Oleks tädil rattad all…. August Kitzberg

      Oleks tädil rattad all…

      Oleks tädil rattad all…

      «Sisse!» vastas tema viisaka koputamise peale toast terav hääl. See kõlas, nagu oleks lambi silinder või küdevasse ahju visatud pudel praegu prao saanud.

      Koputaja avas ukse ja jäi, kübar ühes, kindad teises käes, natuke häbelikult läve peale seisma.

      «Vabandage,» ütles ta ja ei julgenud mujale kui otse enese ette vaadata. «Vabandage, mina tulen ehk natuke varasel tunnil, aga …»

      «Ah mis!» Nagu pesa pealt üleshirmutatud kana, suled kohevil, jooksis temale toa elanik rinnu vastu. Neiu ahtakesed palged lõkendasid, tema silmad olid nagu laetud patareid, kust välgud välja kargamas.

      «Mulle oma igavate Tartu meeste- ja naistesoost kohvitantade äramäletsetud kõnekäändudega ärge tulge! Vara! Mis on vara? Näete, mina olen riides. Et perenaine veel tuba ei ole koristada lasknud, see ei ole minu süü, ja vististi olete koristamata tuba enne ka näinud, kui mitte mujal, siis ometi igal hommikul iseenese pool.»

      «Minu jumal, preili Pääsuke, kommilitoone1 või kuidas teid kõige paremini nimetada,» õhkas tulija, «kes teid juba nõnda ära on pahandanud? Ja mina valisin nimelt hommikuse tunni. Mõtlesin teid kõige roosilisemas tujus eest leida, nagu päikese, kui ta punetavate põskedega metsa tagant tõuseb, aga …»

      «Ah teie tulete teistsuguste kõnekõlksudega? Niisuguseid vististi tarvitatakse Helsingis, naisüliõpilastega läbi käies? Hoidke need neiu Turandi jaoks. Sõitsite ehk laeva peal ühes? Reisi peal oli ehk teilgi mahti tema tõllahobust mängida? Jah?»