Lui Vutoon. Armin Kõomägi

      4. juuli

      Ma olen üksi! Kurat, see on fakt. Täna hommikul, kui ärkasin suures vesivoodis, jõudis see mulle lõpuks kohale. Ma olen üksi. Mitte kedagi ei ole. Ainult mina. Avasin silmad ja ainus, mida mu kõrvad kuulsid, oli eskalaatorite vaikne mühin, mu enda hingamine ning see tasane laineloks, mis mind kummist voodis nii mõnusalt õõtsutab. Nagu merehädalist. Kõik. Okei, alt korruselt oli ähmaselt kosta ka külmkappide tasane põrin, aga see oli tõepoolest kõik. Muusika, mis siin viimased päevad lakkamatult tausta lõi, oli kadunud.

      Ajasin end vesivoodist välja – see pole kuigi kerge, muide – ja komistasin viskipudeli ja krõpsupakkide otsa. Napilt jäin püsti. Pea oli nii raske, et kohe kiskus põranda suunas. Siis astusin kogemata rulale ja kukkusingi. Kõva kolksuga, mis kõlas kuidagi võõralt. Minu pea? Katsusin. Kiiver, jumal tänatud. Olin sellega kogu öö maganud, hinnasilt valusalt kõrva kraapimas. Tasus ära, näed.

      Läksin meeste vetsu, võtsin juba välja, kui jäin mõttesse. Panin püksi tagasi ja läksin naiste omasse. Siin on puhtam. Lasin esimesse potti, seejärel loputasin nägu ja vaatasin ennast peeglist. Nuusutasin särki, mille olin eile Calvin Kleini poest võtnud. Halb. Rebisin seljast ja heitsin prügiurni. Loputasin kaenlaaluseid, silusin juukseid ja lahkusin. Sõitsin eskalaatoriga alla. Ideaal Kosmeetikas avasin Burberry uue deodorandi ja määrisin kuhu vaja. Värske T-särgi sain Esprit’st. Läksin Skechersisse ja istusin riiulite ette maha. Võtsin tossud jalast, nuusutasin. Paha. Ma võtan nüüd siit iga päev uued. Iga jumala päev. Fakt.

      Ja nüüd hommikusöök. Möödusin mäkist. Ei, rohkem ei jõua. Mitmes päev see juba läheb? Peab rehkendama. Sisenesin Rimisse. Jõin põhjani Danone maasikajogurti, sõin pool banaani, ülejäänu heitsin üle õla, võtsin ühe punase läikiva õuna, hammustasin maailma suurima ampsu, imestasin, kui magus see on, ning pesapallimängijat imiteerides viskasin puuvilja täiest jõust kuhugi kassade poole. Midagi vajus kolinal kokku. Kuulatasin. Mitte midagi. Võtsin hoogu ja virutasin jalaga täiest jõust kaerahelbepakkidesse. Tekkis midagi lumesaju sarnast. Ning siis jälle vaikus.

      Viitsimata üles sõita, võtsin rulapoest uue rula. Tõukasin loiult mööda pikka laia koridori. Minust kahelt poolt möödusid avatud poed, valmis ostjaid vastu võtma. Aga ostjaid ei olnud. Ainult mina. Kas ma kavatsesin midagi osta? See on naerukoht. Kui sa oled üksi, siis pole sinu raha kellelegi vaja. Selle olen ma siin nende päevadega selgeks saanud. Oodake aga edasi, poekesed. Võibolla teil veab ühel päeval. Ma loodan, et mitte.

      Hoog peatus kontoritarvete kaupluse juures. Tõukasin end sisse, teadmata miks. Võtsin ühe paksu vildika ja peatusin peegli ees. Vaatasin ennast ja oma uut ning puhast, logota särki ja kirjutasin rinnale: LUI VUTOON. Ilus. Ekstravagantne. Vaimukas. Väljapaistev. Ühesõnaga, väga minulik.

      Võtsin kirjaploki ja mõned pastakad. Ma pean selle kõik kirja panema.

      2. juuli

      Tuletan nüüd üleeilset meelde. Olin kokku leppinud kohtumise Ülemiste keskuse tegevjuhiga. See oli meie teine kohtumine, millelt ootasin paremal juhul ehk juba ka konkreetset pakkumist. Ülemiste ülemus oli jätnud oma puuriva pilgu ja ootamatute küsimustega kuidagi kavala mulje. Kuid mulle see pigem isegi meeldis. Õige töökogemus mul puudus, olin ju äsja majanduskoolis turunduse lõpetanud. Selge see, et kui minusugusele kollanokale nii vastutusrikast tööd pakkuda, siis pidi mul olema mingi omadus, millega kogenumaid konkurente üle trumbata. Lootsin, et see on loovus.

      Tulin jalgrattaga, sõites rahulikult, et vältida higistamist. Kokkusaamine oli määratud kella kümneks. Kohale jõudsin mõned minutid varem. Lukustasin ratta ja suundusin keskusse aega parajaks tegema. Külastajaid veel polnud, kuid poed kõik juba särasid, nagu virvatulukestega kaunistatud püünised. Jalutasin niisama, millelegi otseselt mõtlemata, isegi plakateid ei viitsinud väga uurida, kuigi tegevjuht oli eelmisel korral neile pidevalt tähelepanu juhtinud.

