Maailma otsa. Sari «Moodne aeg». David Grossman
ning Avram mõtles, Ora on täiesti puhas, absoluutselt siiras inimene, ta ei suuda üldse teeselda, kui erinevad me ometi oleme, ja kuidas oskab Ora rõõmu tunda, mõtles Avram, võib-olla kolmeaastaselt olin ma selline, ja milline julgus on tüdrukul säärast jaburust teha, oma jaburusest sellist rõõmu tunda. „Lihtsameelsed olendid”, oli ta kord kusagilt lugenud, ning ta sulas tüdruku ees. Ma olen õnnelik, ehmus ta, ma tahan teda, tahan teda endale, jäädavalt ja alatiseks, ning ta mõtted kihutasid nagu tavaliselt võimalikkuse piiride poole, sa unistaja, armuhull, temast saab mu naine, mu elu armastus…
Teine salm, teatas Ora:
„Sest ta ei vaadanud üldse teed…”
Tšingerassa bumm, laulis Avram valjusti, ja temagi lõi käega reiel takti, ning mõnikord, ilma et ta seda oleks märganud, ka tüdruku reiel.
„Vaid vahtis ainult tüdrukuid…
Tšingerassa bumm.
Ja nii me rappa läksime…
Tšingerassa bumm.
Juht tüdrukutest ilma jäi…”
Oota, pani Avram käe Ora käsivarrele, ole vait, keegi tuleb.
Mina ei kuule midagi.
See on Ilan.
Ta tuleb meie juurde? Oma palatist?
Ma ei saa aru. Tal on vaevalt hing sees.
Mida me nüüd teeme, Avram?
Ma ei mõista, kuidas ta üldse käia saab.
Ehk lähed ja viid ta teie palatisse tagasi?
Tsss… Ta ei käi…
Mida ta siis teeb?
Ta roomab. Kuuled? Ta liigub käte najal…
Kas kuuled, kuidas ta ähib?
Ta roomab meie poole.
Vii ta siit ära!
Mis on, Ora, las ta olla natuke aega meiega.
Ei, ma ei taha. Mitte praegu.
Oota üks hetk. Hei, Ilan! Tule, see on siin, veel pisut.
Siis lähen mina.
Hull oled või? Miks sa oled niisugune? Ilan? Ilan?
Ma pean siit ära minema.
Ilan, ma olen su klassivend Avram, ma olen siin koos Oraga. Noh, ütle talle…
Mida ma talle ütlen?
Ütle talle midagi…
Ilan?.. See olen mina, Ora.
Ora?
Jah.
Mis, tõesti sina?
Loomulikult, Ilan, see olen mina, tule, jää natukeseks meie juurde.
Aeglaselt kulges sõiduautodest, džiipidest, sõjaväeambulantsidest, tankidest ja hiigelsuurtest, treileritele pandud buldooseritest koosnev sõidukite kolonn. Taksojuht oli vaikne ja tõsine, tema käsi lebas Mercedese käigukangil, tema lai kukal püsis liikumatuna, ning hulk aega polnud juht ei naise ega Oferi poole vaadanud.
Juba autosse istudes oli Ofer vihaselt puhkinud ja tema pilk ütles: see pole küll hea mõte, ema, just nimelt teda selleks reisiks kasutada, ning alles siis mõistis Ora, mis ta oli teinud. Kell seitse hommikul oli ta Samile helistanud, et too oleks nii hea ja tuleks, et ta oleks valmis pikaks sõiduks Gilboa mägede piirkonda. Nüüd meenus talle, et ta polnud Samile midagi täpsemat öelnud ega olnud ka seletanud reisi eesmärki nagu tavaliselt. Sami oli küsinud, millal sõita, ning Ora oli pisut kõhelnud ning öelnud siis, kell kolm, ja Sami ütles: Ora, targem oleks varem teele asuda, teede olukord on põrgulik, see oli tema ainus märkus selle päeva hullumeelsuse kohta, ning isegi siis ei saanud Ora aru ja ütles ainult, et enne kella kolme ta küll ei saa. Ta tahtis need tunnid Oferi seltsis veeta, Ofer oli nõusse jäänud ning Ora märkas, millist pingutust see temalt nõudis. Nädalasest puhkusest polnud jäänud rohkem kui seitse või kaheksa tundi, ning nüüd märkas ta ka, et polnud Samile telefonis sedagi öelnud, et Ofer sõidab kaasa. Kui Ora oleks seda teinud, oleks Sami võib-olla palunud teda sellest sõidust eemale jätta ning oleks saatnud mõne juudi autojuhi, kes tema juures töötasid ja keda ta nimetas oma „juudi sektoriks”. Aga kui Ora oli talle varahommikul helistanud, oli ta olnud täiesti hajevil ega mõelnud – iga hetkega kasvas rusumistunne tema rinnas –, et selleks sõiduks, liiati sellisel päeval, pole õige tellida araablasest autojuhti.
