Bridget Jones: poisi järele hull. Helen Fielding
ära mahun. Äkiline lootusrikas tundesööst. Võib-olla on Talithal õigus! Kui ma kokku kuivan ja täiega kibestun, mis kasu oleks sellest lastel? Nad muutuksid eriti enesekeskseks ja nõudlikeks kuningalapsukesteks, minust aga saaks negatiivselt meelestatud vanamutt, nina šerri poole viltu, käiksin muudkui kõikidele närvidele ja viriseksin: „MIKS TE MIND ÜLT-T-TSE EI AIT-TA?”
23.50 Võib-olla olen kulgenud pikas ja pimedas tunnelis, mille lõpus on siiski valgus. Võib-olla võiks keegi mind armastada? Pole põhjust, miks mul ei võiks mees majas olla. Magamistoa uksele võiks riivi panna, et lapsed meile „peale ei satuks”, ja sel kombel võiksin luua täiskasvanuliku ja sensuaalse maailma, kus … Aaaah! Mabel hakkas nutma.
23.52 Tormasin lastetuppa ja nägin nari alumisel korrusel sasipead, algul ta istus, siis kummardus kähku näoli voodisse, nagu ta ikka teeb, kui on öö ja ta ei peaks üleval olema. Siis tõusis Mabel uuesti istuli, vaatas oma pidžaamapükse, millest tuli kõhulahtisuse haisu, avas suu ja oksendas.
23.53 Tõstsin Mabeli vanni ja koorisin pidžaama maha, püüdes mitte öökima hakata.
23.54 Pesin Mabeli puhtaks, kuivatasin teda rätikuga ja panin põrandale istuma, siis läksin puhast pidžaamat tooma, musti linu voodist välja võtma ja puhast voodipesu otsima.
Kesköö. Nutt lastetoas. Kakased linad endiselt pihus, kiirustasin kohale, ent kohe kuulsin vannitoast sama ägedat nuttu. Mõte läks veinile. Tuletasin endale meelde, et olen vastutustundlik ema, mitte baarilinnuke.
00.01 Ähmi täis, ebalesin lastetoa ja vannitoa vahel, otsekui oleksin haiglasliku hulkumistungi küüsis. Vannitoas hakati ägedamalt kisama. Tormasin sisse, arvates, et küllap neelas Mabel žiletiteri, mürki või midagi sellist, ent leidsin ta põrandale kakamast, näol ehmunud ja süüdlaslik ilme.
Haaratud tohutust armastusest Mabeli vastu. Võtsin sülle. Kaka ja oksega nüüd peale voodilinade, vannitoavaiba, Mabeli jne koos ka see ainuke pisutki seksikas öösärk.
00.07Mabel ja kakased asjad süles, läksin lastetuppa ja leidsin eest Billy, voodist väljas, pea tuline ja juuksed sasised, vaatamas mind sellise pilguga, nagu oleksin kõigevägevam issand jumal, saadetud vastuseks ta palvetele. Jätkuvalt mulle silma vaadates hakkas Billy „Vaimude väljaajaja” stiilis ägedalt öökima, ainult et tema ei keerutanud kaela, vaid hoidis pead ettepoole kaldu.
00.08 Vedel kaka purskus Billy pidžaamapükstesse. Billy jahmunud nägu, korrapealt olin haaratud tohutust armastusest Billy vastu. Asi lõppes California stiilis grupikallistusega, millesse said kaasatud Billy, Mabel, kakased voodilinad, vannitoavaip ja ka see ainuke pisutki seksikas öösärk.
00.10 Soovin, et Mark oleks siin. Hetkeks kandusin minevikku: öine Mark, seljas advokaadilik hommikumantel, mille hõlmade vahelt välgub karvane rind; titepõhisest tohuvabohust ajendatud äkilised huumoripuhangud, sõjaväelaslik rangus, millega ta üritab pisut korda luua, otsekui oleks tegu lahinguolukorraga, mõistab siis aga situatsiooni absurdsust ja me mõlemad hakkame itsitama.
Ta jääb kõikidest nendest hetkedest ilma, mõtlesin. Jääb ilma ega näegi, kuidas ta lapsed suureks kasvavad. Praegune olukord oleks lõbus, mitte segadusseajav ja hirmus. Üks meist jääks laste juurde, teine klaariks voodipesu, siis poeksime narivooditesse ja itsitaksime kogu selle loo üle ja … kuidas saaks ükski teine mees neist nii suurt rõõmu tunda ja neid nii väga armastada, nagu Mark seda teeks, olgugi et nad kakavad igale poole ja …?
00.15 „Emme!” Billy tõi mind olevikku tagasi. Olukord vaieldamatult pinev: oleme kõik kaka ja oksega koos, endast väljas, süda paha. Ideaalvariant oleks lapsed, tekstiilitooted ja vedelikujäägid üksteisest eraldada, mõlemad lapsed sooja vanni pista ja neile puhas voodipesu otsida. Aga mis saab siis, kui kakamine ja oksendamine jätkuvad? Mis saab? Varsti oleks vesi mürgine ja tõenäoliselt koolerapisikutega nakatatud nagu lahtine rentsel põgenikelaagris.
