Tagasi minevikku. Ben Elton
professor, tulge lagedale.“
„Millega?“
„On ilmselge, et olete rahul vaid oma vastusega. Te lihtsalt venitate ning teete mu paar korda pihuks ja põrmuks, enne kui ütlete, mis see on. Just nagu siis, kui ma tudeng olin. Võiksin öelda mida tahes. Püssirohu leiutamine. Aatomi lõhustamine. Rõugete Uude Maailma viimine ja süüfilise vastu toomine. Roomlased korraliku torustikuga, siis rikkusid selle ära pliitorudega. Ja te ütlete mulle, et need kõik on valed, sest teate, kuhu see viib.“
McCluskey jõi teetassi tühjaks ja valas sinna uue törtsu konjakit.
„Noh, sul on õigus ja samas sa eksid, Hugh,“ tunnistas ta. „Mul on küll vastus, aga ma tõesti ei tea, kuhu see viib, keegi terve maamuna peal ei tea seda. Aga ma tean, kus see algas. Selles samas ruumis tegelikult. Võimalik, et samadel toolidel. Kakssada üheksakümmend seitse aastat tagasi.“
Stanton tegi väikse peastarvutamistehte.
„1727?“
„Tõepoolest 1727.“
McCluskey lükkas eemale pooleldi söömata toidu ja tõstis oma Nike’i tossudesse kängitsetud jalad väiksele polsterdatud järile. Siis täitis ta töntside pruuniplekiliste sõrmedega iidvana tõrvase piibu tubakaga, mida ta nähtavasti hoidis lahtiselt sineli taskus.
„Ega sa pahanda, kui ma suitsetan, kui sa alles sööd? Ebaseaduslik muidugi, ma pole ju viiskümmend meetrit eemal isikust või hoonest, kuid mis mõtet on olla Trinity kolledži direktor, kui sa ei saa oma elutoas peremehetseda?“
„Pole probleemi,“ vastas Stanton. „Tegin kaks reisi Kesk-Itta; kõik suitsetasid, sealhulgas mina.“
„Minu meelest on hea loo rääkimiseks piipu vaja.“
„Te hakkate mulle lugu rääkima?“
„Ma räägin sulle ühe loo esimese poole, Hugh. Teist poolt pole veel kirjutatud.“
4
KAKSSADA ÜHEKSAKÜMMEND SEITSE aastat enne seda, kui Stanton tuli tagasi oma vanasse ülikooli, et külastada Trinity kolledži direktorit, oli üks teine endine tudeng, palju silmapaistvam, seisnud selle korteri ukse taga sama eesmärgiga.
Direktori korter oli olnud tollal päris uus, vaevalt saja aasta vanuse kolledži suhteliselt värske kõrvalhoone. Tegelikult mitte palju vanem kui ekstudeng ise, kes oli 84-aastane – märkimisväärt iga tolle aja kohta. Vanamehel oli podagra ja tal kahtlustati ka neerukive, kuid ta oli siiski võtnud ette pika tee oma vennatütre mugavast kodust Londonis, kus ta veetis oma viimaseid aastaid, et tuua kohale üks pakk paberitega ja kiri.
Kiri professor McCluskeyle.
Mees lootis vaikselt kolledžisse jõuda, kuid sajad silmad jõllitasid võretatud akendest, kui ta aeglaselt üle suure õue kõmpis. Ta teadis, et sõna levib kulutulena. Lõppude lõpuks oli ta ju väga kuulus mees ja sellele kuulsusele pandi alus siin, Cambridge’is, Trinity kolledžis. Ta oli kahtlemata kolledži kõige kuulsam poeg, ja suure tõenäosusega selleks ka jäi.
See oli tema, kes oli toonud korra universumisse.
Liikumise seadused. Planeetide liikumine. Valguse olemus ja sisu. Optika, arvutused, teleskoobid ja ennekõike gravitatsioon – need kõik olid alad, mida selle vana mehe mõistus oli hämmastunud maailmale paljastanud. Polnud siis ime, et mustades rüüdes noored mehed viskasid raamatud kõrvale ja lidusid karjas tubadest ning kambritest välja, et heita pilk legendile, et olla hetkeks lähedal kaasaegse praktilise filosoofia epitsentrile, pikad ürbid tiibadena lehvimas, kui nad üle õue tormasid. Intellektuaalsete koiliblikate parv, keda tõmbas tõelise geeniuse pimestava valguse poole.
Aga see valgus oli nüüd hääbumas. Söör Isaac Newtoni silmad olid tuhmunud. Valu vaevas tema keha ja piin häiris tema väga erilist mõistust. See oli sama piin, mis oli juhtinud teda ette võtma koormavat teekonda tagasi Trinitysse. Tooma seda kirja ja märkmepakki kolledži direktori Richard Bentley hoole alla.
