Maailma otsa. Sari «Moodne aeg». David Grossman
või sõjaväe omad. Kui Ora ei taibanud, seletas Sami talle, et ühel päeval viiakse tema, ta perekond ja kõik 1948. aastal alles jäänud araablased veoautodega üle piiri. Seda on ju teie „transferistid” lubanud, naeris Sami, ja lubadused tuleb täita, eks ole? Ja pane tähele, lisas Sami, meie lollpead võtavad veel teie juures järjekorda, et selles projektis autojuhina töötada, kui neile selle eest makstakse.
Ofer nuuskab vahetpidamata nina nii lärmakalt, nagu Ora seda veel kuulnud pole, see on midagi võõrast ega sobi tema poisile omase leebusega, ning ta kägardab taskurätid kokku, topib need tuhatoosi ja võtab kohemaid uue, ning kasutatud taskurätid kukuvad maha, ta ei võta neid üles, ning ka Ora tahab loobuda kummardamast ning neid oma käekotti toppimast. Sufa tüüpi džiip möödub neist rütmiliselt signaali andes ning poeb otse nende ees sõidukite rivisse. Nende taga müdiseb laia kerega Hummer, selle nina peaaegu puudutab taksot. Sami tõmbab käega ühtepuhku üle oma suure ümara kiilaspea, toetab laia selja vastu istme seljatuge ja nõksatab iga kord ettepoole, kui Oferi pikad koivad tema istme seljatoesse vajuvad. Sami mehelik, päikeses pisut kõrbenud nägu, millega alati seostub kallis, Orale meeldiv habemeajamisvesi, hõngab viimastel hetkedel hapukat higilõhna, see muutub aina tugevamaks ja täidab lõpuks kogu takso, matab enda alla õhukonditsioneeri, ning Oral pole õhku, ta ei söanda akent lahti teha, ta istub ja hingab läbi suu.
Sami kiilaspeale tekivad suured higipiisad ning valguvad laubale ja ümarikele põskedele. Ora tahab talle taskurätti pakkuda, ei söanda aga seda teha, talle meenuvad väledad liigutused, millega Sami kastab sõrmed roosivette, mida ulatatakse pärast sööki talle nii armsas restoranis Madžd el-Krumis.
Sami pilk liigub närviliselt nende ees sõitvalt džiibilt sellele, mis neil tihedalt kannul on. Kahe sõrmega tõmbab ta higist kleepuva särgikrae kaelast eemale. Ta on ainus araablane selles kolonnis, mõtleb Ora, ning läheb üleni higiseks: Sami on hirmust suremas, kuidas ma võisin talle seda teha? Suur piisk ripub autojuhi lõua otsas ega taha langeda. See on kangekaelne nagu pisar, miks see juba ei kuku, miks ta ei pühi seda ära, vaid laseb meelega sellel rippuda? Ora nägu lõõmab, muutub üha punasemaks, ta hingeldab, Ofer teeb akna lahti ja pomiseb: kuum on, ning Sami ütleb: konditsioneer on liiga nõrk.
Ora naaldub istme seljatoele ja võtab prillid eest. Tema silme eest ujuvad mööda kollaste õite lained. Arvatavasti on see sinep, mida tema silmad lammutavad täpikesteks ja värvilaikudeks. Ta paneb silmad kinni, tunneb ühekorraga sõidukite kolonni tugevat pulssi otsekui omaenda kehast lähtumas, ning nende pingsat, ähvardavat mürinat. Ta avab silmad, tume pulss kaob, valgus tungib uuesti silma. Ta paneb käe silme ette. Mürin kostab raskes, trummeldavas rütmis, jonnakalt, tuhmilt, see on roomiku- ja mootorimürina segu, millega on liitunud südame põksumine, vere vool soontes, hirmu tasane pitsitus. Ta pöörab end ning silmitseb sõidukite rodu, lausa pidulik ja liigutav vaatepilt, tohutu suur rongkäik, kirev ja täis elu: vanemad, õed-vennad ja sõbratarid, isegi vanaisad ja vanaemad saadavad oma lähedasi hooajatööle, mõtleb ta, see on väljamüük, igas autos istub noor mees, esmasündinu18, kevadine karneval, mis lõpeb inimohvritega. Aga mida sa ise teed, õrritab Ora ennast, vaata, kui kenasti ja kuulekalt võtad sa oma poja, oma peaaegu ainsa, keda sa meeletult armastad, ja Iismael19 teeb teile veel erisõidu.