Isegi kui see on siinne araablane, üks meie omadest, vasardab Ilan Ora peas, kui ta end õigustada püüab. Isegi kui see on Sami, kellest on saanud juba peaaegu perekonnaliige ja kes on kõiki rohkem kui kakskümmend aastat sõidutanud – Ora lahutatud mehe Ilani kontorit ning kogu perekonda. Nad hoolitsevad Ilani põhilise sissetuleku eest, tagavad talle kindla kuupalga, ning vastutasuks on ta kohustatud igal ajal, kui nendel teda tarvis läheb, ööpäeva läbi käepärast olema. Nad on võtnud osa kõigist tema perekonnapidustustest Abu Gošis, nad tunnevad tema naist In’ami, ning küllalt sageli on nad talle oma sidemete ja rahaga abiks olnud, näiteks siis, kui tema mõlemad täiskasvanud pojad tahtsid Argentiinasse välja rännata. Ora ise on juba sadu tunde koos temaga sõitnud, kuid sellist vaikimist ta ei mäleta. Iga sõit Samiga on improviseeritud etendus, vaimukas, teravmeelne, väledasti oskab ta igasse suunda märkusi pilduda, kõike näeb ta mitmest vaatenurgast, ta on nagu kahe teraga mõõk, üleüldse, Ora ei suutnud teist juhti ettegi kujutada, ning eeloleval aastal oli mõeldamatu ise autorooli istuda: kolm õnnetust ja kuus liikluseeskirjade rikkumist viimasel aastal – seda oli isegi Ora enda arvates liiga palju –, ning mühakast kohtunik, kes oli tal juhiloa ära võtnud, söandas isegi nalja heita, et sellega teeb ta Orale teene, nii et ta jääb talle oma elu eest tänu võlgu. Ometi oleks kõik nii lihtne olnud, kui ta oleks Oferi ise sõidutanud – ta saaks veel vähemalt poolteist tundi tema seltsis olla ja ehk isegi teel peatuse teha, Wadi Aras on mõned head söögikohad, tund varem või hiljem, mis tähtsust sellel on, kuhu sul kiiret, mis sind seal ootab?
Aga lähemal ajal ei tule tal mingit sõitu Oferiga kahekesi, ka mitte ihuüksi, sellise kitsendusega peab ta leppima, peab loobuma sellest, et iga päev uuesti taga nutta oma iseseisvust, mis talt oli võetud, ta võib rõõmustada, et on olemas vähemalt Sami, kes teda endiselt sõidutab, ka pärast Ilanist lahkuminekut – Ilan ise oli seda pakkunud, Ora polnud tollal võimeline sellistele asjadele mõtlema –, Sami oli üks osa nende lahutuslepingust, Sami ise ütles, et nad jagavad teda nagu mööblit, vaipu ja lauanõusid. Araablastena oleme sellega harjunud, ütles ta suurte hammaste välkudes, et meid 1947. aasta plaani järgi jaotatakse.12 Mõte Sami sarkastilisele märkusele pani Ora võpatama, ning lisaks tuli veel häbi tänase mõtlematuse pärast, et ta keset üldist segadust oli jätnud selle osa temast täielikult kahe silma vahele, see tähendab selle, et Sami on araablane.
Hommikul oli ta vaadelnud Oferi, kes seisis, telefon käes ja süüdlase ilme näol, ning sel hetkel oli keegi leebelt, kuid otsustavalt Oralt tema elu juhtimise üle võtnud. Ora oli erru saadetud, vaatleja, tumma tunnistaja seisusesse alandatud. Mõtete asemel veel ainult tundesähvatused. Järskude, nurgeliste liigutustega oli ta ühest toast teise kõndinud. Seejärel oli ta koos Oferiga kaubanduskeskusesse läinud, et osta talle midagi selga panemiseks, maiustusi ja plaate – Johnny Cashilt oli uus plaat välja tulnud –, ning kogu hommikupooliku oli ta kohmetult Oferi kõrval käinud ning nagu noor tüdruk naeru kihistanud iga asja üle, mida poeg ütles. Pärani silmi oli Ora teda endasse ahminud, häbitult täitnud end eelseisvate nälja-aastate tarvis, mis möödapääsmatult ees seisid. Kui Ofer ütles, et ta peab minema, polnud Oral enam kahtlust. Kolm korda vabandas ta end sel hommikupoolikul ning läks avalikku tualetti end kergendama. Ofer naeris: mis sul on? Mida sa söönud oled? Ora vaatas talle otsa, nägi naeruvinet tema näol ning kuidas ta naerdes pea kergelt kuklasse heitis.
Riidepoe noor müüjatar silmitses Oferi, kui too endale särki selga proovis. Müüjatari põsed lõid õhetama ning Ora mõtles uhkusega: „Mu kallim on nagu noor hirv.”13 Plaadipoe müüja oli õppinud Oferist klass tagapool ja kui ta kuulis, kuhu Ofer kolme
1947. aasta 29. novembril otsustas ÜRO täiskogu 33 poolthäälega – 13 häält oli vastu ning 10 osavõtjat jäi erapooletuks – moodustada Palestiina territooriumil kaks riiki: juudi riik ja araabia riik. Juudi asustus oli küllaltki kompaktne ning see paiknes teatud aladel, araablaste külasid aga oli üle kogu maa laiali.
Ülemlaul 2,9.