Tagasi minevikku. Ben Elton
preislased olid neile viimast korda peksa andnud, kunagi polnud nad ses suhtes midagi ette võtnud ja polekski võtnud, kui mitte keiser poleks saatnud neile miljon meest kaela. Seega, kes tähtsatest järele jääb? Meie ja jänkid. Ameeriklased olid täielikus isolatsioonis. See oli neil veres. Mayfloweri peal olid nad loobunud Euroopast ega tahtnud tagasi tulla. Nad ei oleks kunagi kampa löönud, kui sakslased ei oleks nende laevu uputama hakanud ja saatnud provokatiivseid telegramme Mehhikosse.
See toob meid brittide juurde. Ülemaailmsed liidrid, need, kelle jaoks kõik võis kaduda. Täiesti turvalised kuningliku mereväe relvade taga. Kogu planeedi finantskeskus, kes kandis suurt osa maailma kaupadest meie laevadel, ülemaailmne eliit, kes sõltus täielikult rahust. Kas sa arvad, et keegi Whitehallis tahtis selle kõik õhku lasta, mis?
Ei, Hugh, tõde on vaieldamatu: see oli Saksamaa, täpsemalt keisri süü. Kõik rääkisid sõjast, nagu rahvad ikka, ja kahtlemata oli palju romantilisi noormehi, kes sügelesid, tahtes juhtida ratsaväe pealetungi, nagu noored mehed ikka tahavad, eriti need, kes ei ole veel täielikult aru saanud, mida kuulipilduja võib ratsaväejuhile teha.
Aga ainus maailma liider, kes tõesti tahtis sõda, oli keiser. Meie teame seda nüüd ja seda teati ka siis, sest üks asi, milles kõik olid ühel meelel 1914. aasta suvel, oli see, et kui sõda tuleb, on see Saksamaa ja meie, kõigi ülejäänute vahel.“
„Saksamaal olid oma liitlased,“ protesteeris Stanton ja tal oli tunne, et ta on nagu ülikooli auditooriumis.
„Oh, olen’d ikka! Vanad täitanud austria-ungarlased ja Ottomani impeerium? Nad ei olnud liitlased, vaid takistajad. Tegelik võim maailmas, need, kellel oli nii tulevik kui minevik, olid Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa, Jaapan ja Ameerika ühel pool ning Saksamaa teisel pool – tegelikult isegi mitte Saksamaa, vaid Kaiser. Tema ja tema Preisi sõja klikk istumas Potsdamis ja laulmas oode sõjale. Ülejäänud Saksamaa tahtis teha äri. Nad olid maailma töökoda. Kui nad oleksid oodanud veel kümme aastat, oleksid nad ostnud Prantsusmaa ära ja kahtlemata Britannia lõpuks samuti. Saksamaal oli suurim sotsiaaldemokraatlik partei maailmas, Riigipäev tahtis rahu. Aga keiser tahtis vallutada. Tema oli siiski boss. See hull värdjas, Brandenburgi värava suurune vaen südames maailma vastu, sügeles võitlema. Sellepärast ta kandis alati sõjaväevormi. Kus ta on kõigil fotodel? Mõtle mõnele keiser Billi sõjaeelsele fotole ja ütle, kus ta neil on!“
Stanton teadis vastust, mida McCluskey ootas, ja muidugi oli professoril õigus.
„Manöövritel,“ ütles ta.
„Täpselt! Mängimas neetud sõda. Ainult seda ta kogu aeg tegi. Ta juhtis kõige enam teaduslikult ja tööstuslikult arenenud rahvast maa peal ja kõik, mida ta tahtis teha, oli seista põllul ja jõllitada kaarti, halvatud käsi toetumas mõõga käepidemele. Kuidas Edward VII aega veetis? Purjutas, mängis hasartmänge ja hooras Pariisis ringi. George V? Kogus oma neetud marke. Tsaar Nikolai? Teeskles, et on väike maaomanik ja kõpitses aias oma kamandava naisega, kes oli ise väga kiindunud hooradega sehkendavasse ja vaimuhaigesse talupoega. Prantslased nautisid kaunist ajastut La Belle Epoque’i. Ameeriklased tahtsid tõstesilla üles tõmmata ja unustada, et Euroopa üldse eksisteerib. Ja kes oli väljas manöövritel? Kes kandis ogaga kiivrit, kui koera jalutama viis? Kes taasrelvastus sellise kiirusega, et see oleks pannud Tšingiskhaani punastama?“
„Kaiser Wilhelm,“ möönis Stanton.
„Jah, Kaiser Wilhelm,“ hüüdis McCluskey. „Kogu selle kuradima katastroofi põhjus. Nii et plaan on selline, Hugh – me vahetame ühe surnud saksa kuningliku mehe teise vastu. Sa lähed Sarajevosse ja hoiad ära Austria-Ungari troonipärija mõrva, seejärel lähed edasi Berliini ja tapad keisri.“
„1914. aastal?“
„1914. aastal.“
Väljas lõid Trinity kiriku kellad kaksteist korda. Algas esimene jõulupüha.