00.16 Nuputasin välja ajutise lahenduse: sättisin vannitoa põrandale plastvaiba, ümberringi padjad, vannirätikud jms.
00.20 Otsus käia ära pesumasina juures (st külmiku juures veini võtmas).
00.24 Uks kinni ja jooksuga trepist alla.
00.27 Sõõmu veiniga pea klaariks saanud, mõistsin, et linu ja muud pesta pole hetkel üldse oluline. Loomulikult on ainuke tähtis asi lapsed hommikuni elus hoida, ideaalne, kui seejuures õnnestuks endal kokkuvarisemist vältida.
00.45 Äratundmine, et kuigi vein võis pea klaariks teha, mõjus ta sisikonnale otse vastupidiselt.
00.50 Hakkasin oksele.
02.00 Billy ja Mabel nüüd mõlemad vannitoa põrandal vannilina all unne suikunud, mõningal määral puhtamaks saadud. Võetud vastu lihtne otsus magada nende kõrval põrandal, seljas üleni kaka ja oksega koos ainuke pisutki seksikas öösärk.
02.05 Kogen rahuldustpakkuvat võidutunnet nagu kindral, kel läks napilt korda veresaun, tapatalgud vms ära hoida ja jõuda rahumeelse lahenduseni; kuulen koguni „Gladiaatori” meloodiat ja näen end Russell Crowe’ tegelaskujuna, keda osaliselt varjutab tekstilõik: „Kangelane on sündinud!”
Seejuures ei saa tõrjutud kahtlust, et mis tahes erootiline stsenaarium ei sobiks praeguse teemaarendusega kuidagi kokku.
Uus algus – uus mina
Reede, 20. aprill 2012
77,9 kg, mediteerimiseks eraldatud minuteid 20, mediteerimiseks kulutatud minuteid 0.
14.00 Nii. Jõudsin otsusele. Muutun totaalselt. Pöördun tagasi zen-budismi / New Age’i / eneseabiraamatute uurimise, jooga jms poole, alustan seest, mitte väljast, mediteerin regulaarselt ja võtan kaalust alla. Vannitoas on küünal ja joogamatt juba valmis seatud ning ma kavatsen vaikselt mediteerida ja mõtteid selgineda lasta, enne kui lapsed arsti juurde viin, ja pean seejuures meeles varuda aega, et a) lastele söömiseks midagi valmis panna, ja b) teha kindlaks autovõtmete asukoht.
Peale selle teen ma veel kõike alljärgnevat:
TEEN
• Võtan 13,5 kg alla.
• Hakkan käima Twitteris, Facebookis, Instagramis ja WhatsApp’is, selle asemel et tunda end vana ja eemalejäetuna, kuna kõik teised on Twitteris, Facebookis, Instagramis ja WhatsApp’is.
• Ei karda enam telerit sisse lülitada, otsin lihtsalt üles ja loen läbi teleka ja DVD-mängija kasutamisjuhendi, nii et telekas muutub närvivapustuse põhjustajast hoopis meelelahutuse ja mõnu allikaks.
• Puhastan korrapäraselt oma elu, teen maja, eriti trepialuse konku puhtaks kõikidest ebavajalikest esemetest, nii et kõigele jätkub ruumi ja iga asi on omal kohal nagu budistlikus meditatsiooniruumis / Martha Stewarti majas.
• Eelpool öeldut silmas pidades palun ema, et ta ei saadaks mulle enam mingeid seismajäänud käekotte, „stoolasid”, Wedgwoodi „supitirinaid” ja mida iganes, ja tuletan talle meelde, et toidutalongid kadusid juba tükk aega tagasi käibelt ning et tänapäeval napib pigem ruumi kui esemeid (vähemalt linnastunud läänemaailmas küll).
• Hakkan kirjutama kohandatud varianti „Hedda Gabblerist”, et mul oleks jälle täiskasvanulik tööelu.
• Kirjutan mainitud näidendit ka tegelikult, selmet valmistuda pool päeva midagi välja otsima ja uidelda siis hajameelselt toast tuppa, mures vastamata e-kirjade, sõnumite, arvete, kokkulepitud mänguaegade, kardipidude, jalgade vahatamise, arstiaegade, lastevanemate koosolekute, lapsehoidmisgraafiku, külmiku imeliku hääle, trepialuse konku või töötamast lakanud teleri pärast, istuda siis maha ja taibata, et jõudsin vahepeal ära unustada, mida ma välja otsima läksin.
• Mitte kanda kogu aeg neidsamu kolme riideeset, vaid vaadata kapid läbi ja panna kokku moekas look, nagu on kuulsustel lennujaamas.
• Teha