Tagasi minevikku. Ben Elton
oli loobunud pärast Cassie kirja.
Naine ei olnud teda palunud, kuid Stanton kavatses seda kui absoluutset tõendit oma pühendumisest olla parem mees. Cassie ise oli suitsetanud, kui nad kokku said, kuid loobus, kui jäi rasedaks. Sellest ajast peale oli Stanton teadnud, et naine tahtis väga, et ka tema suitsetamise maha jätaks. Cassie polnud kunagi peale käinud, kuid muidugi oli mees aimanud. Eriti pärast seda, kui Tessa hakkas märkama suitsupakkidel kõiki neid hoiatusi mädanenud kopsudest ja haigetest silmadest.
„Ainult üks õlu, palun,“ ütles Stanton. „Ei, oodake. Viski. Laphroaig.“ Tavaliselt ta eelistas tummisemat, rahustavamat linnaseõlut, aga praegu ta tahtis midagi väljakutsuvat ja agressiivset. Ta kummutas tumeda turbamaitselise tulivee korraga alla. See meenutas talle samblikke, keedetud juuri ja söestunud hirveliha, mida ta oli ellujäämiseks söönud neil nädalail, kui varjas end Loch Maree ääres.
Ja see meenutas talle Sally McCluskeyt.
Professor oli kinkinud talle Laphroaigi jõulupüha hommikul viis kuud tagasi. Miniatuurne pudel suka sees, mille ta ärgates leidis voodi otsa küljes rippumas. Seal oli ka šokolaadiapelsini karp ja võtmerõngas Trinity kolledži suveniiripoest.
Samuti isikutunnistus templiga „GR“ kapten Hugh Stantoni nimele, mis andis tema sünniaastaks 1878.
„Väike jõulukink,“ oli professor öelnud, sigaret hambus, kui tõi sisse kandiku hommikusöögiga.
„Tollal ei olnud passe kui selliseid. Mõtle, kui sa satud mõnda vaidlusse ja sul on see kiri ja fotoga isikutunnistus välisministeeriumist, mis käsib igal välismaalasel sind rahule jätta. Pax Britannica. Briti rahu. Kas sa’i tea siis. Õnnelik aeg, eh? Nad tegid head tööd su pilti töödeldes, eks? Leian, et vuntsid sobivad sulle. Nii lahe. Sa lähed, et murda kõikide väikeste naisõiguslaste südamed. Igatahes siin on sulle tee, munad, röstsai ja koormatäis uurimistööd. On küll jõulud, kuid töö ootab.“ Kandikul oli hommikusöögi kõrval kaks arvutit, tahvelarvuti ja läpakas.
„Tahvelarvutis on suurepärane saksa keele programm.“
„Tegelikult ma räägin päris head saksa keelt. Esimesed kolm aastat teenisin ma Reini jõe ääres.“
„Daa! Me teame seda, Hugh. See oli üks nõudeid. Sama oluline kui praktilised oskused. Aga „päris hea“ ei ole piisavalt hea, kui sa lähed spioonina. Samuti ära unusta, et kahekümnenda sajandi alguse saksa keel oli neetult ametlikum kui see, mida rääkisid litsid, keda sa Alam-Saksimaa baarides kohtasid. Nii et hakka aga higistama. Muidugi oleks tore, kui saaksid õppida ka türgi ja serbia keelt, kuid need on absoluutselt nõmedad keeled. Igatahes kõik me arvame, et täiesti ladus saksa keel on parem kui kõigi kolme keskpärane mula. Sa räägid ka prantsuse keelt, eks?“
„Koolis veidi õppisin. Ja natuke puštu ja urdu keelt.“
„Oi, tore. Saksa keel on kõige tähtsam. Emakeel nii ertshertsogile, keda sa lähed päästma, kui keisrile, kelle sa maha koksad.“
Professor McCluskey istus voodile ja võttis röstsaia viilu.
„Nii et te ei taha sellest ikka veel loobuda?“ küsis Stanton.
„Millest?“
„Sellest suurest ja väga keerulisest naljast, mida te tahate millegipärast teha oma endise õpilasega.“
„Kas sul on ikka veel raske uskuda, et viie kuu pärast astud 1914. aastasse?“ küsis McCluskey, neelates röstsaia ja samal ajal puhudes sõõrmetest suitsu välja. Stanton imestas, kuidas naine küll oli õppinud närima ja välja hingama ühel ja samal ajal. See oli oskus, mida ta oli märganud suguharu meeste juures mägedes, kuid Cambridge’i professoritele polnud see küll omane.
„Veidi raske tõesti,“ tunnistas Stanton, keeras korgi oma miniatuurselt viskipudelilt ning hingas sisse rikast, maalõhnalist aroomi. „Selles mõttes, tähendab, et kogu see asi on ju selge hullumeelsus.“ Ta pani korgi pudelile tagasi. „Kas see on mingi asi heategevusnädala jaoks? Saada Guts Stanton ette kujutama, et ta valmistub ülimaks missiooniks ja pista see netti naeruks: Guts versus ajalugu?“
„Kas sa tõesti arvad, et ma sulle mingit pada ajan, Hugh?”