Olles sisenenud korterisse ja jätnud lobisevate tudengite karja välja, peatus Newton koridoris, kus teener tal mantli seljast aitas. Ta heitis nukra pilgu pika keerdtrepi poole, millest ta üles pidi ronima.
Direktor ilmus trepiotsale ja ajas käed tervituseks laiali.
„Tere, söör Isaac! Teete oma alma mater’ile ja mu majale suurt au.“
Newton mühatas ja patsutas ehitud käsipuud. „See ongi täpselt sama naeruväärne, kui jutud räägivad,“ ütles ta.
Richard Bentley võpatas. Tema otsus lasta paigaldada uus silmatorkav trepp Trinity direktori korterisse oli olnud suuri vaidlusi tekitav teema.
„Selle maksumuse kohta käivad jutud on liialdatud,“ vastas ta tõredalt.
„Loodetavasti,“ pomises Newton, pannes jala ebakindlalt esimesele astmele, „või muidu ei saa Trinity mõnda aega enam ühtegi raamatut juurde osta.“
„Haa! Siin räägib Tema Majesteedi rahapaja juhataja,“ ütles Richard Bentley, pisut liiga valjusti ja naeru teeseldes. „Loodan, et te ei tulnud siia oma ametiülesandeid täitma, söör Isaac. Kas mind tuleb auditeerida?“
„Ma ei auditeeri kedagi, härra Bentley. Ma ei ole ametnik.“
„Ma tegin nalja, söör Isaac.“
„Siis ma kadestan seda teie võimet,“ ütles Newton ähkides, kui ta vaevaliselt viimase trepiastmeni jõudis. „Ma ei tulnud ühegi ametiülesandega seoses, härra Bentley, hoopis täiesti isikliku asja pärast. Asi on tegelikult äärmiselt privaatne.“
„Te äratate minus huvi, härra.“
„Nii privaatne, et see nõuab pühalikku ja kohustuslikku saladuses hoidmise vannet.“
„Taevake, kui põnev.“
„On küll. Aga mitte meie jaoks.“
Bentley aitas kuulsa mehe elutuppa, kus veini serveeriti, mille järel Newton käskis Bentleyl kõik teenijad ära saata ja uksed lukustada.
„Nüüd tõmmake, palun, kardinad ette, härra, ja pange küünal põlema,“ ütles Newton. „Sest see, mis peab jääma varjatuks, peab algama varjatult.“
Bentley pidi tahtmatult naeratama vana mehe dramaatilisuse üle. Newton oli siiski tublisti üle kaheksakümne ja võib-olla hakkas Shakespeare’i näidendis „Nagu teile meeldib“ mainitud seitsmenda eluea seniilsus end tundma andma.
Kui tuba oli tehtud parajalt hämaraks ja salapäraseks, võttis Newton risti ja sundis Bentleyt selle kohal vanduma.
„Kas teie, Richard Bentley, oma au nimel Trinity kolledži direktorina ja Jumala ees kristliku džentelmenina vannute, et kõik, mis meie vahel siin toas aset leiab, jääb siia tuppa ja ühegi sõna ega vihjega te kunagi ei avaldada seda kellelegi, välja arvatud ühele inimesele – kirja teel teie järeltulijale?“
Bentley vandus.
„Suudelge risti ja korrake seda vannet,“ nõudis Newton. Jällegi tegi Richard Bentley, nagu Newton tal käskis, kuid seekord asendus järeleandlik naeratus väikese kannatamatusega. Newton võis olla laialt tuntud kui kõige targema mõistusega mees Inglismaal ja ilmselt kogu maailmas, kuid Bentley oli kirjutanud kuulsa teose „Väitekiri Phalarise kirjadest“, mis ei olnud samuti väike asi.
„Nüüd, härra Bentley,“ ütles Newton, „olete Chronose ordu liige. Esimene neist! Kui mind mitte lugeda, aga arvan, et peaksime seda tegema. Seega olete teine.“
Bentley laiutas käsi, nagu väljendades, et oli nõus olema number kaks. „Chronos. Aja jumal?“
„Seesama, härra Bentley.“
Newton seadis end mõnusamalt sisse uues ilusas kuninganna Anne’i tugitoolis ja võttis lonksu punast veini. „Mäletate,“ alustas ta, „et palju aastaid tagasi, ajal, kui me hakkasime pidama kirjavahetust teoloogilistes küsimustes, oli mul mõningane meeltesegadus?“
Richard