Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon
Evelyni, kelle soeng meenutas suhkruvatist kiivrit, kes oli kõrk ja punaste küünistega ning ikka veel võimeline kas või nalja pärast teravat märkust lendu laskma, nende vaimunõtruse all kannatajatega, kellele ta käis ette lugemas, kes otsisid endale ümbruses kobamisi pidepunkti nagu käima õppivad pisipõngerjad.
Üks tasasem hääl ta peas küsis, kas ka Evelyn jääb tema vastutusele. Nagu Phili lapsed?
„See ei pruugi veel olla märk.” Anna sirutas käe ja paitas õrnalt mehe kukalt, seda kohta, mis tööperioodil oli hoolikalt pöetud, kuid nüüd pühade ajal välja kasvanud. „Lähen sel nädalal sinna lugema − räägin siis Joyce’iga. Tema puutub kogu aeg selliste juhtumitega kokku.”
„Kas räägid?” Phil heitis talle pilgu. Ta nägu oli murelik ja Anna tahtis teda lohutada.
„Muidugi.”
„Aitäh.” Philil õnnestus naeratada. „Niisiis, järgmisel nädalal oleme kahekesi, ainult sina ja mina. Nagu vanasti, ah? Kuhu sa tahad lõunat sööma minna?”
„Koju,” kostis Anna. „Tagasi voodisse. Teen sulle pärastpoole võileiva, kui sul selle järele isu tuleb.”
„Ei, tõsiselt. Simon töö juurest ütles, et Bridge Inn on nüüd remonditud − ta oli enne jõule seal väga hea prae söönud. Mis sa sellest arvad?”
Anna kõhulihased kangestusid. „On ju teine jõulupüha, Phil. See on suletud. Igatahes tule, lähme koju. Maja on täiesti meie päralt! Sa võlgned mulle massaaži kogu selle eilse vaaritamise eest.”
„Tean. Aga selleks on pärastlõunased ajad, mis? Nii ammu pole kahekesi väljas söönud, ainult sina ja mina.” Ta liigutas õlgu. „Tahaksin minna kuskile, kus pole õues kiikesid ega sees lastemenüüd. Kuskile, kus võib olla ohtlik tiik. Kas sulle see ei meeldiks? Pikk söömaaeg, ajalehed, ei pea kiirustama tagasi balletti vaatama?”
„Noh …”
Phil vaatas teda kõrvalt. „Seda ei juhtu just sageli, et ma oma suurepärase abikaasa välja kohtingule kutsun. Ära jäta mind sellest väikesest rõõmust ilma.”
Anna tundis, et hakkab mehe keelitusele järele andma. Talle tõesti ei tulnud meelde, millal nad viimati koos väljas sõid, ainult nemad kahekesi. Lõunasöök à deux, intelligentne vestlus, vein … see võiks ju igal juhul olla õhtupoolikule sobivaks alustuseks.
„Hea küll,” ütles ta istmele tagasi vajudes. „Aga mul on puding valmis. Kella kolmeks oleme tagasi.”
„Sinu soovi on arvesse võetud.” Phil keeras raadio kõvemaks ja hakkas oma papalikul viisil kaasa laulma, mida Chloe poleks küll lubanud, kui oleks seal olnud.
3
„Mis oleks, kui kõik, mida sa joonistad ja soovid, elustuks? „Marianne unistab” mõistab suurepäraselt ära kasutada iga lapse (ja täiskasvanu) hirmu ärgata üles enda loodud fantaasiamaailmas.”
„Rõõmsaid jõule!” soovis Owen hiigelsuure valgete rooside kimbu tagant, mille sarnast oli Michelle näinud vaid kaubanduskonverentside uhkete väljapanekute hulgas.
„Kas need on sinult?” pahvatas ta ikka veel jooksust hingetuna. „Oleksin pigem küll … vastu võtnud … su õiendamata võlgade sissemakse.”
„Oi kui kena! Sulle ka rõõmsaid jõule, Owen,” aasis noormees, teeseldes solvunut.
Michelle vastas talle kiire higise kaisutusega, sasides vaba käega ta tumedaid kiharaid, ja tõmbus siis kõverasse, et hingeldamisest jagu saada, püüdes samal ajal otsusele jõuda, kas ta peaks tundma heameelt, et Owen tõi roose, kui ta endiselt võlgnes talle viimase elukoha kolme kuu üüri.
Owen oli Michelle’i kõige noorem vend ja ühtlasi ta lemmik. Michelle’il ja kahel vanemal vennal, Benil ja Jonathanil, oli seitsmeaastane vanusevahe − tundus nagu peaaegu terve põlvkond. Kahekümne nelja aastane Owen oli olnud üllatusbeebi, kes oli pärinud perekonna kogu sarmi, hea välimuse ja ka elus vedamise. Ta võis peaaegu karistamatult tegutseda, kuid mitte Michelle’i juures, kes oli juba teismelisena olnud talle ema eest, sest nende päris ema oli liiga hõivatud, et vanemakohustusi täita. Selle tulemusena oli Michelle muutunud immuunseks ta õdusa lobisemise suhtes, vennas aga sai mõnegi väärtusliku õppetunni, kuidas tütarlastega vestelda − midagi, mida ta oli sellest peale ka igal võimalusel kasutanud.
