Minu ema saladus. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Sheila O'Flanagan
et tüdruk paluks, et nad tagasiteel McDonald’sis peatuse teeksid – meelehea, mida lubati lastele väga harva. Sellega lootis ta, et aeg jõuab kindlasti juba pärastlõunasse, enne kui ema ja isa koduteele asuvad.
Plaanis oli, et Paul, Roisin ja lapsed järgnevad neile niipea kui võimalik ning – eeldades, et Pascal peab kinni enda poolt määratud 80-kilomeetrisest tunnikiirusest – sõidavad vanematest N11 maanteel mööda ja jõuavad enne neid Aranbegi. Kuna Roisin pidi veel ennast valmis seadma ja nii Pauli kui ka lapsi tagant torkima, seisis tal ees logistiline õudus, aga aastatega oli temast saanud logistiliste õudustega toimetuleku ekspert.
Ta keetis teed ja viis emale tassitäie.
„Aitäh, kullake.” Jenny võttis tee tänulikult vastu. „Olingi juba hingetu.”
„Täna on nii kuum.” Daisy oli tujutu. „Mul sulab niimoodi küünelakk ära.”
„Ära räägi rumalusi,” ütles Roisin.
„Aga sulab ju,” vaidles Daisy. „Ja ma tahtsin, et see oleks täiuslik, kui me…”
„Sa võid köögis lakkida,” katkestas Roisin teda enne, kui tüdruk oleks midagi peo kohta välja pahvatanud, „ära ainult lauda ära mäkerda.”
„Ema! Ega ma Dougie ei ole.” Daisy oli südamepõhjani solvunud, kui ta oma kraami kokku korjas ja ära majja kõmpis, napid teksašortsid näitamas täies ilus tema päevitunud sääri.
„Nad saavad tänapäeval nii vara täiskasvanuks,” ütles Jenny mõtlikult.
„Vägagi vara.” Roisin noogutas. „Ma ei usu, et sa oleksid lubanud minul selliseid pükse kanda, kui mina olin kolmteist.”
„Ilmselt mitte,” nõustus Jenny.
„Nüüd ei saa neid enam millestki eemal hoida,” kurtis Roisin. „Nad vaatavad sulle haletsevalt otsa, lubavad lasteabisse helistada ja teevad ikka, mis tahavad.”
„Ma olen kindel, et Daisyga ei juhtu midagi hullu,” lausus Jenny.
„Ma loodan ka.” Roisin oli mõtlik. „Ei taha ju, et nad muutuksid seksiobjektideks, ometi pommitatakse neid kõikjal piltidega, millised nad peaksid välja nägema – need kohutavad kollased ajakirjad on kõige hullemad.”
„Nõus. Aga kui mina näeksin nii hea välja kui Daisy, kannaksin iga päev minikleite ja mikropükse,” arvas Jenny.
„Ema!”
„Ei, tõesti,” kinnitas Jenny. „Aeg, mil su kehaosad on kenad ja kortsudeta, on palju lühem, kui sa arvad. Nii et tulebki eputada, kui see veel võimalik on.”
„Ma ei taha, et Daisy niimoodi eputab,” protestis Roisin. „Ta on ju alles laps, taevas hoidku!”
„Jah, ma saan aru,” oli Jenny nõus. „Ma tahan lihtsalt öelda, et noored tüdrukud näevad ikka tõesti ilusad välja.”
„Ta mõtleb juba niigi liiga palju oma välimusest,” väitis Roisin. „Palun ära hakka teda veel julgustama.”
„Tegelikult on vist alati nii olnud,” märkis Jenny. „Välimus on peaaegu kõigi teismeliste tüdrukute kinnisidee. Kahjuks on tänapäeval palju rohkem seda, mis sellist kinnismõtet toidab.” Jenny naeratas. „Kui mina noorem olin, oli mu kinnismõtteks juuksevärv. Mu juuksed olid kartulikoore karva ja ma tahtsin midagi dramaatilisemat. Sinu vanaema arvas, et juukseid värvivad ainult avalikud naisterahvad. Ta keelas selge sõnaga mul seda teha. Mina muidugi värvisin ikka ja ta läks täiesti pööraseks.”
Roisin hakkas naerma. „Ei läinud?”
„Läks ikka küll. Kay oli väga range.” Korraks muutus Jenny ilme süngeks.
„Minuga küll ei olnud,” ütles Roisin. „Ma mäletan, et ta lubas mul ikka oma parfüümi kasutada.”
„Kölni vett,” meenutas Jenny. „See oli 4711. Tol ajal väga populaarne.”
