Tolm ja tuli. Betti Alver
on>
1
EKSTAAS
On päris kindel: jalge alla
jääb sulle tuge liiga vähe,
kui sa kõik tõkked teelt ei talla
ja mööda enesest ei lähe.
Kui suur on korraga su isu!
Hing, ära ohus karda hukku,
vaid senisest end lahti kisu
ja keera vanad uksed lukku!
Sind ümbritsevad jäised tuuled,
ööst kerkib tühi mägiahel.
Sa aimad sügavust ja kuuled
metsloomi kaljuseinte vahel.
Kui sa nüüd minna julgeks! Sillaks
su ees siis kuristikud kaanduks,
hall kivi raskeid vilju pillaks
ja kiskjad alandlikult taanduks.
SIDEMED
Kuis sinu iharus ka hullaks,
kuis sa ka vabaneksid vaimus:
muld ikkagi jääb ainult mullaks
ja tühjaks tarkuseks saab aimus.
Seepärast otsi kõikjal sildu,
mis eluga seoks surnud aine,
et nagu kalliskivi kildu
sind läbiks kiirgav valguslaine.
Kui võrdled kaljusid ja õisi,
maailma vägevust ja kidu,
siis märkad imepeeni köisi,
mis seovad esemete ridu.
Sa suuri sarnasusi riivad,
neid linnulennult püüda soovid,
kuid liiga nõrgad on su tiivad
ja kohmakad veel tõusuproovid.
Ent oota! Metsaliste kehilt
su piht saab purustavat jõudu
ja pudenevailt õielehilt
sa õpid kolibrite sõudu.
Selle ilma igav kainus
Selle ilma igav kainus
rõhub nagu raudne soomus –
kõigesse, mis väär ja ohtlik,
kiindub kirglikult mu loomus.
Joobumuses, viirastustes
mind ei köida kirev kude,
kuid ma tean, maailma raskus
läheb lendu kord kui ude.
Linnad varisevad tolmuks,
kividelt sööb kirja vesi,
mõtlejate lagipähe
teevad herilased pesi.
Elu nagu hiiglakotkas
ootab kõrgel, kuni kooled,
säält ta kohisedes alla
toovad saagina mu nooled.
Tema mustast lihast saavad
kiskjad kuningliku sööda,
aga suled, tiivasuled
kannavad mind surmast mööda.
Tuul lõunast tõi udu ja sooja
Tuul lõunast tõi udu ja sooja.
Kas elu on priius või karts?
Tõepoolest, maailma looja
on leidlik kui Berthold Schwarz.
Su kuklas keerdu ei kisu
ta soovita ükski karv –
ta on su kardetav sisu,
sa oled ta rohusarv.
Su läitmiseks vägeval mungal
tael süttimas iga puhk,
kuid enne kui tabab sind tungal,
sa vabane, helisev tuhk!
Maailma saatust alati
Maailma saatust alati
vaekausil määrab gramm,
kateedrist hullupalati
on ainult väike samm.
Ning tugipuuta, nöörita
sind kannab kiikuv traat
vaid siis, kui pääd ei pöörita
sul kõrgus, akrobaat!
Hoop kaugele ei ulata,
mis kaljusse lööb prao.
Kõik oma teras sulata
ja nõtkeiks noolteks tao.
Toed varisevad kantsides
kui algab kivipild,
ent kuristikel tantsides
sulgkergusest saab sild.
Kes poleks näinud häda, mille raskus
Kes poleks näinud häda, mille raskus
võiks purustada raudseid mägesid,
või piina, mis kui deemonite askus
lööks isegi Jehoova vägesid?
Või sõdureid, kel lahing liikmed laasis,
või nägusid, mis nutust parkusid,
või Laatsarusi valude ekstaasis
teeveeril kallistamas karkusid?
Kuid hoopis teravamat leina tajub
vaim sinu kõrval viibides, mu vend,
kui raamat põlvilt põrandale vajub,
ja äkki kõiges kaunis leiad end
sa, kes sa kannad rinnas jäisi nooli,
näol kire pitserit, ning ümber pea
neet hukkujate musta oreooli,
kuid ise sellest midagi ei tea.
VABADUSE DEEMON
Jäägu teistele alandlik jaatus:
tahta võimatut on meie saatus,
sina mu teejuht, kellega koos
matkan ruskelt auravas soos.
Milliseid lahinguid siin ka ei lööda,
ikka sa manitsed mind: mine mööda!
Kõik mu ihad ning armud on põrm,
kui mu rinda riivab su sõrm.
Iial ei vöida sind ükski sõdur,
kuigi su ihu on vermeis ja põdur
ning su vabadus jumalast neet.
Usklik sind nähes kõik uksed suleb,
aga su juurde kui koju tuleb
igatsev ketser ja uhke askeet.
ÜHELE HULLULE
Sa tulid siia kurja tähe all,
et palju ihata ning surra seegis,
kuid sinu veres helendav metall
ei sula kannatuste mustas leegis.
Sul pole midagi. Su peod
on varasnõtked, aga laisad,
su teod on tegemata teod,
su