Tagasi minevikku. Ben Elton
oli kohviku omanik see, kes lahendas olukorra.
„Ei,“ käskis ta. „Mu sõber ei solvanud prohvetit. Tema jääb. Teie lahkute.“
Nüüd avanes kohviku uks ja esimesed janused kliendid tulid pärast palvetamist sisse. Mõne hetkega sai väike ruum täis ja vähemalt kümme imestunud ilmega meest jäid seirama seda, mis ilmselgelt kujutas ferengi grupis vastasseisu. Omanik pöördus uustulnukate poole ja rääkis nendega türgi keeles. See, mida ta ütles, sundis uusi tulijaid heitma vihaseid pilke nüüd ümber piiratud inglaste poole.
„Sa parem ära enam mu silma alla satu,“ lõrises kamba juht Stantoni näo ees. Seejärel, kogu väärikusega, mis tal oli, viis ta oma kaaslased välja platsile, kus nad said paljude pahurate pilkude objektiks.
Stanton pöördus oma päästja poole ja tänas teda.
„Hoopis mina pean teid tänama,“ vastas kohviku peremees. „Meie linnas pole tavaline, et välismaalane kohtleb moslemit kui endaga võrdset.“
„Sa räägid väga head inglise keelt,“ tähendas Stanton.
„Ainult siis, kui seda tahan. Palun, võtke veel kohvi.“
9
PÄRAST SENGUPTA LOENGUT läksid Hugh Stanton ja Sally McCluskey uuesti üle platsi Trinity suurest hallist direktori korterisse.
„Te tõesti usute, et saate saata mu aastasse 1914?“ küsis Stanton, kui pidi tõstma oma häält üle lumetormi, mis neile näkku peksis. „Ja hetkel, kui see juhtub… eelmist 111 aastat pole kunagi olemas olnudki?“
„Sina pead need ümber muutma.“
„Aga vahepeal te olete pühkinud minema kogu maailma rahvastiku, tapnud miljardeid inimesi.“
„Ei saa ju tappa kedagi, kes pole sündinud,“ ütles professor McCluskey. „Aga me kõik sünnime, sünnime uuesti ja parematena! Elanikkond, kelle moodustavad samad orgaanilised komponendid ja DNA, aga radikaalselt paranenud tohutu veresüstiga, vere, mis enam ei voola Flandria väljadel ega sõdades ja genotsiidides, mis järgnesid. Me kõik tuleme tagasi, kapten! Igaüks meist ja rohkem veel, kuid mitte sellistena, nagu praegu oleme: haigete ja rohkem haigestuvate vaimsete degenerantide liigina, kes ootab väljasuremist; me oleme siis, nagu inimkond peab olema. Usun, et sellistena, nagu Jumal on ette näinud, et me oleksime, sest miks ta muidu andis meile selle teise võimaluse, et kõik korda ajada?“
Nad olid korteri juurde jõudnud. McCluskey avas välisukse, kuid Stanton peatus lävel ja laskis lumel esikusse sadada.
„Jumal?“ küsis ta vastu. „Te tõesti arvate, et Jumal tahab, et te kõrvaldate universumist kogu praeguse inimkonna?“
„Miks mitte?“ ütles McCluskey, õhutades meest üle läve astuma ja sulges tema taga ukse. „Nad nagunii ainult istuvad ja jõllitavad oma telefone, nii et mis vahet seal on? Pealegi, mõtle eludele, mida sa päästad! Alustades Monsi lahinguga, siis tuli Marne, siis esimene Ypres, siis Gallipoli, Loos, Somme, uuesti Ypres ja seejärel Ypres kolmandat korda ja nii edasi ja nii edasi. Sa olid Briti sõdur, olid ju? Mehed, kes surid nendes lahingutes, on su seltsimehed, su kohus on nad päästa. Ja kõik ülejäänud kümned miljonid piinatud hinged, kes surid viletsuses laostunud kahekümnendal sajandil! Kas sa tõesti arvad, et sul on õigus keelduda katastroofi ärahoidmisest ainult sellepärast, et katastroof on juba juhtunud?“
McCluskey ei andnud Stantonile aega vastamiseks sellele keerulisele küsimusele ja jätkas: „Kas see pole mitte kohustusest hoidumine, kapten? Kui ma ei tunneks sind hästi, võiksin seda nimetada isegi argpükslikkuseks.“
Professor pöördus ja hakkas mööda kuulsat treppi üles astuma, mööda seda treppi, millele direktor Richard Bentley oli kulutanud väga palju raha kolm sajandit varem ja mida mööda Isaac Newton oli astunud tol päeval, kui alustas Chronose loomist.
