUD ma alla lepingule, et mind võiks hakata valitsema punt hingetuid õhukesi musti esemeid ja kamp TEHNIKAJOBUSID, kes ei taha muud teha kui pöidlaid kõpsutada ja ekraani jõllata ja seejuures nõuda, et mina neid TEENINDAKSIN, justkui ma oleks arvutiguru ja viietärnihotelli toapoisi ristand. Siis, kui mul veel lapsi ei olnud, teised muudkui rääkisid: küll sa meelt muudad. Tead mis? Mul sündisite teie. Ma kasvatasin teid üles. Ja MA MUUTSIN MEELT!”
Vahtisin teda üksisilmi ja mõtlesin: „Selle naisega tuleb sõbraks saada!”
„Indias on teievanused puha tänavalapsed ja saavad hästi hakkama,” laskis naine edasi. „Nii et istuge nüüd aga siin trepi peal, ja selle asemel, kuidas MINECRAFTIS järgmisele tasemele jõuda, kasutage oma AJUMAHTU selleks, et välja mõelda, kuidas te mu niikaugele saaksite, et ma UUESTI MEELT MUUDAKSIN ja teid majja tagasi lubaksin. Ja ärge te mitte mõtelgegi seda prügikasti puutuda, või ma korraldan teile NÄLJAMÄNGUD!”
Naine heitis kõvakübaraga ehitud pea uhkelt kuklasse, lehvis majja tagasi ja virutas ukse pauguga kinni.
„Eeee-maaaa!” Kisa ja nutt kostsid sedakorda mu enda keldrist. „Eeee-maaaa!”
„Tahad, lähme sisse?” küsisin Jude’ilt.
„Ei-ei, mul on juba korras,” ajas Jude end jalule, rõõmus ilme näol. „Sul on täiega õigus. Tegin õige valiku. Väike pohmakas, muud midagi. Nüüd kulub Soho House’is ära üks Verine Mary ja hommikusöök, siis loen lehed läbi ja olengi kombes. Tänud, Bridge. Kallis oled. Tsau-uu!”
Siis vaarus ta minema, põlvini ulatuvad gladiaatorisandaalid jalas, nähes pohmakas oleku kohta väga hea välja.
Kiikasin taas teisele poole tänavat. Kolm poissi istusid trepil reas.
„Kõik korras?” küsisin.
Tumedapäine poeg naeratas laialt. „Jepp, korras ikka. Vahel tal viskab lihtsalt ära. Kohe saab korda.”
Ta heitis pilgu selja taha, tegi kindlaks, et maja uks on ikka veel kinni, ja tõmbas taskust iPodi. Poisid hakkasid naeru kihistama ja kummardusid iPodi kohale.
Minust uhas üle tohutu kergendus. Reipalt karglesin sisse tagasi, ühtäkki meenus, et kõikide vidinate salasõna on 1890, aasta, mil Tšehhov kirjutas „Hedda Gabbleri”.
„Eeee-maaaa!”
Kahmasin Xboxi puldi ja Virgini puldi ning toksisin mõlemasse sisse 1890, mispeale ekraanid ärkasid imeväel ellu.
„Vaat nii!” ütlesin. „Võtke oma ekraanid. Mind teil tarvis ei ole. Peale ekraanide ei ole teil midagi tarvis. Ma nüüd lähen. Teen. Endale. Tassi. Kohvi.”
Heitsin puldid käest tugitooli ja hakkasin boheemlasliku naabrinaise kombel rühikalt elektrikannu poole lehvima, kuid seepeale hakkasid Billy ja Mabel naeru kihistama.
„Emps!” naeris Billy. „Praegu sa lülitasid kõik uuesti välja.”
20.30 Lõpuks oli kõik õdus ja tore ja Billy sai Xboxis mängida ja Mabel „Käsna-Kallet” vaadata, lapsed diivanil minu kaisus, ja siis läksime kõik koos Hampstead Heathile ja mina mõtlesin vahetpidamata Nahktagimehele ja sellele, kui imetore oli jälle suudelda ja end seksikana tunda, ja et võib-olla on Tomil õigus, et mul on vaja olla naine ja ma vajan oma ellu meest ja et võib-olla see polegi vale, ja võib-olla helistan Talithale ja küsin Nahktagimehe numbrit.
Purustav laine
Pühapäev, 9. september 2012
60,8 kg, kaloreid 3250, 27 kordavaadatud, kas Nahktagimehelt on sõnumeid, sõnumeid Nahktagimehelt 0, süüdlaslikke mõtteid 47.
02.00 Kõik see on kohutav. Saatsin Talithale sõnumi. Ilmneb, et ta mitte ainult et küsis Nahktagimehelt mobiilinumbrit, vaid ANDIS TALLE MINU NUMBRI ka. Sisikonnas terav ebakindlusepiste. Kui ta mu numbri sai, miks ta juba ei helista?
05.00 No mitte elu seeski, mitte ilma pealgi ei tohiks enam meestega tegemist teha. Vahepeal jõudis „miks ta juba ei helista?”-olukorra õudus täiega meelest minna.
21.15 Lapsed magavad ja kõik on esmaspäeva hommikuks valmis. Mina aga olen totaalselt otsi andmas. Miks Nahktagimees sõnumit ei saada? Miks? Selge, et Nahktagimehe arust olen ma vana ja lollakas. Mu oma viga. Peaksin olema lihtsalt emme – koolist koju tulevaid lapsi peaksid pärast koolipäeva ees ootama pliidil podisev pajaroog ja ahjust võetud värske rullbiskviit. Loeksin neile lasteraamatuid, paneksin nad ilusti tuttu, ja siis … Aga tõesti, mis edasi? Vaatan „Downtown Abbeyt”, fantaseerin seksist Matthew’ga ja alustan hommikut taas Weetabixiga?
21.16 Helistasin nüüdsama Talithale ja selgitasin olukorda. Ta tuleb kohe siia.
21.45 „Anna, palun, midagi juua.”
Segasin talle viinast ja mulliveest tavapärase koksi.
„Kõik sai alguse sellest, et viiesekundituttav ei saatnud sulle sõnumit. Sina avasid end uutele võimalustele ja nüüd paistab, nagu oleks sul need otse nina alt sisse vehitud. Miks sa ise talle sõnumit ei saada?”
„Mehi ei aeta taga, see teeb ainult õnnetuks,” tsiteerisin kolmekümnendate
Kuus naela ja kaksteist untsi – umbes 3 kg. –