Maailma otsa. Sari «Moodne aeg». David Grossman
ikka nägi Ofer üksnes teda. Kahjutundega mõtles Ora, et poja truudus on samasugune nagu temal, isegi veel suurem. Võtab veel hulk aastaid, kuni ta Taliast lahti saab; kui tal on veel aastaid, mõtles ta ning pühkis selle mõtte kähku eemale, kraapis selle mõlema käega oma ajust, kuid sellegipoolest kerkis pilt tema silme ette. Talia tuleb tema juurde, võib-olla kaastunnet avaldama, võib-olla tagantjärele lepitust otsima, ning ta tunneb, kuidas ta pahameelest punaseks läheb: kuidas sa said teda küll nõnda solvata, mõtleb ta ning võib-olla ka pomiseb seda. Ofer kummardus tema poole, võttis tal õlgade ümbert kinni ning küsis, mida sa ütlesid, ema, ning ühekorraga ei näinud Ora enam tema nägu, Oferi nägu oli kadunud, Ora silmad vahtisid tühjusesse. Ei midagi, kihistas ta naerda, ma mõtlesin ainult Taliale, kas sa oled viimasel ajal temaga rääkinud? Ofer lõi käega, jäta, see on möödas.
Lakkamatult oli Ora kella vaadanud. Vaadanud oma kella, Oferi kella, kaubanduskeskuse suuri kellasid, televiisorite digitaalseid ajanäitajaid vaateakendel. Ka aeg käitus kummaliselt. Kord lendas see mitu minutit korraga, siis roomas või jäi hoopis seisma. Ilma suurema vaevata oleks saanud seda ka tagasi keerata, arvas Ora, mitte väga palju, iga kord tund või pool tundi, sellest oleks küllalt, võib-olla saaks neid suuri asju – aeg, saatus, Jumal – väikeste nükete abil tühistada. Nad olid sõitnud linna, läinud turul olevasse restorani, tellinud meeletult palju, kuid kummalgi polnud õiget isu. Ofer püüdis tema mõtteid hajutada, rääkis talle teetõkkest Tapuahi juures, seitse kuud oli ta seal teeninud, ning alles nüüd kuulis Ora, et Ofer oli kontrollinud tuhandeid teetõket läbivaid palestiinlasi lihtsa metalliotsijaga, sellise riistaga, mida kasutatakse kaubanduskeskuste sissekäigul.14 Midagi muud ei olnudki? sosistas Ora ning Ofer naeris: mida sa mõtlesid, et meil on? Ora vastas, et ta ei mõelnud midagi. Ning Ofer küsis: kas sa pole kunagi mõelnud, kuidas seda tehakse? Tema häälest kostis pisut lapselikku pettumust ning Ora ütles: aga sa pole sellest iial rääkinud. Ofer pööras Ora poole külje, nagu tahtes öelda: aga sa tead ju, miks ma pole, kuid enne kui Ora püüdis midagi öelda, sirutas Ofer oma laia, päevitanud pihu ja pani selle ema käele, ning see lihtne, lausa haruldane puudutus ajas Ora segadusse ja tegi ta keeletuks. Otsekui püüdes varem tegemata jäänut viimasel hetkel hüvitada, jutustas Ofer tõtates pillbox’ist, milles ta Jenini põgenikelaagri põhjaservas oli neli kuud elanud, ning kuidas ta igal hommikul kell viis oli tõusnud, et avada värav pillbox’i ümbritsevas taras ja kontrollida, kas palestiinlased pole öösel väravat mineerinud. Ora küsis: kas sa läksid niisama lihtsalt sinna, ma mõtlen, üksinda? Ning Ofer vastas: tavaliselt kattis mind keegi pillbox’ist, kui mõni juba ärkvel oli. Ora oleks tahtnud veel küsida, aga tema kurk oli kuiv, ning