„Noh, see oleks üllatav, seda peab tunnistama. Aga mitte nii üllatav, kui saata mind ajas tagasi.“
„Hüva,“ ütles McCluskey ning keeras endale uue sigareti, puistates tubakakübemeid Stantoni voodilinadele. „Asi on nii. Muidugi me ei tea kindlalt, et sa teed kvanthüppe aegruumi kontiinumis, kuid mida me teame kindlasti, on see, et söör Isaac Newton uskus, et sa saad seda teha. Ja et söör Amit Sengupta ütleb, et matemaatika, millel see veendumus põhines, oli veatu. Nii see on. See on kõik, mida me teame, ja kõik, mida sina tead. Võib juhtuda, et see ei leia aset. Aga kindlasti, Hugh, kindlasti Newtoni pärandi pärijatena on meil kohustus vähemalt võtta vastu see võimalus ja vastavalt tegutseda? Kas saad sellest aru?“
Stanton sõi muna, kuid ei vastanud.
„Ja miks mitte, jumala pärast? Sa oled mulle ise öelnud, et sa lihtsalt tapad aega, kuni sured. Noh, tapa seda koos minuga. See ei saa olla hullem, kui istuda mõne Šotimaa järve kaldal või üritada saada internetti mõnes odavas motellis. Ela siin direktori korteris. Paranda oma saksa keele oskust. Uuri kirglikult 1914. aastat ning leota end Chronose vendade põnevates ja mitmekesistes teadmistes. Mida muud sul on teha? Mis oleks lõbusam? Mis sul üldse kaotada on?“
Stanton naeratas. Ta oli professoril peos.
„Te kindlasti valisite õige mehe,“ ütles ta viimaks. „Pole sidemeid. Pole elu. Pole tulevikku. Minusuguseid pole just palju.“
„Ja nutikas seikleja, saksa keele oskaja, suur huvi ajaloo vastu, millega kiidelda! Taevake, Hugh, nagu Newton ise oleks sind saatnud!“
„Olgu, prof,“ ütles Stanton naeratades. „Ma teen selle kaasa, vähemalt esialgu…“
„Juhuu!“ hõiskas McCluskey, vehkides lustlikult peaga ja saates uue sahmaka kõõma kihile, mis juba kattis tema sineli õlgu. „Kas võib näpsata veel ühe röstsaiaviilu?“
Sally McCluskey haaras saia vastust ootamata, hammustas, seejärel kummardus ette, et pista ülejäänud tükk Stantoni muna sisse. Mehel õnnestus käsi õigel ajal muna kohale kaitseks panna.
„Te võita võtta veidi röstsaia, prof,“ ütles ta, „kuid selle kastmine teise inimese muna sisse ei ole vastuvõetav. Tegelikult on see lausa vastik.“
„Näen, et sa pole kunagi pidanud kesköist söömapidu kooli ühiselamus. Sellest iiveldustundest on üsna lihtne vabaneda. Mina olen pistnud sada korda suhu teise tüdruku nätsutatud närimiskummi.“
„Mul ei olnud au saada erakooli haridust.“
„See taak, mida sa õlal kannad, läheb 1914. aastal palju raskemaks, küll näed. Siis juhtisid kõike uhked inimesed.“
„Kel iganes on raha, on tüüri juures, prof. Alati on nii olnud ja nii see jääb.“
„Igatahes, asume nüüd asja juurde. Tahvelarvuti on saksa keele jaoks. Põhiarvuti on magamaminekueelseks lugemiseks. Ülevaade Euroopast esimesel juunil 1914, eriline tähelepanu Kesk-Euroopal ja Balkanil. Iga väike asi, mida me teame, alates vorstihinnast Budapestis kuni Briti saatkonna töötajateni Belgradis, alates Waterloo jaamast väljuvate rongide sõiduplaanidest kuni pingeteni keisri ja tema inglasest ema vahel, keda poeg süüdistas oma vigase käsivarre pärast. Tagantjärele tarkus on meie trump ja sa pead selle kõik pähe tuupima. Kui me jõuame õigele hetkele lähemale, hakkad veetma rohkem aega ajalooteaduskonnas. See on semestri ajal, nii et jumala pärast, ära armu mõnda veetlevasse tudengineiusse tema lühikese seeliku ja põletava huvi pärast renessansiaegse Itaalia vastu. Sest ma olen kuradi kindel, et nemad kõik armuvad sinutaolisse saatanlikult hurmavasse küpsesse üliõpilasse.“
Stanton heitis talle pilgu. „Üks asi, mida ma tean, on see, et ma ei armu enam kunagi.“
Sally McCluskey kehitas õlgu. „Ei kujuta ette, et seda oleks