Lugu valgest varesest. Betti Alver

      Ju võidund kardinate taga

      löönd lõheroosaks taevaääs,

      kuid vaikselt minu sangar magab,

      suu valla, pitsist tanu pään

      ja kuklan papiljotilasu.

      (Mis oleks salgamisest kasu?

      Muist lehti vastsest draamast kisut,

      block-note’ist muist, ning Šerlist pisut.)

      Aovalguse ja une raamin

      hall-segane veel palgeveer.

      Kas Nefretete, Semiramis,

      Diana, Phryna, bajadeer,

      vampiir, madonna, tulinaine?

      Ah, tavaline põhjamaine

      see kaame nägu, tülpind vähe,

      tömp nina, põsil tedretähed.

      Kõik kõneleb siin laisast rahust:

      hulk patju voodin, seisev kell,

      tolm, mahapoetet puudrijahu,

      öökuue kulund-hall flanell.

      Kolm paari vildist toakingi,

      vateerit vaibad, pehmed pingid,

      tuhk toosist Bernard Shaw’le kallat,

      Freud lükat lauajala alla.

      Tont võtku kõiki sinisukki!

      vast kirub mõni šovinist –

      taas aetaks võõras kutsar pukki,

      meil nagu endil ainet vist

      ei oleks! Taara kaitse, jambid

      need ammugi ju ära tambit,

      kun meie omapära-hümnid,

      me rahvusliku vaimu kümnis?

      Ent nagu kiuste näib see tuba

      kui rahvusvaheline pood:

      Berliinist vaibad, Türgist tubak,

      kell Thames’i kaldailt siia tood.

      Kalossid Rootsist, kingad Prahast,

      krae mantlil Poolan pargit nahast –

      on rikas meilgi muld ja veestik,

      ah, kunas saabud, „Made in Eesti”?

      Kesk paeluvamat unefilmi

      käib äkki kime kellahääl.

      Pitstanu virgub, hõõrub silmi

      ja hõikab: „Hüva! Kes on sääl?”

      „Kas elab siin Barbaara Lohe”

      „Jah, mida’s kuuldub?” „Kiri.” „Kohe!”

      Jalg leiab kinga, riivid valla,

      siis uuest’ voodi, vaiba alla.

      Hall ümbrik, pilet maskipalli,

      leht plokist, vinta vänta read:

      „Barbaara! Ma ei ütle: kallim,

      ma ütlen: saatan, sest ma tean,

      et see on sama. Rüüpan viina.

      Mispärast ma ei sündind Hiinan?

      Teid ihkan. Ootan. Juhan Vahak.

      Muuseas – ma lasen enda maha.”

      Barbaara haigutab: kui vastik!

      Siis muigab, loeb veel korda paar,

      ning peidab kirja lakit kasti.

      Tõepoolest, ükski antikvaar

      ei hoia nõnda hoolsalt klaase,

      gravüüre, ehteid, vanu vaase,

      kui naine iga kirjariba,

      kun mõni meelituse-tiba.

      Ma nägin kord üht kollektsiooni,

      mis nummerdet kui kohtuakt,

      pael igal pakil ise toonin,

      kas süngem, helgem, kuidas fakt.

      Must siidpael – ah, see rääkis surmast,

      pruun roimast, verev kirehurmast,

      sõlm sinkjas Plaato sfääre reetis –

      süsteemi vastu pieteeti!

      Tund möödub, teine, kolmas, neljas,

      all kevadsula, hele päev.

      Barbaara istub, öökuub seljan,

      laud sulet, põlvi ümber käed.

      Aeg-ajalt ilme muutub mõruks,

      suunurgin tuksleb tige võru,

      sääl naerab, rebib randmel kette

      ning sosistab siis enda ette.

      Ta kuulus inimlaste leeri,

      kes eluasklein saamatud,

      kel omasem kui seikluskeeris

      on unenäod ja raamatud.

      Nii armastas ju lapsest saadik

      ta luulekujude paraadi,

      kun kärpis, avardas ja voolis,

      mis ealen tundus väär või poolik.

      Ei leidnud kindlat pinda huvid,

      ei suunda vaimu magnetnõel,

      ent suve järel möödus suvi,

      jäi kätte tühi elusõel.

      Puhk-puhult sarja kuhjus teri,

      kuid aeg need peagi tuulde keris –

      kõik elu anded, hüvad, pahad,

      kui sõklad varisesid maha.

      Hää tundus ikka liialt piirat,

      ent kurjal puudus veetlev jõud,

      nii läksid jäljed siiraviira,

      näis võrdne seisak, langus, tõus.

      Maast-madalast ju pettus, põdes,

      ning karten elu halli tõde,

      ta vältis äripäeva hingust,

      pää pisten kujutluste lingu.

      Kuid meeliköitvalt pillav oli

      Barbaara uneluste riik.

      Vaid anden mõtteil’ vaba voli,

      maailma kirev mosaiik

      ta ajju paindlikuna hangus,

      ning tema nagu kuldsepp, kangur,

      kild-killult uusi pilte põimis,

      niit-niidilt vedas saatuslõimi.

      Kes loetleb, millest unistada

      võis minu kahvatu Jeanne d’Arc?

      Ent paeluvam kui metsarada

      näis talle hästi kruusat park.

      Tool pehme armsam niiskest rohust,

      sest pelgas köha, grippi, nohu –

      jah sõttagi, kui mõte mängis,

      end lasi sõidutada sängin.

      Sääl uuest’ kõlin, kärmed sammud,

      ning tuppa nagu tormikeer

      daam karusmantlin: „Ah kui ammu,

      kui ammu, mõtle!.. Ah ma chère,

      küll olen rõõmus, usu Barba!

      Kas mäletad, kuis külm meil varbad

      kord võttis Kassitoomel lillaks,

      kuis seiklesime Inglisillal?”

      Ning vastu parfümeerit rinda

      käed suruvad Barbaara pää.

      „Oh sina kallis!” „Tere, Linda.”

      „Küll