Ofer kehitas õlgu ja ütles palestiinlasest vanamehe häälega kullo, min Allah,15 Ora sosistas: ma ei teadnud seda, ning Ofer naeris ilma kibeduseta, otsekui oleks ta juba leppinud mõttega, et selliseid asju ei peagi Ora teadma. Ta jutustas talle Seekemi vanalinnast, mis on kõige huvitavam vanalinn, kõige vanem, seal on veel Rooma-aegseid maju, samuti maju, mis on nagu sillad tänavate kohal, ning linna all kulgeb ida-lääne suunas veejuhe koos käikude ja kanalitega igasse suunda, ning seal elavad tagaotsitavad terroristid, kes teavad, et maa alla me ei julge minna. Ta rääkis vaimustatult, otsekui mõnest uuest arvutimängust, ning Ora surus kogu aeg maha tahtmist poja pea käte vahele võtta ja talle silma vaadata, et näha tema hinge, mis juba aastaid oli ema eest kõrvale lipsanud – armsalt naeratades, silmi pilgutades, nagu oleks tegemist pimesikumänguga, mida mõlemad mängisid –, ent ta ei söandanud seda teha. Ka ei suutnud ta otsejoones, ilma et tema hääl oleks nurina või etteheite niisket alatooni omandanud, küsida: ütle, Ofer, miks me pole enam sõbrad nii nagu varem, kuigi ma olen sinu ema?
Kell kolm tuleb Sami ning viib Oferi ja tema kogunemispunkti. Kell kolm oli viimane, millele Ora suutis mõelda; tal polnud jõudu kujutleda, mis pärast seda toimub, ning see oli järjekordne tõend sellest, et tal – nagu ta juba ammu kinnitas – polnud vähimalgi määral kujutlusvõimet. Kuid seegi ei vastanud enam tõele. Ka see oli muutunud, ning viimasel ajal ujutas kujutlusvõime teda lausa üle, ta kannatas sõna otseses mõttes fantaasiamürgituse all. Sami teeb teekonna talle kergemaks, eelkõige tagasitee, mis kindlasti on veelgi raskem. Ora ja Sami vahel oli nende ühiste sõitude ajal mingi kodune õhkkond välja kujunenud, nad moodustasid otsekui paari. Ora kuulas huviga, kui Sami rääkis oma perekonnast, keerulistest suhetest suurperede vahel Abu Gošis, intriigidest volikogus, samuti naisest, keda ta juba viieteistaastasena oli armastanud ja keda ta praegugi armastas, ehkki talle võeti naiseks tema onutütar In’am. Vähemalt kord nädalas kohtas ta külas oma armastatut, täiesti juhuslikult, ütles ta. Naine töötas õpetajannana ning oli mõne aasta vältel ka tema, Sami tütreid õpetanud, kuni temast sai koolide inspektor Araabia sektoris. Sami jutu järgi oli tegemist tugeva iseloomuga naisega, ikka viis Sami jutu niikaugele, et Oral oli põhjust selle naise kohta küsida, ja siis teatas Sami peaaegu aupaklikult: naisel sündinud veel üks laps, talle sündis esimene lapselaps, ta sai haridusministeeriumi auhinna, või et tema mees hukkus tööõnnetusel. Liigutava täpsusega andis ta Orale edasi juhuslikud kõnelused, mis leidsid aset minimarketis, pagaripoes või neil harvadel juhtudel, kui ta naist taksoga sõidutas, ning Ora oletas, et ainult temaga söandas Sami sellest naisest rääkida, võib-olla sellepärast, et ta usaldas Orad ning oli kindel, et Ora iial ei esita küsimust, mille vastus oli nii ilmne.
