Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker
in the Viking Age. Leicester, 1991, lk 69–72.
36
Ehkki sellele lisanduv seletus, et Danil oli vend Angul, kelle järgi said nime anglid, lubab oletada liigagi kenasti klappivat etümoloogiat. Gwyn Jones,
37
Gregory of Tours,
38
Knut Heller (ed.),
39
2013. a väljakaevamistel selgus, et Danevirke ehitamisega alustati isegi juba 500. a paiku.
40
Vt tagapool lk 83.
41
See on osa „Vanemast Eddast”. Vt tagapool lk 13.
42
Tegelikult oli kõigis „taredes” lapsi rohkemgi, autor toob siin ära ainult valiku. Eestikeelses „Riigri loo” tõlkes on nimed tõlkimata jäetud, mistõttu tõlkija väheste teadmiste tõttu vanapõhja keelest on siintoodud eestindused ainult ligikaudsed, taotledes rohkem tunde kui täpsuse edasiandmist. Võrdluseks olgu toodud ka siin esitatud nimede originaalkujud: Vaarisa ja Vaarema – Ái ja Edda; Trääl ja Teenijatüdruk – Þræl ja Þír; nende lapsed (kokku oli neil 12 poega ja 9 tütart) – pojad Fjósnir, Klúr, Hreim, Kleggi, Kefsir, Fúlnir, Drumb, Digraldi, Drött, Leggjaldi, Lút, Hösvir ja tütred Ysja, Tötrughypja, Arinnefja, Ambátt; Vanaisa ja Vanaema – Afi ja Amma; Karl ja Minia – Karl ja Snör; nende lapsed (kokku oli neil 12 poega ja 10 tütart) – pojad Hal, Dreng, Þegn, Smiþ, Bóndi, Bundinskeggi, Segg ja tütred Snót, Brúþ, Svanni, Sprakki, Víf, Feima; Isa ja Ema – Faþir ja Móþir; Jarli ja Erna lapsed (kokku oli neil 12 poega) – Bur, Barn, Aþal, Arfi, Svein, Kund, Kon.
43
Ainult juriidiliste meetmete vaatlemine hindamisel, millal orjus viikingite maailmas kadus, sisaldab teatavaid ohte. Näiteks Islandil ei keelatud seda ametlikult kunagi, aga teadaolevalt (see tähendab kirjalikes allikates mainitud) oli viimane ori Gilli, kelle isand oli veidi pärast 1050. a Þorstein Síðu-Hallsson. Ent seadusteraamat Grágás sisaldab sätteid, mis osutavad, et orje oli veel 1117. a paiku. Norra kohta leidub samuti tõendeid, et orjus oli olemas veel XII saj, Taanis aga lõppes see alles sajand hiljem ja Rootsis võis orje kohata isegi XIV saj algul.
44
„Konungsbók” 112, raamatus: Peter Foote, Andrew Dennis & Richard Perkins,
45
Ülevaadet Ohthere reisidest vt tagapool lk 77.
46
Vt Else Mundahl, „The Perception of the Saami and their religion in Old Norse Sources.” –
47
Selle esitab „Gull-Ásu-Þorðar þáttur”. Vt Mundahl, „The Perception of the Saami and their religion in Old Norse Sources”, lk 105.
48
Inger Zachrisson, „The Sami and their interaction with Nordic peoples.” – Stefan Brink (ed.).
49
Else Mundahl, „Co-existence of Saami and Norse culture – reflected in and interpreted by Old Norse Myths.” –
50
„Egili saaga”, 40. ptk.
51
Viikingite relvade valmistamise tehnika üksikasjalikku kirjeldust vt: J. Kim Siddorn,
52
Vt tagapool lk 214.
53
Vt Paddy Griffith,
54
Vt tagapool lk 224.
55
Tegelikult oli neid Skandinaavias leitud viikingieelse perioodi kiivritel, samuti keldi rauaaja kiivritel, mis võisid esimesi mõjutada. Sarved muutusid populaarseks XIX saj, mil Norra ja Rootsi rahvusliku liikumise raames süvenenud huvi Skandinaavia enda ajaloo vastu tõi kaasa viikingite esemete üldise taassünni ning mingil põhjusel sai sarvedega kiivrist üleüldiselt tunnustatud „viikingikostüümi” osa. Võimalik on seegi, et sarviliste kiivrite aluseks on Rooma kiivrid. Rootsis Valsgärde 7. hauast leitud kiivril on loomapäise otsaga sarved ning V saj Rooma sõjaväeüksuste kataloog „Notitia Dignitatum” mainib ära Hilis-Rooma üksuse nimega Cornuti („sarvilised”) olemasolu.
56
Paddy Griffith,
57
Eestikeelsetes tekstides on siinse vanapõhja nimekuju asemel rohkem levinud tänapäeva taani keelele omane Svend Harkhabe.
58
59
Foote & Wilson,
60
Sel Verdunis toime pandud veresaunal oli kavandatule vastupidine tulemus ja esialgu sakside vastupanu hoopis tugevnes, enne kui nad 797. a lõplikult alistati. Rosamond McKitterick,
61
„Knútsdrápa” kohta vt: Roberta Frank, „King Cnut in the verse of his skalds.” –
62
Vt eespool lk 16.
63
„Kroonika” paistab siin pisut eksivat ja lahing toimus tegelikult nähtavasti 896. a.
64
Vt tagapool lk 50.
65
Suure Väe tegelik suurus on tekitanud omajagu arutelu sealtpeale, kui Peter Sawyer pidas seda 1958. a kõigepealt ainult mõnesajameheliseks ja siis suurendas seda arvu 1000 meheni raamatus:
66
Peter Sawyer, „The Viking Expansion.” –
67
Adam of Bremen,
68
Adam