Lui Vutoon. Armin Kõomägi
esileedile mõeldud kleitidega. Ja ma eraldan sulle ka õmblusmasina, et neid kleite endale parajaks timmida. Ainult et õmblejat ma sulle eraldada ei saa, need on meil kõik kahjuks otsas.
Kui see sind ikka veel ei rahulda, hakkan ma Euroopa Komisjoni esimeheks. Pane tähele, ma olen esimene eestlane sellel kontinendi tähtsaimal ametipostil. Ma kingin sulle riike niipalju kui kulub. Koos kahaneva sisemajanduse koguprodukti ja eelarvepuudujäägiga. Tahad Saksamaad – palun. Tahad Kreekat – see on sinu. Balkanimaadest teeme kena kirju kimbukese ja pistame vaasi – ilus hommikupäikeses vaadata. Sa saad Alpid, Püreneed ja Karpaadid ja kõik nende vahele jäävad põllud. Kui soovid end uputada, pakun välja Seine’i või Doonau, ka Balatoni järv tuleb kõne alla. Võta kõik miljonid sõidukid, kuid palun ära unusta korralikult hoolduses käimast. Veel? Hea küll, ma olen täna lahkes tujus, Eurovisioon ja Eiffeli torn on samuti sinu.
Ent milleks peatuda, kui juba kord liikuma on saadud? Oled kuulnud sellisest asjast nagu ÜRO? Ühtäkki kadunud rahvaste organisatsioon. Kes tuleb peale Boutros Boutrost, Kofi Annani ja Ban Ki-mooni? Loomulikult Lui Vutoon. Mitmes? Viimane! Austatud Kinky Kim, peasekretär Vutoon Viimane kummardab Teie kordumatu imetlusväärsuse ees ja palub alandlikult vastu võtta tagasihoidlik kingitus, milleks on kera. Teie kera tiirutab Päikese-nimelise tähe ümber ning Päikese poolt loetuna leiate ta kolmandana. Me palume vastu võtta meie kahetsused ja vabandused, et meie võimuses ei ole kinkida ka kõiki teisi kosmoses hõljuvaid kerasid, mis nii toredasti sobiksid kaunistama Teie majesteetlikku hiilgust ning mida Te absoluutselt kindlalt ka vääriksite. Diskreetse ääremärkusena tahame juhtida Teie tähelepanu asjaolule, et kingituse hulka kuuluvad kõik kera pealispinnal ja sisemuses asetsevad materiaalsed väärtused, samuti kerast 400 000 kilomeetri kaugusel tiirutav teine, väiksem kera, mille suunas Teie märguande peale oleme valmis iga kell ulguma pistma.
Kui sellest peaks ikka veel väheks jääma, siis olen ma valmis hakkama kasvõi Rooma paavstiks. Muidugi eksisteerib ju veel kõiksugu muidki kõrgemat vaimu teenivaid kirikuid, aga olgem ausad, mis vahet seal on. Me ei saa lasta ju asjadel ometi liiga keeruliseks minna. Pealegi, ma olen siin üksi, nii et hääletamistulemused on juba kõik ette teada. Muidugi ei ole ma mingi katoliiklane. Ma ei valda uskumuste loogikat ja suhtun ükskõikselt nende atribuutidesse. Aga mis mulle meeldib, on paavsti suursugune kostüüm. Eriti müts. Ma laskun põlvili su ette, Kim, nii nagu ma seda igal hommikul teen, käärin üles kuldsetes tikandites käised ja asun su jalakesi pesema. Seda teevad kõik paavstid, nii ka mina, Lui Esimene. Et võtta korralikult ette iga su armastusväärne varbake, kummardan ma ettepoole, nii et mu meetripikkune tiaara puudutab su naba ja kõditab sind. Sa puhked orgastiliselt naerma ja selle rõõmsa sakramendi abil jõuab sinuni, kõikide religioonide ühisele seltsimehelikule volitusele tuginev, piiritu universumi jumalik vaim. See on nüüd samuti sinu, tee sellega mis tahad.
Seisin Kimi ees. Aluspükstes nagu ennegi. Oli ta nüüd õnnelik ja rahuldatud? Või oli midagi veel? Läksin Baltmanisse ja tulin sealt viie minuti pärast tagasi, seljas tume äriülikond, jalas korralikud kingad, kaelas võimukas lips. Vaatasin Kimi tegevjuhi pilgu läbi ja sättisin samal ajal randmele kuldse Rolexi. Siis haarasin näitsiku kaenlasse ja viisin ta direktori kabinetti, lükkasin keset lauda paberitesse kõhuli ja tõmbasin kleidisaba üle pea. Rebisin püksiluku kärinal lahti, sülitasin pihku ja sisenesin oma valdustesse.
Sulle võivad ju kuuluda pilvelõhkujad ja lasteaiad, konkurentsiamet ja keskhaigla, sa võid pidada end kõikide metsade ja põldude perenaiseks, sa võid ju iga lumise mäetipu varustada sildikesega „eramaa”, sa võid tahtmise korral planeedist augu läbi puurida ja ajada selle koos sadade teiste taevakehadega nööri otsa kaelakeeks, võid kõikmõeldavatel jumalatel ja nende toretsevatel maaletoojatel lasta teha endale püha pediküüri, aga siin, sellel kuradi saepuruplaadist laual, kepin sind mina, maailma viimane manager, tegevusetuse tegevjuht, juhatust mittevajav juhatuse esimees. Faking aamen.
Ma olin just lõpetamas, otsi kokku tõmbamas, juhet välja tõmbamas, kui korraga helises lauatelefon.