„Ma tean, mida sa mõtled,“ jätkas professor McCluskey.
„Mõtlen, et me oleme segased, et räägime sellist juttu.“
„Jah, aga peale selle mõtled, et kui juba ertshertsogi mõrv põhjustas nii palju häda, siis keisri tapmine teeks asjad kindlasti veel hullemaks.”
„Noh, seda võib kindlasti õigusega oletada.”
„Aga mitte siis, kui õigeid inimesi süüdistada.“
„Õigeid inimesi?“
„Absoluutselt. Kui keiser mõrvatakse, siis esimene asi, mida inimesed hakkavad endalt küsima, on, et kes seda tegi?“
„Noh, muidugi.“
„Ja keegi ei oska arvata, et süüdlane on ajarändur, kes oli hüpanud aegruumi kontiinumis üle suletud ringi.“
„Ei, ma arvan, nii see on.“
„Probleem Franz Ferdinandi mõrva juures oli see, et selle pani toime välismaalane ja seega oli kohe võimalik algatada rahvusvahelist kriisi. Kui keisri tapab sakslane või vähemalt nii arvatakse, siis kriis tuleb Saksamaal ja ainult Saksamaal. Kui selgub, et tapja on ka sotsialist, tekib väike nääklus, mis tõenäoliselt hävitab Saksamaa pikaks ajaks. Saksamaal oli tollal suurim ja kogenuim sotsialistlik liikumine Euroopas. Mis puutub Saksamaa võimudesse, siis vasakpoolsed olid vaenlane number üks. Kui saab näidata, et nemad tapsid keisri, võtab politsei jõhkrad meetmed tarvitusele ja vasakpoolsed, teades, et on süütud, võitlevad vastu. Saksamaal tekivad sisetülid.
Suurbritannia pöörab taas tähelepanu Iirimaa küsimusele, mis kiskus teda tollal laiali, rääkimata naisõiguslastest. Venemaa jätkab aeglast edasiminekut moodsa riikluse poole. Prantsusmaa on ülirõõmus Saksamaa enda põhjustatud agoonia üle, mis kindlasti hoiab teda hõivatuna kogu 1914. aasta ja ilmselt veel mitu aastat lisaks. Ja milline Saksamaa ka on, kui ta kriisist väljub, olgu ta siis vasak- või parempoolne, vähemalt ei juhi teda enam psühhopaatiline sõjamaniakk.
Ja veel, selleks ajaks teevad suurenev heaolu ja Euroopa suurriikide vastastikune majanduslik sõltuvus koos demokraatlike reformidega, mis mõlemad olid juba käimas üle kogu Saksamaa, sõja võimatuks. Kaks moodsat kapitalistlikku demokraatiat ei lähe kunagi sõtta. Ja kas tead, mis on parim osa kogu selle plaani juures? Neid armsaid Vene printsesse ei mõrvata mitte kunagi! Pane suu kinni, Hugh. See kukub sul kogu aeg lahti ja sa näed välja nagu kala.“
10
STANTON VÕTTIS lonksu õlut ja hammustas suhkrukringlit. Ta istus Stambuli peaavenüül Grande Rue de Pera asuva Pera Palace hotelli baaris Orient, Kuldse Sarve euroopalikul poolel. Pärast nappi pääsemist mošee kõrval asunud väiksest kohvikust oli ta otsustanud, et ei riski enam kellegagi kohtuda, ja sõitis hobutaksos otse oma hotelli tagasi.
Ta vaatas enda ümber liikuvat moekat ennelõunast rahvahulka ja soovis, et poleks suitsetamist maha jätnud. Absoluutselt kõik suitsetasid 1914. aastal. Baaris pakuti tasuta sigarette; paar penni eest oleks võinud saada isegi sigari. Seintel oli raamitud sigaretireklaame. Üks, mis reklaamis brändi nimega Moslem, kujutas kurjailmelist tegelast, fess peas, ja teine tohutu suures, islami poolkuuga turbanis väga enesega rahulolevat sultanit, keda ümbritses salk napilt riietatud tantsivaid tüdrukuid. Stanton lõbustas end hetke, üritades ette kujutada, milline rühmitus oleks kõige enam end solvatuna tundnud XXI sajandi maailmas, kust tema pärit oli: terviseaktivistid, feministid või pühendunud moslemid.
Baaripidaja oli märganud, kuhu Stantoni pilk pöördus.
„Türgi või Virginia, härra?“ Mees lükkas ilusat inkrusteeritud karpi Stantoni poole, ühtaegu tuld pakkudes.
Need nägid väga kenad välja – täiuslike väikeste valgete sigarettide korralikud read. Stanton oli tõmmanud neid veel hiljuti, päevas umbes kakskümmend tükki, ja nautinud igaüht neist; rohkem küll tegevteenistuses olles. Enamik sealseid kutte suitsetas. Kes hoolis, et sa võid surra kolmekümne aasta pärast, kui sul oli hea võimalus surra järgmisel päeval peidetud lõhkekeha otsa astudes? Suitsetamine oli olnud nagu kahe sõrmega saluut vaenlasele. Me ei karda teid. Vaadake, me tapame