      Lasin paar minutit üle täistunni tiksuda (pedantne turundusjuht ei olnuks minu arust usutav), enne kui tühjast sekretärilauast möödusin ja ülemuse uksele koputasin. Et keegi ei vastanud, poetasin ettevaatlikult ust. Tühjas, avatud aknaga kabinetis hõljus kardin. Istusin külalisele mõeldud toolile ja vaatasin aknast välja. Mittemidagiütleva plekkehitise katusel undasid kliimaseadmed. Suure läbimõõduga, kõveraks painutatud toru kõrvale maandus kajakas, asudes innukalt sulgi puhastama. Suvetaevas ähvardas järjekordse lämbe päevaga.

      Möödus veerand tundi. Tõusin püsti, tegin võõras ruumis mõned arglikud sammud, uurisin mingit karikat kapil ja paari seinale riputatud tänukirja. Vaatasin veel kord kella ja otsustasin direktori mobiilile helistada. Numbri oli ta mulle andnud eelmise kohtumise lõpus. Pidasin seda heaks endeks. Esimese kutsuva tooni peale hakkas laual, kusagil paberite all, laulma Ott Lepland. Astusin lähemale, leidsin sinna jäetud telefoni ja uurisin puutetundlikku ekraani. Minu numbri all, helistaja nime kohal, seisis „noor kloun”. Mina? Noor küll, aga kloun? Mis mõttes? Telefonid endiselt kutsusid ja laulsid, mina aga võitlesin pealetükkiva haavumistundega. Kuula, mis räägib silmapiir, kuula, kui kaugele ta viib, kuula, mis tuulel öelda veel. Korraga kõlas reibas automaatvastaja hääl, rebides tundliku olukorra tükkideks. Kokutasin postkasti ebaleva teate ja istusin tagasi toolile.

      Istusin vist oma kümme minutit justkui kivikuju. Minu hea tuju oli kauni meloodia saatel otsekui aknast välja lennanud – sind ma ootan siin, kus poolel teel, sa kuula, hüüdmas on mu hääl. Läksin akna juurde ja sülitasin kõik välja. Solvangu, enesehaletsuse ja korraliku klombitäie kleepuvat tatti.

      Lahkusin kabinetist. Töökohta oli küll väga vaja, aga tundsin, et mul on selleks õigus. Olin üle poole tunni asjatult oodanud, jätnud viisaka inimesena postkasti teate, mida ma veel sain teha? Sekretäri samuti ei olnud. Laskusin trepist ja tundsin korraga nälga. Jalad viisid vägisi McDonald’sisse. Keskus oli endiselt tühi. Nädalasisene hommik, arusaadav. Mäkis polnud samuti hingelistki. Vaatasin reklaampilte mahlakatest burgeritest, mida tegelikkuses ei eksisteerinud. Sülg vajus suhu ja kõhust justkui hüüdis keegi haledal häälel. Küll on uskumatu see mõistuse ja silmade koostöö. Iga vähegi normaalne saab aru, et see kõik on jama, et iga isuäratava pildi taga pole mitte tegelikkus, vaid fotostuudios lavastatud lõks, aga näed, ila tilgub, süljenäärmed on kurdid, analüüsida nad ei viitsi, skepsist ja umbusku ei tunne. Maomahlad saavad kõigest jagu. Kui vaja, isegi ajust.

      Otsustasin juustuburgeri ja koka kasuks. Seisin tükk aega tühja kassa ees. Lõpuks hüüdsin. Vaikus. Ainult friikartulite särin fritüüris. Siis tegin midagi ootamatut. Sisenesin leti kõrvalt globaalse börsifirma territooriumile ja võtsin riiulist paberisse pakendatud toote. See oli soe, just äsja valmistatud. Lasin endale automaadist joogi, ise samal ajal piilusin, et kas tuleb mõni unine nokamütsiga tegelane, aga ei. Vaatasin, et kartulid olid juba pruuniks tõmbunud. Tõstsin resti õlist välja ja lahkusin tsoonist. Lugesin täpse raha letile ning lonkisin minema.

      Astusin mööda koridori ja sõin. Kontrollisin telefoni. See oli sees, heli põhjas. Mõtlesin, kas helistada veel kord, kuid loobusin. Lukustasin ratta lahti ja sõitsin koju, imestades samal ajal hõreda, õigupoolest lausa olematu liikluse üle. Kogu ülejäänud päeva passisin kodus, kontrollides aeg-ajalt telefoni. Ema oli paariks päevaks maale sõbranna juurde sõitnud.

      3. juuli

      See oli imelik hommik, kuidagi teistmoodi. Ma elan Tartu maanteele üsna lähedal, harjunud kõiksugu kesklinna helidega. Mööduv tramm paneb meie maja kergelt võbelema. Mitte et meie seda keegi enam tunneks, ent külla tulnud sõbrad või tuttavad pööravad sellele alati tähelepanu. Sel hommikul aga, võib öelda, ärataski mind vibreerimise puudumine ja kohatu vaikus, kui paar kraaksatust välja arvata. Aknast ei paista mul midagi, ainult prügikonteineritega sisehoov, millele pakub õhtuti seltsi tihe kamp neljarattalisi. Nii et pilk sinna midagi veel ei reetnud ega seletanud.

      Olin vaheldumisi lugedes ja netis surfates kaua üleval olnud ja seetõttu ärkasin alles veidi enne kümmet. Kontrollisin telefoni, ei ühtegi teadet ega vastamata kõnet. Võtsin kätte ja valisin kaubanduskeskuse direktori numbri. Ootasin, silme ees südantlõhestav Lepland, kuni lõpuks tervitas mind seesama eilne reipahäälne salvestis. Katkestasin kõne teadet jätmata. Tegin