„Oodake nüüd veidi,“ ütles Stanton ja astus pikkade sammudega naisele järele. „Argpükslikkus? Näen, et teie ajast ja arust vanade kivististe kamp on hoolikalt eemale hoidnud kõiki, kes võiksid arvata, et nende elu on siiski elamist väärt.“
„Täpselt!“ hüüdis McCluskey rõõmust käsi plaksutades. „Newton mõtles kõigele. Ja las nad olla vanad! ütles ta. Ta arvas, et kui ajalugu vajab ümberkorraldusi, siis ainult nendel, kellel on vähe kaotada, on piisavalt julgust, ettenägelikkust ja hinge seda katsetada. Kuid vanad ja nõrgad ei suuda päästa maailma. Ainult noored ja tugevad teevad seda. Mistõttu me leidsime sinu, Hugh! Sina oled viimane Chronose liige. Ja on jõulud! See nõuab šampanjat.“
Professor läks kööki ja haaras külmkapist pudeli. Varsti olid nad mõlemad tagasi seal, kus olid olnud hommikul, klaas käes: Stanton istumas vanal kuninganna Anne’i toolil, ja McCluskey nagu alati kamina ees.
„Hüva,“ ütles Stanton naeratades. „Oletame hetkeks, et te kõik ei olegi eksinud kuutõbised ja on tõepoolest võimalik, et inimene saab minna 1914. aastasse. Mis te arvate, mida mina või keegi teine, hakkame tegema, kui sinna jõuame? Ja palun ärge öelge, et ma pean atentaadi Sarajevos ära hoidma.“
„Miks mitte? See on täpselt see, mida ma tahan, et sa teeksid.“
„Oh, olge ikka, professor! See on lihtsalt nii mannetu.“
„Kas ertshertsogi mõrva ei peeta siis sädemeks, mis süütas kogu selle värgi?“
„Jah, säde! Selles ongi asi. Teate sama hästi kui mina, et seal olid keerulised, tähtsad…“
„Taevake, Hugh,“ katkestas professor McCluskey Stantonit. „Sa ei taha ometi öelda, et sõda oli majanduslik paratamatus, ega? Ma ei salli marksiste, sa tead seda. Terviseks!“
McCluskey jõi isuga šampanjat ja nägi siis vaeva, et tagasi hoida röhitsust, mis tahtis järgneda.
„Sa ei pea olema marksist, uskumaks, et maailmasõjad ei sõltu ainult ühe inimese elust või surmast selle järgi, kuidas need algavad.“
„Aga see üks sõltus,“ vastas McCluskey, kui tal õnnestus veel korra oma söögitoru peremees olla. „Kuigi selgub, et mitte ertshertsog Ferdinandi surmast.“
„Mida?“
„Tema surm oli, nagu sa ütled, vaid säde, ja see, mida me peame muidugi vältima, et lõke ei süttiks. Aga algpõhjus oli hoopis üks teine mees. Saksa kuninglikust perest, kuid mitte Franz Ferdinand. Seega suri vale mees.“
„Mis vale? Kuidas üldse saab see sõltuda ühest mehest, kuninglikust või mitte? Aga jõudude tasakaal? Liitlaste süsteem…“
„Jah, jah, ja mereväe võidurelvastumine ja Saksamaa majandusime ja raudtee sõiduplaanid ning kogu see lõputu kataloog „Esimese maailmasõja põhjustest“, mida iga koolilaps teadis ja on nüüd peaaegu unustatud.“
McCluskey võttis kaminasimsilt antiikse musketi ja sihtis hajameelselt seinal rippuvat maali, tõsise ilmega vaimulikku Henry VIII ajast. „John Redman, Trinity esimene direktor,“ ütles ta, silm kissis piki toru vaadates. „Täiesti võimalik, et ta vahtis selle raami seest alla, kui Isaac Newton külastas Richard Bentleyt ja pani kogu selle asja liikuma. Igatahes mulle meeldib nii mõelda.“
Stanton ei tahtnud rääkida John Redmanist.
„Asja juurde, professor,“ ütles ta. „Milline mees siis põhjustas esimese maailmasõja?“
„Noh, ilmselt keiser. Rumal, rumal Wilhelm, kuninganna Victoria väänkaelast lapselaps. Ebastabiilne, kibestunud, armukade, ohtlikult ambitsioonikas mees, kes pidas meeles iga isiklikku kadedust ja vimma. Ta tahtis sõda. Keegi teine mitte. Nad kõik olid lihtsalt langevad doominokivid. Austriaungarlased? Neil oli piisavalt muresid, kuna ei suutnud otsustada, mis keeltes rääkida oma parlamendis.“
„Aga venelased…“ alustas Stanton.
„Siin ei saa rääkida venelastest.“ McCluskey hakkas naerma. „Rääkida saab ainult tsaarist. Vaene, pelglik,