„Ma pole aastaid seda lõhna tundnud,” ütles Roisin, „aga kui tunneksin, tuleks kohe vanaema meelde.” Ta jäi mõttesse. „Oleks nii tore teda jälle näha ja temaga rääkida,” soovis ta.
„Ma mäletan, et mõtlesin samamoodi oma vanaemast.” Jenny noogutas. „Me oleme ikka väga sarnased.”
„Sa räägid alati, et ma olen isa moodi.”
„Välimuse poolest oledki,” nõustus Jenny. „Tumedad juuksed, tumedad silmad. Nii sinul kui ka Daveyl.”
„Ja Steffie on rohkem sinu moodi,” ütles Roisin.
Jenny noogutas.
„Kuigi niisuguse sinu, nagu sa olid noore ja hipilikuna,” lisas Roisin. „Praegu oled sa rohkem selline jahe ja elegantne.”
Jenny turtsatas naerda. „Ma pole jahe. Sulan siin varsti üldse ära. Daisyl on õigus, läheb ikka väga kuumaks. Ja lämbeks. Üks äikesetorm kuluks ära, lööks õhu klaariks.”
Roisin häälitses ebamääraselt. Äikesetorm oli küll viimane asi, mida ta tahtis.
„Kas nad tulevad sealt jalgpallivõistluselt juba varsti tagasi?” küsis Jenny. „Oleks tore, kui isa ja mina pigem varem kui hiljem tagasi Wexfordi jõuame.”
„Kohe peaksid tulema,” luiskas Roisin, teades, et nad on praegu peaaegu kindlasti alles McDonald’sis.
„Hea küll, õhtusöögi ajaks oleme aegsasti kohal,” arvas Jenny.
Roisin teadis, et vanematel oli Aranbegi lähedal külas Cody restoranis laud kinni pandud, see pidi Roisini meelest tähendama katset tähistada neljakümmend koos veedetud aastat. Ta oli selle broneeringu juba ära öelnud.
„Ära muretse, te jõuate kohale nii, et teil on piisavalt aega,” rahustas ta ema.
„Ma olen vanuigi kärsituks muutunud,” tunnistas Jenny. „Varem ei muretsenud ma üldse aegade ega hilinemise pärast, aga nüüd on see lausa kinnismõte.”
„Ei ta ole midagi,” ütles Roisin. „Mis sa täna õhtul selga mõtled panna?”
„Väikese musta kleidi,” vastas Jenny.
„Ah, väike must kleit.” Roisin naeratas. „Nii praktiline. Kui palju sul neid on?”
„Üksainuke,” ütles Jenny. „Aga see on supermugav ja ma võin selle juurde kanda uhkemaid või vähem uhkeid lisandeid.”
„Ma arvan, et täna õhtul uhkemaid.”
„Teemante,” tunnistas Jenny. „Ega mul polegi eriti võimalusi neid kanda.”
Roisin pani kõrva taha, et helistab kohe Steffiele, kui Pascal ja Jenny on teele asunud, ja ütleb, et ta paneks kleidi ja teemandid valmis, nii et ema saaks tunda ennast peol tõeliselt võluvana. Aga no Pascal ei löönud ennast kunagi üles. Isegi mitte uhkesse restorani minekuks. Ehk leiab ta endale siiski midagi sobivamat selga, kui koju jõuab.
Kui Jenny hakkas jälle ajalehte lugema, uuris Roisin oma telefoni, et teada saada, kas Davey lennuk on juba saabunud. Mobiiliäpp andis teada, et lennuk oli just maandunud. Ta saatis Daveyle sõnumi, et ootab teda, ja tuletas meelde, et vend pargiks ikka spordiklubi juurde – juhuks, kui ta on selle unustanud.
Ikka korraldan mina kõike, mõtles ta uuesti. Ükskõik, kas teised seda hindavad või mitte.
Neljas peatükk
Lend Kopenhaagenist oli saabunud kümme minutit enne plaanikohast aega, aga meeskond teatas, et trapiga on probleem ja see põhjustab väljumisel väikese viivituse. Suurem osa reisijaid, kes juba seisid oma kaasavõetud pagasiga vahekäigus, torisesid kannatamatult, aga Camilla, kes alles istus, kehitas lihtsalt õlgu.
„Meil on alati mingid paganama jamad,” kurtis Davey mobiili sisse lülitades. „Lihtsalt piinlik.”
„Sellised asjad võivad igal pool juhtuda,” märkis Camilla.
„Aga juhtuvad ikka siin.”
„Ära