„Meeldiv üllatus,” tunnistas Michelle ust lahti keerates. „Kas ootasid kaua?”
„Tegelikult mitte. Sain sõbra autoga, too läks Birminghami. Kuule, kas vabastad mind nendest?” ütles ta, pistes roosid Michelle’i kätte. „Olen nagu pruutneitsi. Valetada ma aga ei saa − antud juhul ei ole need minult. Leidsin roosid siit trepiastmelt, kui kohale jõudsin.”
Michelle osutas venna jalavarjudele ja siis jalatsiriiulile ukse kõrval ning poiss hakkas vastumeelselt vabanema trendikatest tossudest. Seni kuni venna tähelepanu oli mujal, rebis Michelle kimbult kaardikese ja ta kurgus, mis oli jooksmisest ikka veel kare, oli tunda veel suuremat pitsitust.
„Kahju, et ei näe sind esimesel pühal, tibuke,” kõneles Harvey libekeelne hääl lillemüüja erapooletu käekirja kaudu. „Igatsen su järele. Teeme 2012. aasta meie aastaks. Armastusega, Harvey.”
Michelle torkas kaardi tagasi lillede vahele ja laskis kimbul lauale kukkuda, otsekui oleks selle südamikust leidnud ussi. Ta ei tahtnud oma majas neid lilli näha: midagi nende juures meenutas ehtsat Harveyt − roosid olid pärlvalged ja täiuslikud, kuid täiesti lõhnata, vägivaldselt ajatatud ja valel aastaajal kohale lennutatud, ning ülimalt kallil päeval kätte toimetatud − kui piisavalt maksid, said alati, mida tahtsid. Väliselt oli see ju vägagi hooliv kingitus, mille juures leiaks vigu vaid matslik lehm, kelle meele järgi on võimatu talitada.
Vaene Harvey. Alati nii ülimalt püüdlik. Ta ei olnud tahtnud, et Michelle ära läheb. Ta mõtles temast ilmatu hästi.
Ta tahab mulle märku anda, et teab, kus ma elan, arvas Michelle.
„Kas Harveylt?” uuris Owen.
Michelle noogutas. Mingi paranoiline hääl ta peas tundis huvi, kas mitte Harvey ise polnud too „sõber, kes sõitis Birminghami”. Ei olnud, kinnitas ta endale. Harvey lendaks.
„Eile ema pool küsis ta sinu järele,” jätkas Owen hallis ringi vaadates. „Arvatavasti lootis, et oled seal. Hei! Miks sul pole siin ühtegi fotot meist?”
Carole Nightingale’i halli seinad on uhkesti täis tuubitud fotosid ta lastest nende saavutuste puhul või oma järeltulijaid demonstreerimas. Owenist on seal palju pilte, millel ta näeb välja lihtsalt ilus või lausa kuratlik. Need täidavad tühiku, mille tekitas fotode puudumine Michelle’i kõrgkooli lõpetamisest − tema on ainus, kes jäi kraadita.
„Sest ma ei taha hirmutada oma külalisi, kui nad tulevad. Kuidas aga sattus Harvey esimesel pühal teie juurde?” küsis Michelle, püüdes oma tossude paelu nii lahti harutada, et vend ei märkaks ta värisevaid käsi.
„Ta oli jäänud päris üksi, vaene vennike,” seletas Owen. „Ema kutsus ta meie poole. Mida rohkem rahvast, seda lõbusam. Emale ta meeldib. Meile kõigile meeldib.”
„Sa ei tunne teda, Owen.” Michelle oli ammu loobunud selgitustest ülejäänud pereliikmetele, aga Owen mõistis teda pisut paremini kui nemad.
„Ei tunne või?” Owen vaatas teda etteheitvalt. „Ära sa ema küll selles süüdista, et ta kutsus, Shell. Harvey oli ikkagi aastaid ta väimees. Isa just edutas teda jälle. Pealegi oled sa temaga ju ikka veel abielus …”
„Vaid vormiliselt,” nähvas Michelle. „Veel kaheksateist kuud ja enam ei ole, kas see talle meeldib või mitte. Lahutus ilma nõusolekuta, kui viis aastat on möödunud. Kumbki ei jää süüdi.”
Owen tõstis käed. Tema ei olnud kodus, kui Michelle Harvey juurest ära läks; ta oli Indias ringi rännanud: teda oli seal kividega loobitud ja ta oli lasknud teha tätoveeringu, millest Carole ikka