Telefon heliseb!
Telefon! Ma tardusin, koos minuga peatus ka Kim. Lõõtsutasin, üksi muidugi, ja vaatasin telefoni. See helises endiselt. Seal pidi keegi olema. Silme eest jooksid läbi äsja loetletud, mitte just kõige väiksemad lubadused. Kas ma olin üle piiri läinud? Muudkui helises. Ma tulin Kimi seest välja, tõmbasin kleidi alla, aga jätsin ta lauale lamama, korrastasin end ja võtsin toru.
3. august
Ma ei maganud hästi. Nägin unes täiesti seletamatuid jaburusi, kuid hommikuvalgus pühkis kõik need kummalised stseenid ja pildid kuhugi inimaju musta auku. Mitte kui midagi ei suutnud meelde tuletada, mõtle kuidas tahad. Aga kõhe värin, mis oli saatnud mind mu öistel eksirännakutel, tuli uude päeva kaasa, nagu tüütu takjas.
Ma ei pesnud end, laskusin kohe raamatupoodi ja hakkasin otsima. Mul oli vaja võimalikult suurt, sellist, mida saaks seinale kinnitada. Õnneks oli neid siin igasuguseid. Parimaks osutus maailma poliitiline kaart mõõtkavas 1: 35 000 000. Võtsin selle, pluss karbi värvilisi knopkasid, ja läksin oma kabinetti. Võibolla ei sobinud ma paavstiks või ÜRO peasekretäriks, aga Ülemiste kaubanduskeskuse direktorit siin minust paremat ei leia, fakt.
Kim lamas endiselt kõhuli laual, pehmenduseks kümned kui mitte sajad A4-formaadis dokumendid, justkui oleks öö otsa ennastsalgavalt paberitööd teinud. Ma ei hakanud teda üles äratama. Kiskusin seinalt kõik need totakad raamitud aukirjad ja kinnitasin sinna oma kaardi. Maailm laius nüüd otse mu silme ees, mõõtudega 240 x 125 sentimeetrit.
Võtsin sinise knopka ja pistsin Tallinnasse. Siis võtsin punase, veeretasin seda näppude vahel, kuni õige koha üles leidsin ja torkasin sisse. Soul, Lõuna-Korea. Linnulennult umbes 80 sentimeetrit. Muidugi kui üle kaardi lennata, nagu kärbes. Aga kui lennata maa kohal, nagu lennukid, siis vast kusagil 7000 kilomeetri ringis. Arusaadavalt ei tulnud lennuk praegu kõne alla. Uurisin kaarti taksojuhi pilguga. Nonsenss, ei ühtegi maanteed. Sõida kust tahad, lubab sulle poliitiline maakaart särasilmse populismiga. Ainus, mis loeb, on riikidevahelised piirid. Tule sa jalgsi või lehma seljas, mööda kiirteed või üle järve ujudes, sellel joonel, mis eraldab üht riiki teisest, seisab alati laetud püssiga mees ja nõuab sult ja sinu lehmalt kehtivat isikutõendit, ning kui sul seda pole, või pole see varustatud külastatava maa asjakohase viisaga, saadetakse sind ilma igasuguste auavaldusteta tagasi sinna järve, kust sa just äsja surmväsinult väljusid, ning millest su riided ja su lehma roosad udarad ikka veel tilguvad. Kuni te oma reisidokumente korda ei saa, jätkub teie triatlon surmani. Kui te just ühel ilusal päeval ei ilmu piirivalvuri ette soliidse reisikohvriga, täis paberilipakaid mõõdus 155 x 66 millimeetrit, millel naeratab maailma parim reisisaatja Benjamin Franklin. Igaks juhuks võite veel viidata oma initsiaalidele, millega kindluse mõttes on kaetud kogu teie reisikott, ning alles siis, alles faking siis võetakse teid kirbult maha. Welcome to Mongolia, mr Lui Vutoon! Või China, või Russia, või Estonia, vahet pole.
Lülitasin sisse direktori läpaka ja avasin Google.Mapsi. We could not calculate directions between Tallinn, Estonia and Soul, South Korea. Ei nojah. Thanks a lot, mr Larry Page and Sergey Brin! Ma loodan, et te olete koos kogu inimkonnaga haihtunud kusagile kosmilisse perseauku ja et see seitsme miljardi pealine nõutu kari jääb igavesti vahtima teie nukraid suid, kui te miljon korda järjest ühte ja sedasama kordate: we could not calculate directions between this bottomless asshole and our beloved Mother Earth.
Mida siis teha? Tuletasin punkthaaval meelde kõik eilse telefonikõne üksikasjad. Kõigepealt see kiljatus – mu tagasihoidlike hinnangute järgi kestusega vähemalt poolteist minutit, mille vahele ma kümneid kordi nõutult „halloo” hüüdsin. „Estonia?” imestas hääl, mis kuulus noorele idamaisele naisterahvale, kui ta lõpuks veidi rahunenult (õige pisut küll) taipas uurida, kuhu üldse sattunud oli. Kuulsin, kuidas tema näpud kiiresti klaviatuuril klõbistasid. Ta ohkas. „So far!” Kaugel millest, uurisin omakorda vastu. Ning siis ta rääkis, kiiresti ja erutunult, et ta helistab Soulist, et see on Lõuna-Korea pealinn ja et ta on täiesti üksi juba kuu aega ja ta on ilmselt hulluks minemas. Et ta on kogu oma maa erinevate ettejuhtunud autodega risti-põiki läbi sõitnud, aga et kedagi ei ole, lihtsalt ei ole, kõik oleks justkui ühe hetkega kuhugi