Sami oli taibukas ja kiire mõtlemisega mees, kelles elukogemus oli ühendatud kaupmehe kavalusega, mis oli teinud temast väikese taksopargi omaniku. Kaheteistaastasena oli tal kits, kellel igal aastal sündis kaks talle. Ning hästi hooldatud aastase kitsetalle eest, seletas ta kord Orale, võis saada tuhat seeklit. Kui kitsetall oli aastaseks saanud, müüsin ta ja panin raha kõrvale, kogu aeg panin raha kõrvale, kuni mul oli kaheksa tuhat seeklit. Seitsmeteistaastaselt sain juhiloa ja ostsin Fiat 127, vana küll, kuid sõidukorras, ühe oma õpetajatest ostsin ma ka ära, ma olin külas ainus poiss, kes oma autoga kooli tuli, ja pärast tunde tegin eraotsi, viisin ühe ühte kohta ja tõin teise teisest kohast, Sami, ole hea, mine, too, ja nii see tasapisi käis.
Viimasel aastal, suurte ümberkorralduste ajal Ora elus oli üks tuttav Orale töö leidnud – osalise tööajaga ja ilma kindlate kohustusteta – muuseumi heaks, mis pidi asutatama Nevadas ning mis millegipärast tundis huvi Iisraeli ja esmajoones selle „materiaalse kultuuri” vastu. Orale meeldis see tavatu tegevus, mis oli talle sülle langenud ja mis tema meelt lahutas, ning ta ei püüdnudki uurida põhjusi, mis olid projekti algatajaid ajendanud kulutama hiigelsummasid Iisraelimaa rekonstrueerimisele keset Nevada kõrbe. Ora kuulus töörühma, mis tegeles viiekümnendate aastatega, ning ta teadis, et teistes rühmades oli veel kümneid temasuguseid „andmekogujaid”. Ühtegi neist polnud ta oma silmaga näinud. Iga kahe-kolme nädala järel siirdus ta koos Samiga säärasele teretulnud „andmekogumisretkele” Iisraelimaal, aga ka Samiga ei rääkinud ta vaistlikult ei muuseumist ega selle eesmärkidest, ning Sami ei küsinud midagi. Ora oleks tahtnud meelsasti teada, mida taksojuht endamisi mõtles ja mida ta oma naisele neist sõitudest rääkis. Päevade kaupa tiirutasid nad mööda maad, ostsid ühest Jordani oru kibutsist legendaarse komplekti kausse, ühest maa-asulast maa põhjaosas igivana lüpsiagregaadi, ühest Jeruusalemma linnajaost puhta ja särava jääkasti, mis nägi välja nagu uus, ning muidugi väikesi ammu unustatud üksikesemeid, mille leidmine Orale lausa füüsilist rõõmu valmistas: kaheksandik plokki seepi „Tasbin”, tuub „Velvetat”, tampoonipakend „Diana”, Eggedi bussijuhtide rämelised kummist sõrmkindad kuivatatud põllulillede kogu koolivihiku lehtede vahel, hulk kooliraamatuid ja lugemikke sellest ajavahemikust – Orad oli palutud taastada tolleaegse kibutsiperekonna tüüpiline raamatukogu. Mõnelgi korral nägi Ora, kuidas Sami Džubrani elav, maalähedane soojus lummas kõiki, kellega nad kokku puutusid: vanad kibutsnikud olid veendunud, et mees on kunagine kibutsnik (ja mingil kombel on neil õigus, sosistas Sami naerdes Orale, sest pool Kirjat Anavimi kibutsi maadest kuulus minu perekonnale), ning Jeruusalemmas, linnajao triktrakiklubis olid mõned mehed täiesti kindlad, et poisikesena elas ta nende linnajaos, ning nad väitsid, et mäletavad, kuidas Sami oli männi otsa roninud, selleks et Hapo’eli jalgpallimatši tasuta vaadata. Tervisest pakatav lesknaine Tel Avivis, pruunikspõlenud naha ja kilisevate käevõrudega, ütles Orale, talle järgmisel päeval asja ees, teist taga helistades, et Sami pärineb kindlasti lähedalolevast Jeemeni juutide
Iisraelis ei kontrollita kauplustest väljujaid, vaid kauplustesse, bussijaamadesse, koolidesse jm. avalikesse asutustesse sisenejaid, et vältida plahvatusohtlike vahendite sissetoomist ja pidurdada terrorirünnakuid.
Kõik on/tuleb Allahilt (araabia k.).