Kui nad kogunemispaika jõudsid, peatas Sami auto esimesel ettejuhtuval parkimisplatsil, tõmbas käsipiduri peale, pani käed rinnale ja teatas, et ta jääb siia ootama, ning palus Orad – seni polnud ta seda kunagi teinud – kiirustada. Ofer ronis autost välja, ning Sami ei tõusnud. Ta susistas midagi, mida Ora ei kuulnud, võib-olla ütles ta Oferile hüvasti, lootis Ora, aga kes teab, mida ta susistas. Silmi pilgutades kõndis Ora Oferi kannul. Püssitorud, päikeseprillid ja autopeeglid eksitasid teda. Ora ei teadnud, kuhu Ofer teda viis, ning tal oli hirm, et sadadest noormeestest koosnev rahvasumm võib ta neelata, nii et ta poega enam ei näe. See tähendab – parandas ta end otsekohe, sünge protokolli tarvis, mida ta hommikust saadik katkematult oli enda jaoks pidanud –, ta ei näe teda enam, enne kui poeg jälle koju tuleb. Päike kõrvetas, rahvahulk sulas hüplevate värviliste täppide kogumiks. Ora pilk kinnitus Oferi seljale, khakivärvilisele piklikule laigule. Noormehe kõnnak oli kange ning pisut uhkeldav. Ora nägi, kuidas ta õlad laiemaks ajas ja hoogsalt sammus. Orale meenus, et kaheteistaastaselt oli poeg telefoni vastu võttes häält moonutanud, püüdes häälele madalamat, mehelikku kõla anda, oli öelnud pingutatult: „Hallo”, aga juba järgmisel hetkel end unustanud ning piiksuval häälel edasi rääkinud. Ümberringi oli õhk täis hüüdeid, vilesid, valjuhääldite teateid, naeru – „Mamie, vasta mulle, mina olen, Mamie, vasta mulle, mina olen,” kõlas mobiiltelefoni kutsung kusagil lähedal, jälitades teda, kuhu ta ka ei pöördunud. Äkki kuulis Ora selles lärmis erakordselt selgesti lapse lalisemist rahvasummas, samuti tema ema häält, kes lapsega õrnalt rääkis, ning ta jäi hetkeks seisma ja vaatas hääle suunas, ei leidnud aga kedagi, ning kujutas ette, kuidas ema vahetab lapsel mähkmeid, võib-olla auto kapotil, kuidas ta kummardub lapse kohale ja kõditab tolle paljast kõhtu, ning nõnda seisis ta pisut kummargil, surus seemisnahast käekotti vastu rinda ja imes mõlema hääli endasse, kuni need kustusid.
Selles kõiges oli suur, parandamatu viga. Talle tundus, et mida lähemale hüvastijätuhetk jõudis, seda valjemaks muutus saatjate ja saadetavate kile ja terav jõmin, otsekui oleksid kõik sisse hinganud mingit uimastit, mis tuimestas nende mõistuse. Õhk helises nagu iga-aastasele klassiekskursioonile siirdumise ajal või mõnel tohutul perekonnapeol. Ora-vanused mehed, kes ei käinud enam reservõppustel, kohtasid vanu sõpru sõjaväeteenistuse aegadest – kes nüüd olid noorte sõdurite isad –, rõkatasid rõõmust, vahetasid naljasõnu, patsutasid üksteist õlale. Meie oleme oma panuse andnud, ütlesid täies jõus mehed üksteisele, nüüd on nende kord. Kaameramehed jälitasid perekondi, kes omastega hüvasti jätsid. Ora kurk kuivas ja tal oli janu. Ta käis pooljoostes Oferi kannul. Iga kord, kui tema pilk mõne sõduri näole langes, võpatas ta ega teadnud, miks ta kartis seda nägu meelde jätta: Ofer oli talle rääkinud, et kui nad mõnikord enne aktsioonile minekut pildistasid, hoidsid nad pead üksteisest eemal, et oleks ruumi punasele ringikesele, mis hiljem ajalehefotole tehakse. Lõikavad valjuhäälditeated juhatasid sõdureid väeosade kogunemispunktide juurde, ja järsku jäi Ofer seisma, Ora oleks talle peaaegu otsa jooksnud, ning Ofer pöördus tema poole ja sisistas talle näkku: mis sul arus on? Kui siin äkki leitakse araablane ja arvatakse, et see tahab end siin õhku lasta? Kas sa mõtlesid ka, mida see talle tähendab, et ta pidi mind siia tooma? Kas sa saad üldse aru, mida sa talle tegid?
Oral polnud jõudu vaielda või midagi seletada. Ta andis pojale õiguse, aga ei suutnud millelegi muule mõelda. Kuidas Ofer ometi teda ei mõistnud? Ora lihtsalt polnud mõelnud, tema peas oli sel hetkel olnud tihe udu, kui Ofer talle ütles, et väljasõidu asemel ema seltsis Galileasse siirdub ta ühte araabia vanalinna või Muqata’asse. Kell oli kuus, Ora ärkas, sest kuulis poega kõrvaltoas telefoniga rääkimas, läks tema juurde, nägi Oferi süüdlaslikku pilku, virgus ja küsis: kas sulle helistati? Ofer vastas: nad ütlesid, et ma pean tulema, ning Ora: aga millal siis, ning Ofer; jalamaid, ning Ora tegi veel ühe katse ja küsis, kas sellega ei anna natuke oodata, et me saaksime vähemalt paariks päevaks ära sõita, sest ta oli juba taibanud, et tervest nädalast poja seltsis võib ta ainult unistada, ning lisas haleda naeratuse saatel: kas me ei öelnud, et saame pisut perekonnaelu nuusutada? Kuid Ofer naeris: ema, see pole mäng, see on sõda, ning Ora ärritus poja ninatarkusest – ning isa omast ja tema venna omast, nende ülbe kergemeelsus okupeeritud alade küsimuses oli teda alati närvi ajanud – ja vastas, et ta pole ikka veel aru saanud, kas meesterahva aju oskab sõja ja mängu vahel vahet teha, üheks hetkeks oli ta oma kiire reaktsiooniga enne hommikukohvi üpris rahul, ning Ofer kehitas vaikides õlgu ja läks oma tuppa asju kokku panema. Et poeg ei vastanud talle löögivalmilt, selleks et asjaga ühele poole saada, tekkis Oral kahtlus ning ta läks pojale järele ja küsis: kas nad helistasid sulle, et seda öelda, või kuidas? Sest talle meenus, et ta polnud telefoni helisemist kuulnud, ning Ofer võttis kapist särke ja halle sokke, toppis neid seljakotti ja pomises ukse tagant, kas pole ükskõik, kes kellele helistas, on tarvis tegutseda. Mobilisatsioon. Pool riiki on juba mobiliseeritud. Kuid Ora ei andnud järele ja toetus jõuetult vastu uksepiita, pani käed rinnale ja käis peale, et
Muistse Iisraeli ohvritalituseeskirjade järgi (Vanas Testamendis 3. Moosese raamat) tuli Jumalale ohverdada viljasaagi esmikuid, samuti loomade esmasündinud pojad.
Iismael oli Vana Testamendi järgi Iisraeli rahva esiisa Aabrahami vallaspoeg, kelle emaks oli Aabrahami naise orjatar; seega olid Iisraeli isa Iisak ja Iismael poolvennad, millega seletus nende lähedus, samuti vaen nende vahel.